Valgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on vahemikus 380–700 nanomeetrit. Ülekantud tähenduses mõistetakse valguse all ka teadmisi või tarkust. Maalikunstnikel seostub valgus Jumalaga. Valgus inspireerib Maarja Mitti: “Püüan märgata, kuidas valgus puulehtedel muutub… Kuuvalgus tõmbab mind nagu magnetiga enda poole. Oli see Fred Jüssi, kes ütles, et Eestis pole enam päris puhast vaikust? Mulle tundus, et sel hetkel oli küll täiesti vaikne… Mulle meeldivad päikesetõusud Tallinnas – kui taevas on pilvitu ja kerge tuul toob ninna mere lõhna. Tunnen siis, et kõik on veel ees ja võimalik. Sama tunne on mul suvehommikutel, kui valgus aknast sisse paistab…”
Maarja Mitt on sündinud 8. detsembril 1983 Tartus. “Ma olin väga hea laps. Tulin alati õigel ajal koju ja kuulasin sõna. Ema on minu parim sõber, ta teab minust kõike. Ema on kindlasti tugev isiksus, kes julgustab mindki mu hirmudest üle olema. Palju jõudu olen saanud ema sõnadest: iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem,” meenutab Maarja. Ta lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja õppis seejärel Tartu Ülikoolis Skandinaavia keeli ja kultuuri.
2004. aastal sai ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli. Kursust hakkas juhendama Ingo Normet. Koos Maarja Mitiga õppisid näitleja õppesuunal Agnes Aaliste, Juss Haasma, Martin Mill, Jekaterina Novosjolova, Andres Oja, Meelis Põdersoo, Elina Pähklimägi, Ago Soots, Marek Tammets ja Kristo Viiding; lavastaja õppesuunal Robert Annus ja Uku Uusberg. Marion Jõepera, Mart Kase ja Maria Lee Liivak olid valinud dramaturgi õppesuuna. Erinevaid alasid studeeriva kirju sotsiaalse taustaga kaaslaskonna loovusest tiined arvamused, seisukohad, hinnangud ja vaated tekitasid kursuse mitmekihilise loovuse sünergia.
Prantslannaliku välimuse ja erilise hääletämbriga Maarja Miti poolehoid kaldus klassikalise teatri poole ja ta tahtnuks sündida mõnikümmend aastat varem. “Vaadates vanemaid näitlejaid, tundub mulle, et teatriinimesed olid varem oma kutsele rohkem pühendunud. Omaealistes näen palju künismi,” arvas Maarja. Õpingukaaslane Kristo Viiding vaatas valgust ja häält ühendava audiovisuaalse kunsti poole. Kursus, keda peeti “ühiskonna üleminekulasteks” otsis oma individuaalset tunnustähte.
Aegapidi hakkasid juurdlevad näitleja-, lavastaja- ja dramaturgitudengid tundma end olevat nagu tühjas vaakumis – kahe teatri- ja kultuuriajastu jõujoone vahel. Eelmist kursust juhendas vana kooli professionaal, Eesti Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas ja järgmist, noore põlvkonna ideoloog, sihikindlalt edasi pürgiv Hendrik Toompere-juunior. Kultuuriuudis, et Draamateatri peanäitejuhiks ongi nüüd Toompere, kinnitab vaid, et kui majandusvaldkond muutub kiiresti, siis kultuuriprotsesside küpsemised võtavad aega. Eriti kui on tegu väärtushinnangute üleminekuga ühest poliitilisest süsteemist teise. Õnneks teatrikunst väärtustab põlvkondade sidusust. Kuna 23. lennu lõpulavastused jäid poliitiliselt kuuma kevadaega, siis identifitseerisid nad end ka “Pronksiöö kursuseks”.
Maarja Mitt lõpetas lavakunstikooli 2008. aastal ja asus tööle „Vanemuisesse“, kus mängis viie aasta jooksul nii draama- kui ka muusika- ja tantsulavastustes. Eredamate näidetena sellest perioodist on koostöid selliste lavastajatega nagu Aleksandr Pepeljajev ja Mladen Kiselov. Tartu-aastail algas ka koostöö Tartu Uue Teatriga. Aastal 2013 vahetus kodulinn ja järgnes töö vabakutselise näitlejana ning koostöö nii VAT Teatri ja MTÜ R.A.A.A.M.-iga ning ka Tartu Uue Teatriga.
Mitmekülgsel, meeldejäävaid karaktereid loonud näitlejal on põnev valik rolle erinevates teatrites:
Grete, Ruth, Jutustaja, “BB ilmub öösel” (I. Põllu; lav. Ivar Põllu, Mart Koldits), Tartu Uus Teater ja Von Krahli teater. Näitleja, “Eluaeg” (ühislooming), Labürintteatriühendus G9 ja Tartu Uus Teater. Maria del Pilar, “San Luis Rey sild” (T. Wilder; lav. Irina Brown), magistrilavastus Rose Bruford College’is (London). Lucy, Sally, Iris, ”Vihmamees” (D. Gordon, lav. Georg Malvius), Vanemuine. Shelly, ”Maetud laps” (S. Shepard; lav. Mladen Kiselov), Vanemuine. Freud , “Sigmund & Freud” (lav. Aleksandr Pepeljajev), Vanemuine.
Tallinna saabudes oli Maarja Mitt neli aastat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikoolis magistrantuuris; tal on magistrikraad lavakunsti õpetamises. Ta töötab G. Otsa nim. Tallinna Muusikakoolis lavakõne ja näitlejameisterlikkuse õpetajana.
On end täiendanud: Kopenhaagenis 5-päevasel lauljate intensiivkursusel Complete Vocal Institute’is, Berliinis rahvusvahelisel teatripedagoogika kursusel Teaching Professional Theatre Practice teatrikeskuses AKT-ZENT, Londonis koordinatsioonitehnika meistriklassides London School of Performing Arts Practice’is ja Taani Odin Week 2011 töötubades.
Kui režissöör Andres Maimik mõned aastad tagasi katsetas oma edu valemit dokumentaalfilmis üsna ebaeetiliselt Arvo Kukumäe intiimelu arvel, siis nüüd oli lavastajal sama kavatsus mängufilmiga. “Minu näoga onu” on sisult banaalne ja eestlaslikult veniv filmilugu. Kuid kaval Maimik on dramaturgia üles ehitanud reaalselt vähki põdeva Roman Baskini filmi pingestavale aurale. Roman teab, et tal on käsil elu viimne roll ja eksistentsiaalne situatsioon kerib dramaturgilist pinget iga kaadriga. Vaataja silme all sünnib oma põlvkonna tippnäitleja hiilgeroll, mille eest tuleb muidugi tänada perekond Maimikut. Mitil oli õnn osaleda selles erandlikus, väheväärtustatud eesti mängufilmis. Tänu Roman Baskinile, kes oma geniaalsele kaader-kaadrilt pingestuvale rollijoonisele jätab samas ruumi andekatele näitlejatele, kirgastub Maaja Miti ja Rain Tolki suhtedraama.
Rahva südamesse on Maarja Mitt jõudnud “Õnne 13” õpetajanna Saarana. See roll sobib hästi tema õrna ja naiseliku natuuriga.
Lisaks näitlemisele on noorel juubilaril muidki oskusi. Ta mängib viiulit ja ukulelet, algtasemel ka klaverit. Oskab laulda erinevates stiilides – muusikalist folgini.
Lisaks valgusele on Maarja Mitti viimasel ajal hakanud eriliselt huvitama ka häälega seonduv. Inimese hääl on lahutamatu osa tema füüsisest. Kõne selgus on seotud mõtte selgusega. Maarja on veendunud, et igaüks, kes tahab kõnelda, seda ka suudab. 1. septembrist 2014 töötab ta kõnetehnika õppejõuna EMTA Lavakunstikoolis. Lisaks annab häälekoolitust kõigile, kes töötavad igapäevaselt häälega, olgu need õpetajad ja õppejõud, televisiooni- ja raadiosaadete toimetajad, müüjad ja müügimehed, inimesed, kellel seisab ees esmakordne kõnelemine suuremale publikule.
Hirvepilgu, erkpunaste huulte ja hapra figuuriga Maarja Mitt on välimuselt küll silmatorkav, aga seda tüüpi inimene, kes jääb seltskonnas viibides pigem tagaplaanile, jälgides toimuvat vaikselt.
“Enesekindlus loeb päris palju, kuigi väga enesekindlad inimesed mõjuvad mulle hirmutavalt. Vahel olen liiga otsekohene, see töötab mu vastu. Inimesed on jube huvitavad, aga aeg-ajalt väsin neist ära. Igapäevane vestlus kurnab mind. Tunnen, et mu jõud ei käi enam asjadest üle, ja kardan, et see võib mu käitumises väljenduda. Usun, et mul poleks raske terve nädal vaikida… Mulle meeldib see tunne, et olen teel. Mõte minekust ja teelolek on miskipärast veetlevam, kui päralejõudmine ise,” arvab Maarja Mitt.
Soovin noorele juubilarile avastuslikku ja rikastavat teekonda tundmatusse!
Tõnu Virve