on loomulik, et erakondade valimispropaganda maht aina kasvab. Loomulik aga pole see, milliste vahenditega, milliste ebaausate nippidega üritatakse viimasel ajal üksteist üle trumbata.
Kui siiani jäeti valimiste finišisirgele ikka kõige priskemad trumbid, nagu kurikuulus russofoobia, Vene raha jt, siis nüüd ei piisa enam mitte isegi rändepaktist või Danske Panga ja Tallinna Sadama afääridest, vaid üritatakse valimisvõitu vormistada mitte enda positiivsete meetmetega rahva elujärje parandamiseks, mis oleks ju loomulik, vaid vastastele ära panna hoopis mingite „peenhäälestamistega“ (?!).
Võtame ühe näite. Keskerakond üritab ikka oma positiivsete meetmetega kaasata rahva enamust („Õiglane riik kõigile!“), et Eestimaa elu edendada. Näiteks see 500-eurone tulumaksuvabastus, mis kahtlemata kasvõi ühe väikese sammuna mõjub meie elanikkonna vaesemale poolele positiivselt, veidigi vähendades ühiskonna jõukama ja vaesema poole vahelise elatustaseme ja Euroopa Liidu ühe suurema palgalõhe kääre… Seda tulumaksuvabastust võib nimetada ka osaliselt astmeliseks tulumaksuks, kus väiksemapalgalisi säästetakse madalamal astmel 0-tulumaksuga.
Seda raevukamalt asus nüüd Reformierakond seda Keskerakonna positiivset meedet ründama, puhudes „peenhäälestuse“ õhupalli maksimaalsete jõududega ikka suuremaks, ja ikka vastupidisel põhimõttel – niigi jõukad veel jõukamaks, sest liiga olevat tehtud ultraparempoolsetele friedmanistidele… Ei mingit kodanikusolidaarsust, sest tublidelt kõrgeima pensioni saajatelt olevat ära võetud paar-kolmkümmend eurot… Seda, et Keskerakonna eestkostel seisab ees erakorraline pensionide tõus kõigile pensionäridele, ei tehta kuulmagi…
Samalaadne kriitika käib samuti aktsiiside kohta Eesti–Läti piiril, kuigi lätlased tulevad mõistvalt meile vastu, tõstes omi aktsiise ja olles solidaarsed meie joomarlusevastase võitluse suhtes. Meenub hoopis meie 17 aastat võimul püsinud valitsuse viimane suur toiduainete aktsiiside tõstmine, millega tekitati suurimat kahju just minipalgalistele, kes olid sunnitud kogu oma pisku tulu kulutama kõrgete aktsiisidega toidu ostmiseks. Suurepalgalised ei pannud sellist lisakulu tähelegi. Jah, see on tõsi, et piirikaubanduses liiguvad sageli suured summad, aga samas: kas keegi on kokku lugenud neid miljoneid, mida Eesti ettevõtjad aastakümneid teenisid Soome alkoturistidelt jne?
See juhtus Euroopas kunagi ammu, kantsler Konrad Adenaueri aegsel Lääne-Saksamaal, kus kohalikest miljonäridest said solidaarsust tunnustavad ja sotsiaalset turumajandust aktsepteerivad jõukad, kes pidasid meeles ränkades sõdades vaesunud rahvast, sest miljonärid olid nii targad, saades aru, et kui nemad rahvast ei hooli ja teda ei aita, siis pole ka jõukatel ilma vaesunud rahvata pikka pidu… Sest nagu öeldakse, armastus, küllap ka kodumaa-armastus, käivat ikka kõhu kaudu… Samuti tahab patriotism alati soosimist oma riigi poolt – ka rahva enamuse väikesed palgad tuleb riigil turgutada just nii kõrgeks, et ka alla toimetulekupiiri töömees peab suutma oma peret rahuldavalt ülal pidada kodumaal elades ja töötades. Siis võime olla kindlad, et iga mees, kui vaja, kodumaa kaitsmisel ikka õige poole valib. Tookord oli ka Saksamaa parematel poegadel ja tütardel kombeks massiliselt üle ookeani rännata Ameerikasse, parematele jahimaadele. Riik aga tuli omapoolse sotsiaalse turvalisusega appi, ja väljaränne minimaliseerus.
Tänane Eesti on nagu ikka veel 8 aastat laarlaste ja 17 aastat kestnud ansiplaste paremliberaalse vabaturumajandusega ristmikul, suutmata otsustada, kuidas edasi liikuda. Toonase Lääne-Saksamaa minimudelist sai alguse tänini positiivselt üle Euroopa ja Põhjamaade kehtiv astmelist tulumaksu aktsepteeriv sotsiaalne turumajandus ja inimest tunnustav sotsiaalne turvalisus. Täna aga oleks meilgi viimane aeg juba 25 aastat kestnud unistusega Põhjamaadele lõpuks tegelikult majanduslike näitajate poolest järele jõuda, et säästa oma riiki ja rahvast.
Meeldiv oli kuulda Tallinna TV valimisdebatis 22. jaanuaril erakonna Eesti 200 ettevõtjailt positiivset tunnustust, et nemad on solidaarsed vaestega. Eestis kuuleb selliseid sõnu haruharva.
Udo Knaps, Märjamaa