Kui Marko Mihkelson jäi, hoolimata opositsioonilise Reformierakonnaga ühinemisest, ikkagi Riigikogu väliskomisjoni esimeheks, siis seda eeldusel, et ta ei hakka seda positsiooni ära kasutama oma valimiskampaaniaks. Läks aga vastupidi, ning selle tulemusel on Eesti välispoliitika saanud seoses ÜRO ränderaamistikuga paraja hoobi.
Reedesel päeval, 9. novembril pidi Riigikogu pressiteenistus Mihkelsoni näpunäidete kohaselt välja andma teate, milles kategooriliselt anti teada tema seisukoht, et parlamendi kõrvalejätmine ÜRO migratsioonipakti arutelust on lubamatu. Ootamata ära välisametkonna igakülgset koostööväljendust selle pakti arutelul ning välisministri nõustumist infot veel kord komisjoniga jagada, andis Mihkelson teada, et valitsus on „parlamendist peaaegu täielikult mööda läinud“, ning ta annab dramaatilisel toonil teada, kuidas migratsioon on raputanud kogu Euroopat.
Olgugi et kohe seejärel teatasid nii Välisministeerium kui ka valitsus veel kord, et osalevad vajadusel nendes aruteludes, oli džinn pudelist välja lastud. Kohe astus Mihkelson ka otsustava ilmega ERR-i kaamera ette, niimoodi rakendades Eesti välispoliitika oma valimiskampaania teenistusse. Ning kui ta seejärel ise, pikemaid selgitusi jagamata, lähetas ennast nädalaks ühele NATO parlamentaarsele üritusele ookeani taha, tekkis ka paljudel välispoliitikaga tegijatel deja-vu tunne.
Nii tuttav tuli see kõik ette. Aasta oli siis 2005, kui Eesti ja Venemaa olid allkirjastanud piirilepingu ning Riigikogul seisis ees selle ratifitseerimine. Selle asemel aga hakati parlamendis Mihkelsoni eestvedamisel sellele lisama hoopis preambulat, milles räägiti muu hulgas Tartu rahust. Muidugi rändas see leping seejärel hoopis prügikasti. Värskeks välisministriks oli tollal tõusnud Urmas Paet. Ehk ka seepärast on praegune Euroopa Parlamendi liige Paet pigem ÜRO rändepakti pooldaja kui vastane? Hoolimata sellest, et ta on samuti Reformierakonnast, mis on selles küsimuses selgelt kaheks jagunenud.
ÜRO üks kümnetest mittesiduvatest deklaratsioonidest ei saa olla põhjuseks hüljata varasemad kokkulepped ja lubadused. Selleks aga on praegu suuresti Mihkelsoni järjekordne välispoliitiline soolo, mis meenutab pigem agooniat.
Kesknädal
keskbande ja Kesknädal pooldavad meie maa- ja veealade ärakantimist oma koostöölepinglasele, pole mingi ime ega uudis. Kuid et läbi on lugemata ka põhiseaduse 6. ja 9. peatükk, sellist ämbrit küll ei oodanud. Kuid kui bandet juhivad poolearulised (sedagi ülehinnatult) ja toimetajad on korjatud sõnnikuhunnikust, siis pole midagi imestada. Loodetavasti saab taolisi kolinaid veelgi lugeda, valimine ju ukse ees.
Huvitav, milleks kulutada sadu miljoneid Eesti-Vene piiri väljaehitamiseks kui me rändeleppele oma allkirja anname? Huntidele ja karudele piisaks ju tavalisest korralikust okastraataiast. Sisserändajatele kohustume avama piiripunktid ja nad tuuakse siia lennukite, rongide ja bussidega, viisakalt ja mugavalt.Lepe ei tee vahet , kas tulijad on idast või läänest; põhjast või lõunast. Kui meie valitsus ütleb “A” siis kohustatakse teda ütlema ka “B”.
Kas ÜRO JN mittealalise liikme mandaat ikka väärib sellist hinda?
aita meid ka tara kuival maal Petserimaa ja Narvataguse vahel. Seal pole isegi elektrit sees.
Jutustan, milline oli piir Türkmenistanis vastu Iraani. Piir ise läks küll kaugemalt, sest oli palju lageala, kus lubatud kohalikud karjused karjatasid lambaid ja hobuseid. Kuid piiritõke oli ise 3-realine. Okastraataia kõrgus umbes 4 meetrit, vähemalt ühes aias oli elekter sees. Ridade vahel oli tee vahitornide vahel, seal sai sõita motika ja villisega, kuid ka hobusega. Just hobune oli sealkandis eelistatum, sest tema ei vajanud sobivat maastikku, pani üle küngaste ja kraavide. Samuti polnud teda pimedas kuulda. Samuti käisid piirikad ringi kahekesi ja koeraga, koer on aga erapooletu elukas, teda ära ei osta. Vahitornid paiknesid nii, et alati oli ühest teise näha. Öösel oli tõketevaheline ala valgustatud ja pideva valve all.
Ent olgu, isegi kui me sellise püstitaks, siis mida teha veepiiriga? Seda meil ropult. Kes keelab mõnel mutukal või spioonil kummikaga üle Narva jõe või Lämmijärve aerutada? Radar kummikat ei võta ja meil seal Narva jõel sellist inimradarit polegi. Tuleb mutukas üle jõe, paneb kilekast võetud teised riided selga ja jalutab teele, kus ootab teda auto nagu smuugeldajaga kokku lepitud. Petta ei saa, sest siis kaob usaldus ja rahaots hoopiski ära. Siin pole niisugune olukord nagu Vahemere lõunarannikul, kus saadad neegri ohutult persse aga raha voolab edasi.
Samuti on lihtne sõita või ujuda Edgari Salosaarele ja sealt edasi täiesti asustamata kohta. Taas auto ees ja sõit läheb lahti.
Tundub, et see piiritõke ongi rajatud ainult metssigade vastu, et ei tooks uut taudipisikut sisse.
Iga Reformierakonna poliitiku tegevus on paras hoop meie riigile. Nad on valmis kõigeks võimu nimel. Neile pole tähtis meie riigi ega rahva heaolu, vaid võim ja oma rahakott.