Loomingulised suurmehed on vabad. Filmimees ja teatrilavastaja Rainer Sarnet on üle kümne aasta olnud vabakutseline. “Mulle meeldib see elu, mida ma elan,” ütleb ta. Tema arvates armastame töötegemisest rohkem rääkida, kui seda tegelikult teha. Vabadus annab aga inimesele võimaluse teha ükskõik mida.
Rainer Sarnet on sündinud 3. märtsil 1969 Rakveres, õppis sama linna 3. keskkoolis ja lõpetas Tallinna Pedagoogikaülikooli filmirežii erialal 1998. Järgmisel aastal valmis kassett “Kass kukub käppadele”, mis koosnes kolmest lühimängufilmist: režissöör Jaak Kilmi “Tähesõit”, Peter Herzogi “Harjutusi Florianile” ja Rainer Sarneti “Pauli laululaegas”. Juba esimese filmiga eristub Sarnet oma teema valiku, vaimsuse ja esteetika poolest.
Ulmefilm “Pauli laululaegas” on lugu, kuidas estraadistaari peegelpilt armub laulja naisesse ja tuleb karmi keeldu eirates läbi peegli inimeste maailma. Mida teha, kui su oma peegeldus muutub sulle eluohtlikuks? Kui pärisilm ja peeglitagune maailm segunevad, siis ühel hetkel on keeruline mõista, kes on „päris“ ja kes „teine“. Inimese teine mina võib ahvatleda ja segadusse ajada, vihastada ja valetada, aga ka ebamugavat tõtt näkku paisata. Keegi ei ole kaitstud oma teise mina eest. Nii alustab Sarnet oma loomingulise tõe ja õiguse otsingute teekonda filmis.
Seejärel Sarnet lavastab Von Krahli teatris Stanisław Przybyszewski näidendi “Lumi” ja paar aastat hiljem Maksim Gorki “Ema” dramatiseeringu. Töö teatris on filmilavastajale oluline. See võimaldab proovide käigus süvenenumalt urgitseda inimsuhete kallal. Teatris jõuab lavastaja kontsentreeritumalt oma mõttekäikudes selgusele, ammutab inspiratsiooni näitlejatelt, kunstnikelt, maja kontsentreeritud loomingulisest aurast. Film on kõikehaarav. Võtteplatsil hulpiv apeks kisub nõrkadel mõtted laiali. Objektiivid suruvad jõhkralt peale oma tehnilist mõtestatust inimhingest.
Mulle on väljapaistev filmi- ja teatrilavastaja Grigori Kromanov rääkinud teatri toetavast mõjust filmilavastajale. Olen hiljem oma loometeekonnal sama kogenud. Tundub, et lavastuste ja filmide vaheldumine on ka Sarneti loomingut tublisti kirgastanud.
2007. aastal valmis Sarnetil Aidi Valliku romaani “Mis sinuga juhtus, Ann?” ainetel poolteisetunnine mängufilm “Kuhu põgenevad hinged”. 15-aastase Anni elus on toimumas suured muutused – tal on kasuisa ja kohe sünnib poolvend. Ent Anni ema on närviline ja kiivas kõigi, isegi tütre suhtes. Ann ei mõista, millest tülid ja lõputu muretsemine. Satanistide saiti külastades räägib ta Sethi-nimelise kaaslasega soovide täitmisest ühe erilise palve abil. Spontaanselt lausub ta seda veel sündimata venna kohta. Kui aga vastsündinul avastatakse südamerike, valdab teda hirm. Ta tahab palvet tagasi võtta ja pöördub abi saamiseks oma uue salapärase sõbranna Maya poole.
Järgmisel aastal valmib Sarnetil Von Krahli teatris Elfriede Jelineki “Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed”. Elfriede Jelineki “Nora” oli Eesti publiku esimene kohtumine maailmakuulsa näitekirjaniku mõtte- ja tundemaailmaga. Lavastus pälvis Eesti Teatriliidu aastaauhinna. Elfriede Jelinek (1946) on Austria romaani- ja näitekirjanik, 2004. aasta Nobeli preemia laureaat ja üks lavastatumaid naisnäitekirjanikke Euroopas.
Jelineki „Nora“ algab sealt, kus Ibseni „Nora” lõpeb. Nora lahkub kodusest nukumajast, et alustada uut elu tehasetöölisena. Jelinek esitab kriitilise vaate ühiskondlikele stereotüüpidele ning hakkab vastu hirmutamise strateegiatele.
2011. aastal valmis inimhingede hingeelu uuriva režissööri väljapaistev linateos “Idioot”, Fjodor Dostojevski samanimelise romaani ainetel. Vürst Mõškini ilmumisel Peterburi seltskonda ei oska keegi aimata, et see varatu ja haige mees võib inimestele nii suurt mõju avaldada. Tal on võti isegi paadunud hingede jaoks, nagu Rogožin ja tema kaaslased, kindral Jepintsevi perekonnast rääkimata. Noor, kaunis ja süütu Aglaja on tema pärast valmis kõigeks. Vürst aga pühendub Nastasja Filippovnale, kelle ihade põrgust läbi käinud hinge puhtus äratab temas aukartust ja lootust päästa naine hukatusest.
Järgmisel aastal Sarnet tõi Von Krahli teatris lavale Federico Garcia Lorca erootilis-lüürilise draama “Lillede keel”. “Sürrealistlik lugu on ootavatest, õitsevatest ja närtsivatest naistest,“ ütleb lavastaja. “Seal näidendis on väga palju naisi laval. See tükk räägibki loo sellest, kuidas üks tüdruk raiskab oma elu ära, oodates armastust, kuni on vana ja üksi.” Peaosaline Mari Pokinen tunneb oma tegelaskujuga hingesugulust: “Ma olen alati olnud väga suur unistaja ja arvanud, et kui unistada, siis see kõik juhtub, millest unistada. Seetõttu on palju sarnasust minu tegelaskujuga.”
Kogu eelnev tippkirjanduse-, teatri- ja filmikogemustega sillutatud teekond viib Sarneti stiiliküpse ja paljude auhindadega pärjatud tähtteose “November” valmimiseni. Selles tegutsevad inimeste keskel müstiliste olenditena kratid. Kuid suurteose kunstiküpsuse saavutamisel on vägagi oluline Sarneti nelja-aastane vähe teada režissööritöö Eesti Rahva Muuseumi filmialaste eksponaatide loomisel. Uurimuslike teadusfilmide lavastamine on andnud Sarnetile sügava materjalitundmise ja sellest tuleneva uitamisvabaduse eesti rahva ürgses aistingute maailmas.
“Üks universaalne asi on see, et “November” on ikkagi muinasjutt. Muinasjutu lihtsus on vähemalt see tasand, millega absoluutselt iga inimene kuidagi saab haakuda. Ta on müütiline lugu. Selles mõttes sellest müüdist saadakse aru. Olgu ta Kreekast või kust kohast pärit, aga sellest saadakse aru. Seal on armastus, seal on surm,” räägib Sarnet. “Minu jaoks oli eriti huvitav see, et New Mexico filmikriitikute ühing valis selle parimaks võõrkeelseks filmiks. Ma siis vaatasin, et mis see New Mexico on, et mis ta endast kujutab. Siis selgus, et need on navahhod – indiaanlased ja nende järeltulijad. Indiaanlased tundsid ennast ära selles filmis!”
Sarneti viies teatrilavastus põhineb Nobeli preemia laureaadi Francois Mauriaci 1935. aastal kirjutatud romaanil “Öö lõpp”. Mauriaci teemaks on selles romaanis tõde. Thérèse Desqueyroux, kes on loo peakangelanna, on tuntud kui illusioonitu maskide maharebija, tõeütleja, kelle tõde mürgitab sõna otseses ja kaudses mõttes. Kaunis mürgitaja Desqueyroux on vastupandamatu, sest tõde teeb vabaks. Kuid mis saab Thérèsest endast?
Näidendi peategelane kannab endaga minevikus tehtud kuritöö taaka. Osatäitja Maria Peterson tõdes, et tema jaoks on seal kõige olulisem teema just kaastunne. “Samal ajal on teine asi see, et kui me süütundest lahti ei lase, kuidas see hakkab mürgitama meid ja kõiki meie ümber,” lisas ta. Inimese ürgne iha armastada ja olla armastatud põrkub loos moraali, tõe ja vale teemaga.
Sarnet: “Mauriaci on nimetatud katoliiklikuks eksistentsialistiks. Vastandlikud mõisted on tema loojanatuuris kokku saanud. Tänapäeval on ületamatu konflikt konservatiivsuse ja liberaalsuse vahel. Kuid kas seal ongi nii suurt konflikti, kui ideoloogiad kõrvale jätta? Ehk ongi tänase päeva suurim väljakutse need vastandid ühendada, vaadates asju salapärase elegantsiga nagu Mauriac. Võib-olla selles peitubki Mauriaci saladus? Minu jaoks sarnaneb romaan Mona Lisa naeratusega, mida on võimatu lõpuni lahti muukida.”
Jätkuvat edu avangardistlikus loomingus ja õnne juubeli puhul!
Tõnu Virve, filmi- ja teatrimees