Toomas Paur, Eesti Keskerakonna liige
„Olen võitlejatüüp ja ma pole harjunud kaotama. Oma senises elus olen õppinud vahel kaotusega ka elama. Kui kaotus tapab, siis lähed närviliseks, ja oledki audis,“ on öelnud tippkorvpallur ja -treener Jaak Salumets. Sarnaselt spordiga koosneb ka poliitika võitudest ja kaotustest. Vahel on need seisundid võrdlemisi suhtelised.
Malesuurmeister Paul Kerest on uhkusega nimetatud “igaveseks teiseks”. Eesti Keskerakond tuli ka tänavustel Riigikogu valimistel hõbemedalile. Lisaks Reformierakonnale võib valimistel tegijaks lugeda Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, kes küllap Keskerakonna potentsiaalsetelt valijatelt häälesaaki haaras, eriti Kagu- ja Lõuna-Eestis.
Keskerakonnal tuleb hakata kiiresti ja jõudsalt kaitsma oma valijate huve, olgu siis koalitsioonis või opositsioonis. Samas on vaja aga sügavat ja tõele näkku vaatavat analüüsi selle kohta, miks valimistulemused polnud ootuspärased.
Keskerakond on Reformierakonna järel teiseks tulnud neljal viimasel Riigikogu valimisel. 2007. aastal koguti 143 518 häält, 2011. aastal 134 124 häält, 2015. aastal 142 460 häält ja tänavu 129 618 häält.
Seekordsed parlamendivalimised olid Keskerakonnale uutmoodi, sest esmakordselt läks erakond valimistele koalitsiooni juhtiva jõuna – peaministriparteina. Keskerakonnast oli kujunenud positiivsem kujund avalikkuses ja meedias, nagu öeldakse – parketisobilikkuse staatus. Erakonna esimehe peaminister Jüri Ratase eestvedamisel alustati mitmete reformide elluviimist: pensionid hakkasid tõusma, enamikus Eestimaa piirkondades käivitati maakonnaliinidel tasuta ühistransport, põllumehed hakkasid saama toetusi. Keskerakonna juhitav Eesti tuli edukalt toime Euroopa Liidu eesistujamaaks olemisega. Uhke ja vastutustundeline oli juhtida Eestit vabariigi 100. sünnipäeva aastal.
Erinevad küsitlused (viimased küll mitte!) ennustasid Keskerakonnale ülekaalukat valimisvõitu ja näitasid Jüri Ratast populaarseima peaministrikandidaadina pärast Riigikogu valimisi. Paraku jäi edu tulemata. Küsime: miks?
Kindlasti olnuks lõpptulemus parem, kui aktiivne ja jõuline valimiskampaania ei oleks jäänud viimastele kuudele, vaid kestnuks pikalt ja pidevalt. Väga paljudes Eestimaa paikades toimusid küll sisukad ja asjalikud mõttevahetused sarjast „Eesti 101 rahvakohtumist“, aga seda üritust oleks pidanud läbi viima suurema meediakajastusega ja valijate enamuse kaasamisega.
Keskerakonnas on palju liikmeid, kes maksavad vaid liikmemaksu, osalevad kord aastas piirkondlikul konverentsil ja jõulupeol. Mõistagi peab ka selliseid liikmeid hoidma. Üleriigilistel ning eriti piirkondlikel erakonnajuhtidel tuleb nendega tegelda, tegelda ja veelkord tegelda, otsida ja pakkuda variante väljakutseteks ja rakenduse leidmiseks. Loomulikult on selleks tarvis erakonna juhatuse, keskaparaadi ja piirkondade vahelist veelgi tugevamat koostööd ning ka kohalike tegijate panuse paremat stimuleerimist. Erakond kui ühesuguste inimestega inimeste kooslus on üks elusorganism, mille tegevust peab olema tunda igapäevaselt, mitte ainult valimiste eel ja vahetult järel.
Keskerakonda aitasid võimekad ja tegusad tipp-poliitikud, kes kogusid märkimisväärse arvu hääli, kuigi ka nende häältesaak kahanes, võrreldes varasemate valimistega. Häältekogujate edetabelisse jõudsid Mihhail Kõlvart ja Jüri Ratas. Keskerakonna valimisprogrammis on prioriteetsel kohal tervishoiu ja arstiabi temaatika (perearstiteenuste parem kättesaadavus, ravijärjekordade lühendamine jne.).
See temaatika kõnetab põhiliselt vanemaealisi. Olid kandideerijad, kes keskendusidki valimiskampaanias ennekõike eakatele. Tulemuslikus poliitilises veenmistöös tuleb aga jõuda inimesteni erinevates huvi- ja sotsiaalsetes gruppides. Omad olulised teemad on meestel, naistel, tööandjatel, töövõtjatel, noortel.
Praegu ongi aga noored suuresti unustusse jäänud. Iga keskerakondlasest Riigikogu liige või piirkonnajuht võiks leida endale poliitikahuvilise noore, kellele hakkab mentoriks ja kellest kunagi võiks saada poliitikas tema töö jätkaja. Kui me seda ei tee, siis vanade ja aktiivsest elust kõrvale jäänutega võivad erakonnal kaduma minna ka poliitikule antavad hääled. Praegu on õige, lausa viimane aeg mõtteerksate ja teotahteliste noorema põlvkonna inimeste kaasamiseks poliitikasse, et nad kandideeriksid järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel. Kodupiirkond, kus inimesed üksteist hästi tunnevad ning kus mõtted ja teod kohalikule rahvale hästi meelde jäävad, annab hea kooli ja kogemuse poliitikutöö alustuseks.
Tasub meeles pidada helilooja Olav Ehala ja kirjanik Juhan Viidingu loodud „Vana mehe laulu“, kus juttu sellest, et miski pole igavene, ja samas on sõnum, et poeg peab isast (võtkem seda ka ülekantud tähenduses) jõudma kaugemale.
Ühiskond areneb ja aja muutudes tasub uuendada ka valimiskampaaniate variante. Paljud Riigikogusse kandideerijad nägid vaeva selgitustöödega telkides, trükiste ja valimismeenete jagamisega, samuti ukselt-uksele kampaaniaga. Kõik see on teretulnud, kuid ei pruugi alati efektiivselt toimida. Sageli pole inimestel aega süveneda trükistesse, mida saadakse mitmelt erakonnalt, mistõttu inimestel, kes igapäevaselt poliitikaga ei tegele, võivad eesmärgid ja lubadused segamini minna. Valimismeeneid (rahvakeeles: nännid) süüakse ära, võetakse kasutusele tarbeasjade või iluasjadena, aga erakond või poliitik, kes nende taga, võidakse kiiresti unustada.
E-valimisi tuleb pidada Keskerakonnale ebaedu toojaks. Tahtes olla kaasaegne partei, hakkas Keskerakond suhtuma e-valimistesse tolerantsemalt ja kutsus ka erakonna toetajaid selles protsessis osalema. Mis juhtus, seda näeme isegi.
Keskerakonnal tuleks senisest veelgi rohkem rakendada sotsiaalmeediat (Facebook, Twitter, jne ). Just sellises keskkonnas tegutsevad paljud noorema põlvkonna valijad.
Keskerakond on õppimisvõimeline erakond ja loodetavasti saab talle nüüd selgeks, et sotsiaalmeedia-kanalid ongi need uksed, mille taga tuleb koputada.
Poliitiline võrkturustus võib anda suure efekti. Mõistagi ei tohi selle kõrval kaduda ka vahetu suhtlemine, aga nagu öeldakse: kõik rauad peavad igas elemendis olema tules.
Kõigi valimiste eel tuleb objektiivselt hinnata konkurente. Pärast peaminister Taavi Rõivase valitsuse kukutamist ei saanud Reformierakonnast mitte koopasse varjunud oravat või ennast puu otsa peitnud lendoravat, vaid tugev ja arenev opositsioonierakond kindla toetajaskonnaga.
Nüüd aga veel tõdedest, mida poliitikud võiksid õppida spordist. Arvan, et paljud mäletavad, kui suured olid võidujoovastused meie suusatajate ja treenerite edu puhul. Kõik ihkasid nendega ühele pildile saada ja veeta aega koos nendega, olla tegijate seltskonnas. Õnneks kirjutas Indrek Hargla aastail 2011-2012 vaimustunute Maa peale tagasi toomiseks teleseriaali “Alpimaja” stsenaariumi, kus ta muu hulgas ennustas isegi praeguse presidendi nime. (“Alpimaja” on järelvaadatav internetis ERR-i programmis.) Seal näeme, millise kuristikuni viivad spordis kahtlased mängud, mis toovad kaasa üksteise süüdistamise ja pideva jälitamisohu, vähendavad inimeste optimismi ja elujõudu. Olgu spordimaalimas toimuv meile hoiatuseks!
Otsustasin tänavustel Riigikogu valimistel mitte kandideerida ennekõike sel põhjusel, et anda võimalust noorematele. Jätkan Keskerakonna esindajana Elva vallavolikogus. Endiselt on mul väljakutseks kirjutamised ja esinemised ajakirjanduses.
Seda lugu, austatud erakonnakaaslased ja Kesknädala lugejad, ei kirjutanud ma mitte selleks, et kellelegi „ära panna“, vaid usus, et konstruktiivne kriitika viib edasi.
Edasiminekuks läheb vaja talupojatarkust, akadeemilist mõistust, tammsaarelikku visadust töötamisel, hoolivust ja mitmeid teisi omadusi, samuti aga ka eetilist ja ausat mängu.
Võtkem ka parlamendivalimisi kui valusat, ent head õppetundi! Tasub meeles pidada Vana-Rooma filosoofi ja riigimehe Lucius Annaeus Seneca-noorema ütlust “Paljud on kukkunud, et tõusta varasemast kõrgemale”.
Tehkem kõik, et see antiikne tarkus käiks ka Eesti Keskerakonna kohta!
teise kulul elamise õigustamine küll meile au ei tee. Kuid Toomale kui hingelt kommunistile seda selgeks ei tee. Loodan, et tema hauale kirjutatakse: Siin puhkab tõeline kommunist Toomas Paur!
Vale on ka pinsitõstmine, sest selle muutumine allub valemile, mis juba varem kehtestatud. Miks aga nüüdse 11,6%-se nn majandustõusu kõrval pinssi ainult 8,4% tõuseb ja seda vahet 3,2% ei kaeta, sellele rukkissepugenud kult nimega Toomas Paur vaikib.
Kuid Toomal on vahel ka juhuslikult õigus. Et milleks pidada jõugus neid tuhandeid olesklejaid, kes ülla eesmärgi nimel (seda Toomas tagasihoidlikkusest või ettevaatusest küll ei ava) sentigi ei anneta. Loomulikult tuleks need kui parasiidid VÄLJA VISATA! Nii et jõugu klikk peab Tooma ettepanekuga tõsiselt arvestama.
Lubadustest võiks Toomas pigem vaikida. Need tõhustamised, soodustamised, toetamised ja muu selline umbluu pole tõsiseltvõetav. See nagu võltsõiguskantsleri meelevaldne tõlgendus nagu tellitud.
ka tundub Toomal õigus olevat laste kaasamiseks. meenutan, et aastal 1957 möödus revolvrimäsust 40 aastat ja keegi kremlis tuli mõttele, et kui täiskasvanud ja noored on juba kupatatud kommunistiks, komnooreks ja pioneeriks, siis väikelapsed jooksevad hoovides ringi nagu teisitimõtlejad. Nii mõeldigi välja ka oktoobrilapse seisus kui järelkasv kommudele. Küllap see tuli nüüd meelde ka Pauri Toomale, et hakkab lastele rõhuma. Püüavad ju rehvid ja pedesotsid samuti lapsi pedestada, et neist tuleks kuulekad ning juhitavad kodanikud.
Kuidas Toomas seda laste poliitilist pedestamist ette kujutab, saame ehk lugeda kunagi hiljem. Küll Kesknädal selleks ka ruumi leiab.
Küll pean Toomale meenutama, et ühiskond ei pea tingimata ARENEMA. Sest iga muutus pole veel areng. Ei maksa papagoina kõike korrutada, kui vorm ja sisu lähevad üksteisest lahku. Nii jõuamegi valemõtete valda ja tulemused on kurvad.
Ka ei saa ma aru Tooma väitest, et tasuks uuendada valimisele eelneva rahvapetmise viise. Aga miks sellist petmist üldse vaja on? Saaks ju anda rahvale valida elukorralduslikke aluseid ja siis tööotsijate suhtumisega määrata ka selleks sobivad. Miks Toomale on tühi teleka kast tähtsam telekast endast, saab aru vist ainult tema ja temasugused.
Veissbuki ja Tvitri kohat ei oska ma midagi öelda, sest olen neid vältinud algusest peale. Puhas prügimägi. Inimesed nagu otsiks seal mingit rämpsu, mida keegi teine on ära visanud. Et ka see mõnele võib naudingut pakkuda, on omaette lugu.
Tooma lootusel nagu oleks keksbande mingi õppimisvõimeline bande, pole küll alust. Kuulutas ju uus suur tüürimees Jurkagi enne valitsuse moodustamist, et ta pea tahab uutest andekatest mõtetest lõhki minna, pärast pole aga tulnud mitte ühtki! Õppimisvõimetust tõestab aga see, et keegi pole teda selle eest arvustanudki. Väljastpoolt küll, kuid need on ette vaenlased, kes soovivad olesklejatele halba.
Ja kas polnud see sama Seneca, kes pärandas meile ka ütluse “eksimine on inimlik” ja läks sunniviisiliselt vabatahtlikult vabasurma?
lohutus kõlab nagu hea negatiivne kasv.
E-valimised ei ole Keskerakonna ebaedu põhjus sellepärast, et keskid ei ole seda eriti propageerinud. Tegemist on siiski ääretult suure pettusega. Aasta-aastalt on valimisjaoskondades ühed ja samad näod s.t. juhatajad ja prouad laudade taga. Juhatajatel on aastate lõikes alles või olemas nimekirjad, kes käisid valimas ja kes mitte. Tean inimesi omavanuseid, kes kunagi ei käi valimas. Sel aastal vaatasin valijate nimekirja sellel lehel, kus olid meie pere nimed. Põhiliselt olid kõik ülejäänud nimed helesinise pliiatsiga üle tõmmatud. Ma küsisin, miks need on helesinised. Ta vastas, et need on kõik juba hääletanud. Mulle sõbranna tuttav tunnistas, et nimekirjad on kõik juhataja käes ja e valimisi on alati teinud põhiliselt üle 80 sed vanurid. Järelikult on need juhatajad oma riisikol saatnud inimeste nimed IT poistele, kes nad siis valima panevad. Vaatlejad olid imestunud, kuskohast tulevad öösel lausa pakkettidena (19000-13000) vanurite nimel tehtud e-valimised. Seni Keskerakond ei võida, kuni on e valimiste juures oravate kinnimakstud IT poisid.
on palju kõneainet pakkunud ja pakuvad ka edaspidi. Iga normaalne inimene saab usaldada midagi/kedagi alles siis kui seda on võimalik kontrollida. Usalda aga kontrolli. Kuna kontrollimehhanism on täielikult blokeeritud/välistatud, siis ei saa ega tohi mitteüks inimene väita, et e-valimised on õiged ja usaldatavad. Loodetavasti uus koalitsioon leiab mooduse, kuidas neid asju muuta saaks.
Ma olen tähelepanekuid teinud laias laastus igalt poolt, alates kommentaariumites toimuvast, alates vahetult inimestega suhtlemisest, alates kasvõi sellestki, et inimene kes e-hääletab on internetis ka muul viisil esindatud, aga üldiselt oravaid toetavaid sõnavõtte on väga vähe. Ma ei näe sellist oravate mäekõrgust ülekaalu mitte kusagilt enda ümber. See peaks silma hakkama ka mujalt, aga näe ei hakka. Räägi kellega tahad, kõik korrutavad nagu ühest suust, ei taha oravaid uuesti võimule. Küsige oma sugulastelt tuttavatelt, kas saate sama suhte nagu valimistulemus oli. Mina pole siiani küll seda tuvastanud. Seepärast julgen ka e-valimistes kõvasti kahelda.
KE ei pea midagi analüüsima, sest te ei tea, kas te üldse kaotasite valimisi. Aga üks on küll kindel, teie vastu töötas kogu meedia ja siin tuleb nüüd järgneva 4 aasta jooksul olla oluliselt targem. Ei tasu lootma jääda, et ehk nad muutuvad. Ei muutu, seni kuni oravad on oma rahaga, seni on ka meedia nendega. Ja see raha ei lõpe veel niipeagi, rahajõed olid suured mis läbi voolasid ja siit riisuti kaldale üksjagu, millega saab maha pidada veel mitu valimiskampaaniat. Nüüd tuleb lihtsalt targem olla.
Paur on tubli poiss, mis sest et endine punane. Aga see jutt siin on tal täna küll mõttetu heietus täis triviaalsusi.
Ainuke õppetund mis tuleb sirgelt ja otse välja öelda on: põhiseadusevastased mittesalajased ja manipuleeritavad E-valimised tuleb kaotada ja jutul lõpp. Mida siin heietada. leelotada ja ümber- augu- juttu veeretada.
Pauril on selles õigus, et kui kommunist ka ajuti kukkus, siis edaspidi tõusis ta palju kõrgemale – saadi isegi Brüsselisse. Seal ju puhtalt punased ongi!
Noored on sageli mõjutatavad ja seda kunsti valdavad oravad suurepäraselt. See hulk inimesi kes neid valis läksid ju kõik nende valede. laimu ja vihavaenu õhutamise võrku sest töötulemusi ju Reformierakonnal polnud kuna vaesus aina kasvas. Nad ju midagi kasulikku ei teinud vähemalt mulle küll ei meenu. Aeg läks valesüüdistuste väljamõtlemise peale tublide inimeste suhtes et neid ei valitaks. Kõige rohkem kardeti E.Savisaare suurt häälesaaki ja pealinn tuli üle võtta aga õnneks see ei läinud neil läbi. Reformierakondlased oskasid allutada peavoolumeedia oma tahtele ja inimesed kes neid lehti lugesid said pidevalt valeinformatsiooni. Arvan, et e-valimised pole õiged sest kuidas on näiteks võimalik ei nii paljudes väärtegudes osalenud inimene kelle nimi on E:N.Kross sai riigikokku ja ka proua Toomast kes reetis oma eksmehe ja andis tema kohta valeinformatsiooni. Need on vaid paar näidet. Ma ei tea kas on üldse õige nii kaua aja tagant urgitseda topingusüüdistuste kallal kuid kui Smigun läks Reformierakonda oli ta sellest vaba–sinna mingid süüdistused ei jõua. Tekkis mõte et Alaver oleks ka võinud seal varjuda.Keskerakondlased saavad hääli tubli töö eest. Nad ei laima kedagi ega otsi süütõendeid rivaalide kohta. Ka ajaleht Kesknädal on asjalik kuid kahjuks Reformierakonna pooldajad ei loe seda ega vaata ka TTV-d.