Aivar Jarne, Kesknädala reporter-toimetaja
Kuigi Riigikogu valimised on läbi, ei tähenda see, et valimised on lõppenud. Toompeale valitud erakonnad alles hakkavad omi valikuid tegema. Kõigepealt omavahelise sobivuse ning siis ka valimislubaduste alusel, et vormuda koalitsiooniks.
Praegune seis näitab, et järelvalimised valitsuse moodustamiseks pole sugugi kergemad kui üldvalimised. Reformierakonna järjekordne valimisvõit ei tähenda, nagu varasematel kordadel, neile automaatselt nii valitsuse kokkupanija peaosa kui ka valimislubaduste vormistamist koalitsioonilepingu kaudu. Keskerakonna juhatus lükkas eelmisel nädalal Reformierakonna pakkumise läbirääkimisi alustada tagasi, ära nähes, kuivõrd keeruliseks võib kujuneda oma seisukohtade eest seismine, kui pakkumine sisaldab juba ette „punaste joonte“ tõmbamist.
Nüüd on Reformierakond kutsunud läbirääkimistele Isamaa ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna. Tegemist oleks vana, varemgi korduvalt koalitsioone moodustanud trioga, milles seekord kaks väiksemat osapoolt peavad läbirääkimistelaua taha astudes klaarima kõigepealt ära omavahelised lahkhelid. Need ei puuduta ainult rände, migratsiooni ja rahvuse teemasid, vaid tulevikuküsimusena ka näiteks teist pensionisammast. Selle praegusel kujul säilimine on sotsiaaldemokraatidele „punaseks jooneks“ samavõrd kui Isamaale oli pensionisamba vabatahtlikuks muutmine valimiste põhilubaduseks.
Samas on see klassikaline koalitsiooni-trio varemgi enne läbirääkimistelaua taha istumist seisnud lõhkise küna ees, kuid suutnud erimeelsused siiski lahendada. Kui 2015. aasta parlamendivalimiste järel asus toonane Reformierakonna juht Taavi Rõivas teistkordselt koalitsiooni kokku panema, oli põhimureks, kuidas hoida isamaalased ja sotsid kaugemal „peenhäälestusest“, mille abil reformarid püüdsid kogu valitsemisperioodil läbi ajada.
KESKMÕTE: Esimest korda tosina aasta järel on näha, et valimiste järel pole koalitsiooni moodustamise juhtohjad Reformierakonna kätes.
Pärast 2011. aasta parlamendivalimisi järgnes niisugusele reformierakondlikule valitsemispüüule igatahes mitmeid laiemaid ühiskondlikke liikumisi eesotsas nn. „jääkeldri“ ja „rahvakoguga“. Veelgi varem, kui 2007. aasta Riigikogu valimiste järel olid juhtohjad Andrus Ansipi käes, tuli Tallinnas kohe Pronksiöö, millele järgnes üleilmne majanduskriis.
Parajal hetkel on Reformierakond ka oma trio partnereid ükshaaval hüljanud ning otsinud abi vähemusvalitsuse-mudelist. Reformierakonna veetavate koalitsioonide koosolemisele on varasemalt kaasa aidanud ka Edgar Savisaare vari, mis trio läbirääkijaid alati seiras ning aitas neil nii mitmelgi korral kriitilisest seisust välja tulla.
Nüüd on paljud varasemad trio moodustamist soodustavad tegurid ära langenud. Kõigepealt peab oravapartei hakkama koalitsiooni kokku panema seisus, kus nad pole seda varem teinud – opositsioonis olles. Nad võitsid küll valimised, kuid nende praegune juht Kaja Kallas pole ühelgi muul juhtpositsioonil peale oma erakonna. Otse öeldes, ta peab isegi Riigikogu hoonesse valitsuse moodustamise kõnelustele sisenemiseks taotlema külaliseluba. Seevastu on Keskerakond viimased enam kui kaks aastat olnud võimul riigis, kus on kiire majanduskasv ning vähenenud on inimeste majanduslik ebavõrdsus.
Lisaks on võrdväärse jõuna end esitlenud kolmaski partei – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mis saavutas seekordsetel valimistel kindla kolmanda koha ligikaudu 100 000 valija toel. Neile on Kaja Kallas näidanud täielikult punast kaarti, niisama kui ta on vedanud „punaseid jooni“ võimalike teiste partnerite ette. Seevastu EKRE ise on välistamise suhtes jäänud rahulikuks, oodates oma tundi juba kogenud ning jõudu kogunud parlamendierakonnana.
Esimest korda tosina aasta järel on näha, et valimiste järel pole koalitsiooni moodustamise juhtohjad Reformierakonna kätes. Muutunud on poliitikategemise stiil ning ka poliitikud. Mida kiiremini sellest aru saadakse, seda kiiremini tekib uus valitsuskoalitsioon.
tagasihoidlik ehk vaoshoitud looke Aivarilt. Ei saa ju konservante sõimata, kui peremees võib talt toimetaja tooli perse alt ära tõmmata. Nii jääbki üle oodata, mis sellest 3 vastalise supist välja tuleb. Teenib ju üks kremlit, teine Brüsselit ja kolmas tahab ise siputada.
Tüüpiline orava pläma, ei midagi uut ega huvitavat.
Härra vüi proa Väga on valesti aru saanud. Keskerakonnnal pole Kremliga mingeid tehinguid. Keskerakonnal on kõige tähtsam meie inimeste elatustaseme tõstmine, kõigi eestimaalaste võrdväärne kohtlemine. Keskerakondlased hoolivad ka kõige vaesemast inimesest ja neile annavad hääli inimesed kes hindavad nende tublit tööd. Teist sellist erakonda pole ja neil läheb raskeks sest kahel teisel erakonnal on muud huvid ja nendega tuleb ka arvestada. Aga nad on siiski paremad kui reformierakondlased kes tegelesid valesüüdistuste otsimisega tublide inimeste suhtes, viisid meie elatustaseme viimaste hulka ja vaesus aina kasvas.
lepingut pole üks pool tühistanud või leping ise pole ettenähtud ajal jõuetustunud, siis on ta olemas. Kas seda ka järgitakse, on juba omaette asi.
Vabandan vigade pärast. Peab olema või proua.