Karl Lust, pensionär
Kui Riigireformi SA, Eesti 200, EKRE ja pisiparteid ründavad, liberaalse demokraatia lugematuid pahesid nahutades, riigi ülesehitust, ütleb paljude vaist, et sotsiaalprobleemid on üle pea kasvanud ja rahvas ei suuda enam ebaõiglust taluda. Meie tulevik on ebakindel.
Parempoolsus tegelikkuses
Eesti riik ehitati üles ajaloolist traditsiooni ja maailmapraktikat ignoreerivale paremideoloogiale. Meedia võimendab selle õigustamiseks valikuliselt üksikjuhtumeid poliitilisest pinnavirvendusest. Nõnda on tavakodanikule probleemiks monopolide hiigelkasumite asemel Riigikogu liikmete kuluhüvitised. See meenutab sajanditagust aega enne revolutsiooni, kui rahvast ärritasid väljaminekud Vene keisri naise ja tütarde tualettidele. Ühiskonna mõistmine, nagu näiteks ka arstiks saamine, nõuavad põhjalikku õppimist.
Jaan Kaplinski hoiatas Res Publica ja RE võimule tulekul, et riigist jäävad ilma need, kes seda kõige enam vajavad, samal ajal kui Eesti lõheneb pöördumatult kaheks Eestiks. Kui meil jääb rohkem raha taskusse, jääb vähem raha haiglatele, koolidele, politseile, raamatukogudele, ühistranspordile jt ühishüvedele. Nüüd annavad parempoliitika valusad tagajärjed tunda. Kuna liberaalset riiki inimeste tervis eriti ei huvita, tõrjuvad EMO-d patsiente, ehkki inimesed on varasemast haigemad ja üleväsinud ning kurnatud (M. Vaino). Ameerikas on hinna allasurumine moraalne kuritegu, ja nii nõuavad sealsed tervishoiuasutused summasid, mis võivad võtta perekonnalt kogu vara. Meedikute, IT-spetsialistide ja õpetajate nappus, kõrged tööjõumaksud ja kütusekulud Eestis on Reformierakonna poliitika tagajärg.
Pidevalt okupatsiooni süüdistades võib märkamata jääda enesekolonisatsioon (Tiit Hennoste). 58%-le rahvast ei lähe laulupeod enam korda ja eesti keelde on tarbetult üle võetud pooled ingliskeelsed laenud. Väliskaubandusbilanss on negatiivne. Rämpskaup, äärmusparempoolsed mõtted ja inimväärikust alandavad käitumismustrid liiguvad Eestisse sisse, hiigelkasumid maksuvabalt välja.
Kuni keskaja lõpuni oli inimene eeskätt ühiskonnaliige ja suurim patt oli omakasupüüdlikkus. Kirikuisa Augustinus (4.–5. s) täheldas, et ilmalikus riigis (saeculum) valitsevad omakasu, enesearmastus ja teistevihkamine, kuna see on orienteeritud maisele kasule. Martin Luther lubas, erinevalt katoliiklastest, lisaks vagas usus elamisele ka kaine mõistuse kasutamist, ja mida edasi, seda kaugemale hingesoppi on moraalne tunne kadunud, samal ajal kui arukusega saab õigustada mistahes kurja. Voorusest ja eetikast on vähe kasu, sest praktilises elus on inimene egoistlik – Bachist Mustonenini. Uuem bioloogia soovitabki petturina teiste arvel elada, sest eneseohverdust põhjustavad geenid ei jää püsima (E. Sild, T. Lepp, Vikerkaar 10–11/2018).
Kiites Adam Smithi teooria turu nähtamatut kätt, varjavad parempoolsed, et sama mehe arvates sõltub kogu inimese elu ligimeste abist ja ta saab elada üksnes ühiskonnas. Tunnistades kõige talumatumaks südametunnistuse piinad, tagavad ellujäämise siiski kõige madalamad ja vastikumad omadused, mitte voorused. Tänapäeva liberaalses maailmas on ainult raha absoluutne väärtus, tehes elu üldse võimalikuks.
Paavst Franciscus tunnistab entsüklikas „Laudato si“, et inimkond on sügavalt muutunud (113); individualism, edule suunatus ja reguleerimata turg (210) on muutnud töötingimused sarnaseks orjapidamisega (154). Vägevate huvid domineerivad vaeste üle (52) ja inimkonda ähvardab hukkumine ökokatastroofis. Lahenduseks on eraomandi allutamine üldisele huvile (93), mida nõudis juba paavst Johannes Paulus II (Laborem exercens), ja vaimses ümbersünnis, mida kirik on 2000 aastat asjatult oodanud.
Müütide tänapäevasus
Enamik rahvaid ja religioone tunneb müüti kuldsest minevikust, kuhu soovitakse naasta. ERSP lubas 1992. a, et „Eesti tuleb tagasi“, kuigi rahvusterviklikkuse unelm sai 1940. a pekstud kildudeks ja Saksa ajal nõustuti alamrahvas olema. Paradiis seondub ettehoolduse ja õndsa äraolemisega. Nõukogude ajal sõltus palk tööpanusest ja sotsiaalsed garantiid lähenesid Euroopa tasemele. Sõprus ja abielu sõlmiti varalise arvestuseta. Lastega peredel olid eelised tasuta korteri saamisel ja soodustused tööl; lapse haigus põhjendas kojujäämist. Praktiliselt tasuta olid suvised lastelaagrid, sport, huvitegevus, ekskursioonid. Töökasvatust ja omaealiste gruppi peeti endastmõistetavaks nagu sõprade aitamist.
Piibli järgi viisid ülbus ja kahetsematus paradiisist väljaajamiseni. Platon kirjutas, et jumalate hoole lõpp pani inimesed ise enda eest muretsema. Kui loomeliitude pleenumil 1988. a räägiti iibe tõstmiseks lisaks elamispinnale 80-rublasest lastetoetusest, siis järgnenud 30 aastal ununes parempoolsetel vahel seegi, et lapsed tahavad süüa. Esitati sadu eluvõõraid mõttekonstruktsioone, samal ajal kui sündimus oli kolmandik vajalikust ja 2/3 lastest elas vaesuses. See oli nii füüsiline kui ka häbistav karistus. Vabaduselastel jäi midagi eluks ja arenguks vajaka ning nad on kergelt haavatavad. Pere planeerimisel jääb uus põlvkond ettevaatlikuks, mõni on hirmul.
Inimestest hoolival Ratase valitsusel on õnnestunud sündimus ja majandus pöörata kasvule, mis on iseloomustanud Keskerakonna juhitud Tallinna, kus jõukust on seetõttu rohkem kui mujal Eestis. Meedia sellest pigem vaikib ja konkurendid on kadedusest tigedad.
Vabaduse küsitavus
Kui parempoolsed pidevalt sisendavad, et oleme oma vaimuilma ise loonud, siis suurema vabaduse annab teadmine, et selle „ise“ on kujundanud nii sotsiaalne kuuluvus ja keskkond kui ka massimeedia, kust pärinevad nii struktuurid käitumisel kui ka emotsioonid tegelikkuse mõistmisel. Vaba valik eeldab eri maailmavaadete tundmist, arutelu ja reaalsusega võrdlemist. Peavoolumeedia on sotsiaaldemokraatiat ja Keskerakonda näidanud üle veerand sajandi kõige halvemas valguses ning propageerinud liberaalsust ja individualismi kui kohustuslikku. Paljud ei tee vahet Põhjamaade ja N. Liidu ühiskonnal. Mart Laari reformid killustasid ja lõhestasid rahva äärmuslikult. Kadus Euroopa ja üldse ühiskonna aluste alus – solidaarsus –, ning saabus vaesus.
Eesti Wabariigi loonud tsaariaegne eliit loobus kõrgetest palkadest ja positsioonidest impeeriumis ning pani sõja ajal mängu oma elu; seevastu uue iseseisvuse taastamine seisnes varade jõhkras kokkuajamises. Rahva ühtsus oli suurim nõukogude aja lõpul, kui 1988. aasta 17. juunil käis 150,000 inimest EKP saadikuid Moskvasse saatmas, sini-must-valged lipud käes.
Eestlased on Valdur Mikita andmeil 20. sajandil kõige enam muutunud rahvas; samal ajal kui paratamatu taust on Rein Taagepera väitel orjakultuur. Selle tunnistamine on esimene samm vabaduse poole. Meil on tulnud ellujäämise nimel teiste ja vahel enda petmiseks kasutada teesklust ja järeleaimamist e. mimikrit. Orjaajal käidi salaja hiies, avalikult kirikus; nõukogude ajal salaja kirikus ja avalikult massiüritustel kommunismi ülistamas. Parempoolses ühiskonnas võtab vabaduse hirm kaotada töö, pension, arstiabi; kartus teiste arvamuse ja sõja eest. Veerand rahvast ei suuda säästa ja hea on, kui ots-otsaga kokku tuleb.
Anu Realo andmetel oleme üks vähem avatud rahvaid maailmas – me ei naerata ega vaata üksteisele otsa. Julgelt on nõutud maksude alandamist ja riigi põhiteenuste suurendamist. Kui varasemalt on valitseval eliidil õnnestunud ühte hoida ning vaesemad kihid ja grupid omavahel tülis hoida, siis Ansip üritab odava õllega luua jõukate ja vaeste ühisrinnet oma toetajate võimu taastamiseks. Kõrg- ja alamklassi vahele on tekkinud ebamäärane kodanikujulguseta „subaltern“. Sellegipoolest elame Euroopa mõistes äärmiselt kihistunud ja ebavõrdses riigis, mis võtab õnnetunde ja pidurdab majanduskasvu.
Kindla garantii Eesti püsimiseks ja paremaks tulevikuks annab Jüri Ratase juhitud Keskerakonna selge võit valimistel.
Karlaga paljuski nõus, kuid see poolsuste jama tuleks lõpetada. Pole meiol selliseid poolsusi nagu Lenini ajal. Ja kui tahetakse kangesti olla leeninlane või marksist või stalinist, siis ka nii otse öelge või tunnistage aga aärge salake end mingisse poolsusesse.
“Olen” teeb asjaliku tähelepaneku. 🙂 Poolsuste asemel on rohkem abiks poliitiline kompass.
Tavalisel kompassil on 2 telge: ülal servas on autoritaarne võimu maksimum, all anarhistlik miinimum. Vasakul servas on majandusliku ebavõrdseuse tasandamine kommunitaarsete võtetega, paremal serval on nähtamatu käsi ja “laske minna nagu läheb”.
Mõnel kompassil on veel kolmas telg kah – sotsiaalne liberaalsus või konservatiivsus (ühes otsas reaktsiooniline, teises revolutsiooniline tendents).
käib kisma sotsialismiehitamise pisiküsimustes.
Autorile aga artikli eest aitäh! 🙂 Mõnes kohas oli küll veidi laiali valguv, aga igati loetav, ja diagnoosiga olukorrale saan ulatuslikult nõustuda.
Kui Eesti Pank aastal 2016 üle-Euroopalises leibkondade varalise seisu uuringus osales, leidis ta, et Eesti on kohe-kohe jõudmas kolme ebavõrdsema hulka. Kas praeguseks oleme seal, või veel pole, on raske öelda… Eesti kurss on aastakümneid olnud sinna ebavõrdsuse tipu poole. Et asatal 2016 pidurit vajutama ja vasakule hoidma hakati, ei tarvitse olla veel olulist mõju andnud.
Isiklikult pooldaksin, kui tehtaks üks ebamugav, aga oluline samm: selge ja otsekohene astmeline tulumaks, mille määr läheneks tänase tulumaksu ja sotsiaamaksu määrade summale — ja seda maksu tasuks ka firma omanik dividendilt.
Olen ise OÜ-taja ning julgen kindlalt öelda, et Eesti praegune olukord annab minusugustele eelised. :O Ja mul ei jätku ausust, et maksta 33% rohkem maksu, kui tingimata peab maksma. Kui mina ausaks hakkan, OÜ-tavad ju mu konkurendid edasi. Õige oleks, kui aktiivne ja passiivne tulu oleksid maksustatud samadel alustel. Kui teised ärikad ei saa august läbi pugeda, ei poeks mina kah. Hetkel on nii, et kuna üks poeb, poeb ka teine… ja varsti on sedasi Haigekassa uppis, ja see arengusuund tuleb peatada!
iselt on see keeruline küsimus, mille lahendamiseks pole tänased rahajagajad võimelised.praegusel kujul pole vaja. On vaja eraldada piirkondadele (umbes 10-le) raha vastavalt sealsete kodanike arvule. Elab kuskil 5% kodanikest, ka raha saavad 5%. See sunniks ka arstindust võrdelisemalt jaotama, mitte koondama kõike ja kõiki Tallinnasse ja Tartusse. Kui Põlva saab oma osa kätte, siis miks peaks arstid eelistama Võrot või Tartut, kui seal on nende palkadeks vähem raha?
Veelgi ausam oleks jaotada raha vastavalt haigetele ja haiguste raskusastmele. Kui ühes piirkonnas on haigeid poole vähem, siis ei pea nad ka liigselt raha saama. Teine arvestusalus oleks siis ka tervenemistulemus. Kui ikka arst teeb haige terveks, siis peab ta ka rohkem teenima. Üldiselt on see keeruline ülesanne, tänased rahajagajad selle lahendamisega hakkama küll ei saa.
siis PM-s oli alles sellekohane pikem analüüs erakondade tervishoiu valimislubaduste taustal. Analüüsi tegija oli väliskogemusega inimene ja ta võrdles neid lubadusi muu maailmaga. Pingerida oli järgmine: 1.SDE 2. Rohelised 3.KE, 4.VE(võin ka eksida, aga kolm viimast olid RE, EKRE ja Isamaa. Keskerakonnale heideti ette, et see igaaastane täiskomplekt analüüse on ära proovitud värk ja see ei pidavat effekti andma, aga on väga kulukas. Sotse kiideti selle eest, et need on ainukesed kes tegelevad põhjustega, miks tervis käest läheb.
Ainus küsimus tekib, miks sotsid siis pole suutnud juba meditsiini paremaks teha, sest minu mäletamist mööda oli Ossinovski ka eelmises Valitsuses sotsminister.
Ja veel öeldi seal seda et ravijärjekorrad ei kao iial, sest kui nõudlus jääb alla pakkumisele, siis pidavat ka paha paha olema. Küsimus vaid järjekorra pikkuses.
Väga paljus mis meil on halvasti on süüdi Reformierakond. Nende valitsemise ajal vaesus aina kasvas. Inimesi, kes elasid allapoole vaesuse piiri tuli aina juurde. Nemad võitlevad vaid võimu nimel kasutades selleks äärmiselt alatuid võtteid mõjutades inimesi neid valima. Kogu nende tegevus kulub sellele–töötulemusi ju pole. Ja kõige hullem on veel see, et nad segavad teiste tööd, kes tahavad heastada neid tohutuid vigu, mida on teinud reformistlikud valitsused meie riigile ja rahvale. Reformierakonna tagatoas on terve hulk inimesi, kes otsivad süüdistusi tublidele inimestele, et neid kõrvaldada teelt võimule.
PRAGMATISM – TÄNAPÄEVA ASJAMEESTE KIMAL – ON SAATANAST.
Ega keskidki pole vaeste eest võidelnud küllaldase intensiivsuse ja tahtmise-teadmisega.
Kui vanem inimene, näit., kel vererõhuhaigus tekkima hakkab, ei saa osta toidulisandeid, mis kindlalt rõhku ja tüsistusi ära hoida aitavad, sest pole raha, kui tal pole raha katkiläinud rõhuaparaadi asemele uue ostuks jms. jms. jms. jms. jms. kui ta peab vaikselt praadima hirmus väljatõstmise ees, kuna ei jaksa renoveerimisi maksta, kui ta peab tugrikuhaaval KOGUMA kütteraha, kardinatest ei unistagi, üsna tõenäoliselt hambaid ei saa jms.jms.jms.jms.jms. ja siis lubatakse ERAKORRALIST pensionitõusu 100 kubrikut nägu on asjad VÄGA, VÄGA s…tasti nii majanduse, eetika, elukeskkonna, tuleviku kui kasvõi hingeteljega.
Et see keskide süü pole, tõsi küll, aga vaatan ,et küüniliseks on nemadki muutuma hakanud …
Kui Riigireformi SA, Eesti 200, EKRE ja pisiparteid ründavad, liberaalse demokraatia lugematuid pahesid nahutades, riigi ülesehitust, ütleb paljude vaist, et sotsiaalprobleemid on üle pea kasvanud ja rahvas ei suuda enam ebaõiglust taluda. Meie tulevik on ebakindel. Blaaa….
See lause pole mitte rosolje vaid korralik okse – imelik, et üsna targa jutuga mees suudab sellise kirja panna. Just see —ütleb paljude vaist, et sotsiaalprobleemid on üle pea kasvanud ja rahvas ei suuda enam ebaõiglust taluda — ongi põhiprobleem ja siin EKRE ja EESTI 200 ühte patta panna ja sotse kiita on ülim sotsiaalne kanapimedus. Karl Lusti artikleid lugesin kunagi huviga – rohkem ei loe, sest minu kommentaari pealkiri on taati tabanud. Kui tema artiklis on ka mõni mõistlik iva , siis teab mõistab seda iga normaalne niikuinii , aga mitte sots- see on välistatud.