Lauri Laats, Mustamäe linnaosa vanem
Hiljutine valitsuskriis näitas poliitikahuvilistele jõudude vahekorda vahetult enne märtsikuiseid Riigikogu valimisi. Poliitikud tegid rahvale show’d kogu raha eest, vastastikku heideti ultimaatumeid, ning lõpuks mindi Toompea lossi ees käsipidigi kokku. Kõigest sellest tuli võitjana välja peaminister Jüri Ratas ning Reformierakond lasi luhta oma võimaluse särada opositsiooniliidrina.
Teatavasti tekkis valitsuskriis küllaltki ootamatult praeguseks juba kurikuulsaks saanud ÜRO ränderaamistiku tõttu. Tõenäoliselt selle vallandajad ei teadnud teo tegemise hetkel isegi, milline on lõpptulemus ning kuidas olukorrast välja võiks tulla. Kui Isamaa ning sotsiaaldemokraatide poliitikud võisid vastastikku kindaid visata, siis kõige keerulisemasse olukorda pandi peaminister Ratas, kelle töö eesmärk ongi ju hoida valitsus koos ja töövõimeline. Siiani võrdlemisi sujuvalt läinud peaministriperiood pani nüüd Ratase tõsiselt proovile rahusobitajana olukorras, kus ümberringi juba mõõgad tärisevad.
Muidugi mõista on sedavõrd vähe aega enne valimisi kõige suuremaks defitsiidiks eetriaeg meediakanalites, ning seda defitsiiti aitas tekkinud tüli kõigi poliitikute jaoks leevendada. Ajakirjanikel olid kibedad tööpäevad, sest sisuliselt igaühele, kes vähegi suutis õigel teemal sõnad ritta seada, pakuti ka võimalus need avalikkuse ette viia. Kui opositsioonierakonnad hakkasid juba hoogsalt deklareerima, mida nad valitsusse minnes ära kaotada plaanivad, siis Keskerakonna sõnumid jäid targu tasakaalukaks, keskendudes sellele, et kõige tähtsam on jõuda rahumeelse lahenduseni ning hoida koalitsioon valimisteni koos.
Keskmõte: Küsitlused näitavad, et Ratast eelistab peaministrina ka järgmiseks ametiajaks mäekõrguselt rohkem inimesi kui tema konkurente.
Kogu tekkinud olukord oli sisuliselt süllekukkunud kingitus Reformierakonnale, mille poliitikutele avanes võimalus näidata, et just nemad suudavad valitsuse riidu ajanud teemal võtta ühiskonnas eestkõneleja rolli ning välja pakkuda ka lahendused punnseisu kõrvaldamiseks. Selmet asuti aga ründama peaministri isikut ning rääkima kohustuslikke jutupunkte, millised otsused on vaieldamatult valesti tehtud. Lihtsamalt öeldes, hetkel, mil valitsus oli haavatavas seisus, asusid oravad rünnakule mineku asemel hoopis võidutantsu tantsima. Kui Ratase suunas pritsiti tuld ja tõrva ning süüdistati teda mittemillegitegemises, siis ise käituti just oma sõnade vääriliselt ning hakkama ei saadud mitte millegagi.
Küsitlused näitavad, et Ratast eelistab peaministrina ka järgmiseks ametiajaks mäekõrguselt rohkem inimesi, kui tema konkurente. Päevalehe tellitud ning Turu-uuringute poolt läbi viidud küsitlus andis novembris tulemuseks 31% toetust Ratasele ning 18% Kaja Kallasele, ülejäänutele veelgi vähem. Muidugi on peaminister alati palju rohkem tähelepanu keskpunktis, kuid põhiliseks teguriks jääb siiski see, et konkurendid ei suuda midagi säravat ja usutavat vastukaaluks välja pakkuda.
Valitsuskriis andis oravatele kätte kõik trumbid näitamaks kuivõrd osavad poliitikud on nende ridades, kuid tulemus oli justkui parimate päevade kahvatu vari. Ratas seevastu näitas oma oskust olla kannatlik, pidada läbirääkimisi ning jõuda ka tulemusteni. Ja minna valimistele vastu jätkuvalt peaministrina. See, et praegune koalitsioon saab nüüd valitsuskriisist rääkida minevikuvormis, võis Reformierakonnale maksta lootuse võidelda märtsikuistel valimistel esikohale.