Talve lähenedes sai „kellakeeramisest“ Euroopa Liidu olulisim probleem, mis ei jätnud kedagi ükskõikseks ja mille lahendamisest hakkas sõltuma, kas Liit jääb või siis lõheneb, selle rahvaid eri aegadesse pillutades. Sestap oleks huvitav pisut lähemalt uurida seda „loodusnähtust“, mida märgitakse sõnaga „Aeg“.
„Mul pole a e g a sinu sünnipäevale tulla,“ klikib keegi Kutt oma sõbrale.
„Elu on ilus, kui inimene leiab a e g a sellest rõõmu tunda,“ lohutab raadio oma kuulajat. „Ajanappust kurdetakse tihti, selle puudumisega õigustatakse tülikamate toimetuste tegemata jätmist või „homse varna riputamist“. Aega on võrreldud ka rahaga; ometi pole sellest saanud kaup, mida oleks võimalik koguda, vahetada või laenata.
On kummaline, et maailmas, kus inimese vajaduste rahuldamise (ja nende juurdetekitamise) nimel näidatakse ülimat visadust ja nutikust, pole veel kellelgi tekkinud mõtet hakata tootma Aega, avades krüptoaja-kaevandusi ja supermarketeid selle toote müümiseks. Aega saaks eksportida (nagu kasvuhoonegaaside kvoote) ja importida Lõunameresaartelt, mille elanikel olevat külluses a e g a, et ise elamisest rõõmu tunda ja teistelegi seda võimalust müüa. Pole tekkinud ka pankasid aja kogumiseks ja hoidmiseks, nagu kiirlaenukontoreidki, kust Kutt saanuks kiiresti laenata sõbra sünnipäevale minekuks vajalikku aega. Eelnev ärgitab uskuma, et a e g pole ei kaup ega raha, vaid sootuks midagi muud.
Looduse põhiomaduseks on lõpmatu muutumine ehk kulgemine, mis määrab ka inimese olemasolu ja tema elutee. Väikesel „jupikesel“ sel igavikulisel teel – inimese sünni ja surma vahel, kui ta on ärkvel ja teovõimeline – pakub Loodus talle võimalusi ka seda kulgemist oma tegudega mõjutada, selle kulgu ja sisu oma soovidele ja ihadele vastavalt kohendades.
Ajapuuduse tunne annab inimesele märku, et ta on elu loomulikku kulgemist muuta püüdes oma keha ja vaimu võimalusi üle hinnanud, et ta on väsinud ja peab puhkepausi tegema saamaks mahti kavatsetud ettevõtmiste sisusse süüvimiseks, olulise ja ebaolulise eristamiseks, ja et seejärel asuda uue innuga kõige olulisemate (ellujäämiseks vajalike) toimetamiste kallale. Kui siis peaks selguma, et vähemolulised toimetused saab ka ilma tüli tegemata „homse varna riputada“ ja et ebaoluliste soovide täitmata jätmise mõte teeb vaid meele rõõmsamaks, märkab inimene, et elu on tõepoolest ilus ja nautimist väärt.
Aja surnukslöömisest ehk laisklemisest räägitakse siis, kui inimene vabatahtlikult keeldub oma elutee kulgemisse sekkumast, seda vabakulgemisse lastes ning Looduse meelevalda usaldades. Ja kui see inimene siis ka elust rõõmu suudab tunda, võib teda vaid kadestada sellepärast, et ta suudab aimata Lõunameresaarte asukate elutarkuse saladusi.
Lembit Käärid, Pärnu
üks ütlus: On aeg see jama ükskord lõpetada!
Aeg on see, mis takistab inimest ummisjalu tulevikku tormamast ja avab seda tema ees mõõdukas ja väljapeetud tempos. Nii kiiresti kui vaja, nii aeglaselt kui võimalik.
EL-us tegeldakse peamiselt Venemaa halvustamisega, põgenike majutamisega ja nüüd siis ka kellakeeramisega. Täieti selge on, et parim on suveaeg.