Lõpuks nägi trükivalgust tõsine raamat – Valdur Mikita „Eesti looduse kannatuste aastad“. Selles meedia, ajalehtede ning teleka- ja raadioprääksujate karjas ilmus lõpuks ka üks, mis püüab rääkida tõtt.
Viimased kakskümmend aastat on meie metsale ja mullale ainult kannatusi toonud. Viimaseks tilgaks karikasse oli Emajõe kaldale tselluloosivabriku ehitamise kavatsus. See praegu peatati, kuid kas alatiseks?
Mikita võrdleb eesti rahvast pampersiga, mis imeb endasse igasugust sitta – ja nii see on. Meile lastakse meediast paska pähe ja vaid vähesed suudavad selles infosajus selget mõistust säilitada. Üks on veel selge mõistusega – see on Valdur Mikita. Ta püüab tõsiselt rääkida soomeugrilaste saatusest ja nendib kurbusega, et üha enam kaob ehe soomeugri ja asemele trügib ersatslik Euroopa. Ja kui oleme viimased kantsid ära andnud – ja suurim kants on meie METS –, siis on lõpp. Jääb järele ahvikari, kes kuulekalt jäljendab Euroopat, ilma et ta sellest Euroopa kultuurist lõplikult aru saaks.
Mikita on meil esimene, kes tõsiselt vaatleb Eesti olukorda praeguse maailma olukorra taustal. Ja ta ütleb, et meie põlvkond on viimane, kes veel midagi ära teha saaks. Kui nüüd ei muutu inimkonna maailmavaade, siis on hilja –maailm lihtsalt kukub kokku. Ja ka meie ei pääse, kuigi võiksime olla maailmale eeskujuks.
Edward Wilson ütleb, et maailma päästmiseks oleks vaja maailmas pool loodust võtta kaitse alla – meie peaksime kaitse alla võtma KOGU Eesti looduse; siis on veel lootust natuke aega vastu pidada. Ja kuigi Eestis veel on tarku ja nägijaid, siis pole neist keegi optimist, sest kõik faktid räägivad kurba keelt – riik ja rahvas on vastuolus ning ainus tee oleks vastu hakata. Vastu hakata kõigele, mis hävitab läänemeresoome elutunnet, mis hävitab meid soomeugrilastena – hävitab metsa ja kogu loodust!
Seda Mikita raamatut peaksid lugema nii noored kui ka vanad, sellest õppima vastupanutaktikat, olema julgelt eestlane, mitte lihtsalt lõtv maailmakodanik. Ma ei usu, et me pääseme. Lõpuks on ikkagi kaos ja meeleheide, kuid me peame täieliku kaoseni valmistuma vähemalt ette, et oskaksime väärikalt surra.
Mikita ei räägi põhipõhjusest, mis on tinginud ohtliku olukorra maailmas. Ja see põhjus on ülerahvastatus. Liiga palju on inimesi maailmas ja aina tuleb juurde neid, kes nõuavad eluaset, puhast vett, energiat, süüa ja juua. Ja mida rohkem inimesi on maailmas, seda suurem on saastamine, seda suurem on maailma kuumakskütmine. Mõistjad, need üksikud, ka meie siitilmast lahkunud akadeemik Juhan Ross, ütlesid, et maailm oleks turvaliselt ökoloogiline siis, kui meid Maa peal oleks pool miljardit. Aga kuhu panna seitse miljardit? Ja sellest ei julge keegi rääkida, sest lahendust pole. Või lahendub asi nagu ulmeromaanis: tulnukad tulevad ja hävitavad üle poole inimkonnast. Planeet Maa tahab rahu, ta itkeb ammugi ja itku põhjustajateks oleme meie – võib-olla me tõesti peame maailmast kaduma, et Maa saaks rahu – surmarahu või uue palge…
Jaan Tooming