Pikalt ette reklaamitud suur kingitus vabariigi 100. aastapäevaks jõudis vaatajani. Selle tegid Eesti mõistes neli suurnimega režissööri: Rainer Sarnet, Juhan Ulfsak, Marianne Kõrver, Jan-Erik Nõgisto.
Eelarvega 1,6 miljon eurot, mis seni Eesti seriaalimaastikul suurim. Plaanitud võtteaeg läks lõhki ja hakkama saadi alles 100 filmipäevaga! Vähegi filmindusega kokku puutunud inimesed ei mõista sellist ajaga laristamist. Võtted toimusid põhiliselt siseruumides ning seal oli tegu oskamatu ajaplaneeringu ja asjaajamisega. Eelarveprotsessi jämedad vead ei saanud katet ka välismaistele ostjaile müügi ootustes.
Sarja tegevprodutsendi Kaspar Kaljase sõnul oli sellel hetkel juba hilja pidurit vajutada. „Kui on ühel hetkel kaaluda, kas vedada projekt lõpuni, et tekiks toode, mida on võimalik müüa, või jätta projekt pooleli, sest 50 000 eurole ei ole katet, siis sai valida, et tehakse projekt lõpuni, et oleks vähemalt, mida müüa.”
Üheks argumendiks oli, et sarjaga liitub Cannes´i filmifestivalil pärjatud näitleja Kati Outinen, kes tekitaks rahvusvahelistes telejaamades tundmatu teleseriaali vastu elavamat huvi. Kahjuks näitlejast proua rääkis mitmes võõrkeeles ja subtiitreid lugeda kodumaises filmis oli üsna tüütu.
Artiklid ja kommentaarid filmi kohta aga olid üsna hävitavad.
Kurb on tõdeda, et Eesti Filmi Instituut valis projekti teostama vähetuntud ettevõtte „Itamambucalt“, mille taga on endised teatri NO99 tegelased, ja tänaseks ollakse filmigrupis 50 000 eurot töötasudena võlgu. Lubatud edulugu ei sündinud. Häbistati riigi juubelit.
Selle kõige taustal loeme Indrek Neivelti kampaaniat Eestis tegutsevate Rootsi pankade kasumi välja viimise pidurdamise kohta. Samas pole Neivelt toetanud kahjumis filmisarja, nagu seda tegi endine pankur Rain Lõhmus.
Veel suuremates võlgades on Weekend Festivali korraldajafirma, kes taotleb Harju maakohtus enda pankrotti. Võlausaldajad jäävad ilmselt tühjade pihkudega. Firma võlad ulatuvad 2 miljoni euroni. Sellest poole moodustavad kohustused laenuandjate ees: umbes 800 000 eurot ollakse võlgu koostööpartneritele ja 170 000 eurot maksuametile.
Vaid selle kahe näite varal on põhjust teha seaduslikud muudatused selliste projektide osas. Korraldajal peab enne projekti algust olema deponeeritud tagatisraha. Vastasel juhul jäävadki pankrotid korduma põhimõttel „tühjad pihud võlausaldajaile“.
Igavust peletades endine hansapankur Indrek Neivelt on viimasel ajal väga aktiivne arvaja. Kuigi oma blogis on ta juba aastaid ühiskonda raputavaid seisukohti avaldanud, on Neivelt viimastel nädalatel väga suurelt ka eri meediaväljaannete veergudele teravate seisukohavõttudega jõudnud.
Kas loodab uues valitsuses ministriks saada?
Vaatasin saadet. Neivelt rääkis õiget juttu aga jutuks see jääbki. Ta ütleb, et keegi peaks asja muutma ja midagi tegema. Just tema ise seda tegema peabki! Tal on selleks kogemus, võimed ja võimalused. Kui selline inimene ise asjast kõrvale hoiab, siis on ta ise sama halb kui need keda ta arvustas. Jõudu ja tegudele, hr Neivelt!
Neivelt oli ju Hansapanga juht. Miks ta siis ei teinud nii nagu räägib? Puhas populism.
On küll juba ja täna võimalik omamaine tööstus ja see tööstus asub piisava ajuolluse korral kahe kõrva vahel. Sellise tööstuse tooteks oli näiteks Skype, mille toote Microsoft ostis 8,5Miljardi USD eest ja selle toote peamised valmistajad olid 3 eesti poissi, kes alustasid tootmistegevust 1986 aastal.. Muidugi toonane lapstöötajate asukoha juht rikkus karmilt kehtinud tööeeskirju ja kasutas lapstööjõudu. Nüüd tahab aga sama mees panna kogu Eesti lapstööjõudu rakendama ja kandideerib isegi nahaalselt üksikkandidaadina riigikokku, vaata skypemuseum. koduleht com lõppu, www ette.. Kui kõik noored hakkavad tarku masinaid kasutama ja oskavad neid tööle panna ning õpetada, kes hakkavad siis nendes tehastes peale robotite tööle? Tekib ju totaalne tööpuudus? Juba Stalin oli tark ja keelas küberneetika ära. Meil on ka targad juhid olnud ja vaikimisi sama teinud. Muidu oleks juba tappev tööpuudus. Mingid kahtlased pakirobotid juba sõidavad, seal ka 1 Skype autor mängus. Sellised üliarenenud noored on maailmale ohtlikud.
samuti igal poole mölisenud, et kui keegi midagi korraldab kedagi teist kaasates, siis peab tollele kohe olema papp plekitud. Võtku või ise oma vara tagatisel pangast või muult liigkasuvõtjalt võlgu. meil käib aga kõik vastupidi. Tekib mõte pappi kokku ajada, petetakse lootusi andes kokku lauljad ja muud tegelased ning asi läheb umbes käima. Kui juhuslikult kasu tuleb, siis puhaskasum pistetakse Šveitsi panka peitu, kahjumi korral aga laiutatakse käsa. Esimesel juhul esinejad ja abilised ehk midagi ikka saavad, teisel juhul ootab neid Krapsu Kunnari saatus.
Eesti ja filmid?
See on hää nali. Sellist soppa annab ikka kokku keerata. Ei sisu ei pilti. Vällämaa jutt ja
tavaseltsimehele arusaamatu. Kõige totram on see, et meie rahaga makstakse need lapsikud mängud kinni. Pole meil kultuurset kultministrit. On üks karvapea ise.
Muidu ei ropendataks filmikestes ega teatris. Kuidas selles riigis last kasvatada?
Ei saa ju teda telkust eemal hoida.
Ütles kord kääbuspoiss lenin, et kõikidest kuntsidest parim on kinukunts!
Sedamööda see eestimaine pedagoogiline kinoharidus ka kõnnib. Kui lõppes Moskvas hariduse saanute aeg ja tulid Peda kohalikud keedused, tolgid ja maimikud, läks kõik põhja poole.
Meeletud rahad raisatakse ja ekraanil vaid igav jama. Kes on selle taga?
Vaat selles on küsimuste küsimus.
Aga pettus igaljuhul.
Nüüd juba nutavad, et “Pääsukene” ka raha sisse ei toonud! Aga miks tehti nigel setufilm? Vaja otsustajad välja tuua ja karistada. Ja ainult rahaliselt!
On tõesti ometi välja öeldud õige otsus.
Olgu raha enne pangaarvel ja siis tee mingi läbu valmis!
Sama nõue on ka pankadel omakapitali osas.
Need neetud väliulad on vaid narkotsi ja hooramise pesad.
Lapsed saavad rikutud.
Ja siis veel riigivõlad ka…
eesti kino on amatööride tasemel.
Pole koolitust.
Õpitakse tehnikumi tasemel kinomehaanikuks
Inimene elab vaid korra. Ja mida rohkem aastaid juba elatud on, seda enam seda tõetera teadvustama hakkad. Nagu ka väärtustama iga päeva ja tundi, mis veel elada jäänud. Ja kulutada neid mingi jama vaatamisele pole enam mitte lihtsalt raiskamine vaid juba lausa kuritegu ning nii tulebki tunnistada, et kõik need asjad millest siin räägitakse on suures maailmas loodud kunsti ja kultuuriväärtuste kõrval samas hinnaklassis nagu tolm pildiraamil, mille eest isegi loll sentigi ei maksaks miljonitest rääkimata. Aga ju siis on meie riigis ka lollidest lollimaid, kui keegi seda siiski tegi.
Eelmine kommentaar annab hinnangu meie tegelikule kultuurile.
Roppused kõikjal.
Kinos, koolis tööl.
Aga mis see kõik maksab?
Kino on eestis jama. Teater pole parem. Tegu on laulurahvaga.
Võtan ennast paljaks, grimeerin ära ja hakkan räppi tootma.
Nii saan kuulsaks, mis sellest, et haigete jäänukite keskel.
Elagu Ameerika Iidoli eeskuju!
Kogu Eesti juubeldab Kelly Sildaru Maailmameistri üle!
Samas on jälk lugeda juubelipettust saamatute kinomehaanikute poolt, kes meeletu raha nimel solki külvasid! Sellised petturid ja “isekunstnikud” tuleb türmi panna!
Meie riigi juubel pole teie lörtsida!
Kui riigil oleks pea ja ka kael, poleks selline jama võimalik.
Ekret sõimata oskas aga rohkemaks aega polnud.
Vaja jälle välismaale reisida!
Meie raha eest need lõbureisid.
Rohkem kui mõistust.
Pühapäeval loeb pastor hommikul ETV ekraanilt jumalasõna ja siis on tiitrites mitukümmend rahasaajat-tegijat!
Tasuv töö.
Kogu häda on selles, et kino tegijad on koolitatud rätseppadeks ja kingseppadeks!
Rahast ei tea nad tuhkagi.
Filmiõigus antakse läbi tutvuse ja siis nurisetakse,et jälle tuli nigel välja.