Võrkpallitreener Avo Keel: Noored peavad olema sportlikumad

Avo Keel

Eesti võrkpalli rahvusvõistkonna kauaaegne peatreener ja praegune Pärnu Võrkpalliklubi esindusvõistkonna treener Avo Keel arvab, et Eesti ühiskond peaks olema märksa kehakultuurikesksem. Tema sõnul algab see suuresti sellest, et lapsed oleksid võimalikult palju õues. Eriti oluliseks peab Keel tugevate ja sportlike meeste olemasolu, seda nii riigi kaitsevõimet kui ka tublisid perekonnapäid ja isasid silmas pidades. Ühtlasi toonitab ta vajadust olla abivalmis nende suhtes, kes end ise ühel või teisel põhjusel aidata ei suuda.

Teid tuntakse ennekõike treenerina. Mida arvate – kuivõrd vajavad treenereid poliitikud?

Esimene mõte, mis pähe tuleb on see, et mõnikord oleks nendele oma eriala spetsialistidest asjatundjaid nõu andma küll vaja. Siis väheneksid arvamuse mustast valgeks muutmised või ka vastupidi. Leidub ju poliitikuid, kes ühel päeval öeldu teisel päeval ümber lükkavad, öeldes, et nendest on valesti aru saadud.

Millal ja miks hakkasite ise poliitikast huvituma?

Selleks kulus ikka omajagu aega. Üheksakümnendate aastate algul elasin seoses sporditööga Soomes. Õppisin tundma sealse riigi ja ühiskonna toimimist. Sain tunda ka selle perioodi majanduskriisi. Kui mulle tehti ettepanek astuda Keskerakonda, siis ma väga pikalt ei mõelnud. Positiivsele otsustamisele aitas kaasa seegi, et sel erakonnal on põhimõtted, millega olin harjunud ka Soomes.

Kas lähete Riigikokku kandideerima ennekõike spordimehe platvormiga?

Minu kreedoks on: rohkem empaatiat ja mõistmist ning ära tee seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Spordivaldkonda tunnen kõige paremini. Kui ma ikka näen, et põhikooli või gümnaasiumi kehalise kasvatuse tunnis oskab korralikult joosta ikka kolm või neli koolilast, siis olukord ikka rohkem hullemaks minna ei saa. Kui huvi kehakultuuri vastu on nõrk, tekib küsimus: kust Eestis tulevad armeekõlblikud noored mehed? Ei tohi ka unustada nende meeste rolli tulevaste perekonnapeadena ja isadena, kelle kõrval peavad olema tublid emad. Igas peres peaks kasvama vähemalt kaks last.

Ühiskonnaelule mõtlema paneb ka teadmine, et kõigil ei lähe nii hästi kui paljudel teistel. Maailmas on õnnetusi ja haigusi. Raskes või väljapääsmatus olukorras olijaid ei tohi kõrvale jätta. Iga küla peab oma hädasolijaid ise toitma.

Tuleme tagasi sporditeemade juurde. Mida saaks riik teha Eestimaa sportlikumaks muutmiseks?

Kasuks tuleb, kui ehitatakse veelgi rohkem nüüdisaegseid spordihooneid, võimlaid, staadione ja spordiväljakuid. Ilma nendeta ei saa. Põhiküsimus on aga hoiakutes. Praegu on õuessportimine väga palju vähenenud. Väga palju sõltub vanemate eeskujust. Nii, kuidas emad-isad ees, nii ka lapsed järgi. Ja kui tänastel lastel tulevad ka ebasportlikud järglased, siis on asi suhteliselt kurb. Ohtude vähendamiseks ja vältimiseks tuleks riigil spordi- ja tervisesõbraliku keskkonna loomiseks rohkelt rauda taguda.

Kas võib öelda, et praegu on Pärnus võrkpall sama populaarne ja edumeelne spordiala nagu Jõgeval saalihoki või Põlvas käsipall?

Mingil määral küll. Nimetatud linnad on väiksemad ja nende spordiruumi ei mahugi ehk väga palju alasid korraga ära. Pärnus on tugevasti arenenud ka korvpall ja väga pikki aastaid püsis heal tasemel naiste jalgpall. Praegustes oludes teeb aga võrkpall pallimängudest tõesti kõige paremaid tulemusi.

Pärit olete Võrumaalt, kustkandist täpsemalt?

Olen pärit Võru linnast; vanavanemad elasid aga maal. Nii olen maast-madalast kursis ka maaeluga. Vanavanemate juures sain palju looduses ringi liikuda. Sporditegemine sai alguse aga hoovispordist, kus mängiti rahvastepalli ja jalgpalli. Võrkpalli mängimiseks kinnitati võrk pesukuivatuspuudele. Talvel oli populaarne suusatamine. Meie põlvkond kasvas suuresti üles ikka õues.

Pallimäng (võrkpall), mida läbi ja lõhki tunnete, viib mõtted meeskonnale. Mida arvate meeskonnatundest Eesti poliitikas?

Meeskonnatunnet ikka jätkub. Samas ei tohi unustada ütlust, et mida rohkem inimesi, seda enam arvamusi. Kas just täpselt nii, kuid arvan, et kui kümme inimest koos, siis kaks või kolm arvamust seltskonnas ikka on. Kõige tähtsam on oskus tõel ja valel vahet teha.

Küsis Jaan Lukas

2 kommentaari
  1. Mida 2 aastat ago
    Reply

    suudab Aavo teha praeguse manduva kliki vastu, kui Mailis kavatseb ära kaotada spordisaalid ja sportimise üldse, toimuvad vaid nn LIIKUMISTUNNID. Et see olevat uus euroopalik väärtus ja meie peame olema esimesed kes manduvad.

  2. Spordiennustus 2 aastat ago
    Reply

    Asjalik mees! Mina igatahes panustaks, et Keel saab riigikokku!

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.