Mihhail Kõlvart, Tallinna Linnavolikogu esimees, EOK täitevkomitee liige
Inimese tervis sõltub eluviisidest ja varases lapsepõlves juurdunud harjumustest – seega oleks mõistlik anda võitluses rahva tervise eest suurem roll õpetajatele, mitte arstidele! Me peame tunnistama, et see valdkond omab lausa eksistentsiaalset tähendust ning meil on kohustus sellega tegelda.
Praegu tekib tunne, et me ei taju piisavalt olukorra tõsidust ja probleemi ulatust – iga kolmas Eesti laps on ülekaaluline (40% poistest ja 31% tüdrukutest) või lausa rasvunud. Antidepressantide tarbimine on noorte seas normiks muutumas (2015. aastal kirjutati Eestis lastele välja üle 10 000 antidepressantide ja rahustite retsepti). Kaitsevägi kurdab, et noored kutsealused muutuvad aina väetimateks. Südame- ja veresoonkonnahaigustesse suremuse poolest oleme Euroopas esirinnas. Senised tendentsid panevad mõtlema, et mis meist saab 25 aasta pärast.
Ülaltoodud kurva statistika üheks kindlaks põhjuseks on kriitiliselt vähene liikumisaktiivsus, eriti laste seas. Maailma Terviseorganisatsiooni uuringute järgi peab iga laps aktiivselt liikuma vähemalt seitse tundi nädalas, meil täidab seda normi ainult 16% noortest, rattaga või jalgsi käib koolis ainult kolmandik lastest. Ometi ei olnudki see ju väga ammu, mil lapsi aeti tuppa, mitte õue; praegu aga pole võimalik neid ekraanidest eemale viia.
Sama mure valdab kogu läänemaailma ning mitmedki riigid on lahenduse otsimise süsteemselt käsile võtnud. Suurbritannias alustati programmiga 30+30, mille kohaselt peab iga algkooliõpilane liikuma iga päev 30 minutit koolis ja 30 minutit pärast kooli. Soomes käib ca 75% lastest koolis jalgsi või rattaga. Väikesel Islandil vähendati süsteemse sportimisvõimaluste juurutamisega 15 aasta jooksul alkoholi tarbimist noorte seas kardinaalselt – 42 protsendilt 5 protsendile, rääkimata nende jalgpalli-imest, mis samuti suuresti on tasuta trennide tulemus. Eestiga suuruse ja rahvaarvu poolest täiesti võrreldavas Sloveenias on samuti koolides maksimaalselt loodud sportimisvõimalusi – üle riigi on 13 põhikooli, milles andekatele eraldi spordiklassid. On märkimisväärne, et sporti käsitletakse Sloveenias hariduse osana – sport, haridus ja teadus on valdkondadena sama ministeeriumi hallata.
Sport kooli!
Ka meil peab sport olema osa haridusest, see annab lastele võimaluse tegelda spordiga piisavas mahus. Riiklikus õppekavas peab lisaks praegustele kehalise kasvatuse tundidele (1,5 tundi nädalas) olema veel 2–3 täiendavat treeningut (3–4,5 tundi) nädalas. Muidugi ei hakata igas koolis harrastama kõiki spordialasid, aga 5–6 ala peaks sõltuvalt kooli võimalustest ja traditsioonidest olema tagatud. Sõltuvalt lapse hariduslikest erivajadustest peavad olema võimalikud ka alternatiivid. Saavutusspordile orienteeritud lapsed, kes käivad niigi iga päev treeningutel, võivad kohustuslikest sporditundidest saada vabastuse.
Muidugi tekib põhjendatud mure, et lapse koolipäev muutub veel pikemaks ja raskemaks? Tegelikult on aga füüsiline koormus vaimsele koormusele vahelduseks kasulik, isegi vajalik – uuringudki näitavad, et füüsiliselt aktiivsemad lapsed saavutavad paremaid tulemusi ka õppetöös. Pealegi, mida rohkem haridusvajadusi (õppetöö, trenn, huvitegevus, järgmiseks päevaks antud kodutöö) laps koolist kätte saab, seda rohkem tal õhtul vaba aega on. Pole ka saladus, et meil on jätkuvalt peresid, kus lastele ei looda tingimusi aktiivseks liikumiseks kas rahaliste või muude sotsiaalsete probleemide pärast. Võib tunduda veider, et hakkame lapsi spordiga tegelema sundima, aga samamoodi sunnime me neid ju õppima keemiat või tööõpetust (rääkimata kehalise kasvatuse tundidest) ja oleme üksmeelel, et need tunnid on nii lapse enda kui ka ühiskonna huvides.
Investeering tulevikku
Muidugi on sellise süsteemi loomine suur samm, mis nõuab sügavat analüüsi ja pikemat ettevalmistust, rääkimata suurtest kuludest riigi poolt. Aga kui palju hoiab tervem ühiskond kokku haigekassa kulusid – haiguste ennetamine on alati odavam kui nende ravimine! Pealegi elab inimene, kes on maast madalast külge saanud tervislikud harjumused, nendega tõenäoliselt terve elu ning füüsiline aktiivsus noores eas tagab inimesele edaspidiseks eluks vajaliku vormi, distsipliini ja sihikindluse. Võidab ka tippsport, sest paraneb laste üldfüüsiline vorm tervikuna ja ka talentide avastamine muutuks senisest kiiremaks.
Kindlasti kerkib veel küsimusi: kuidas leida vajalikul hulgal treenereid, kuidas tagada spordialade valik, kuidas integreerida spordiorganisatsioonide tegevust haridussüsteemiga. Ent olen kindel, et suur eesmärk väärib pingutamist.