Kui jälgida paari viimase nädala Eesti ajalehti ja kogu meediat, siis tundub, et usk Eestisse kui demokraatlikku riiki hakkab kaduma. Või õieti tahetakse demokraatlikud väärtused nurka suruda.
Koalitsioonikõnelused (veel mitte koalitsioonileppe läbirääkimised) on sattunud enamikus meediavahendeis erakordselt raevuka ja põhjendamatu rünnaku alla. Keskerakond, EKRE ja Isamaa esindavad valdava enamiku Eesti valijate toetust ja poolehoidu. Kui seda vaidlustatakse, siis on tegemist katsega valimistulemusi või läbirääkijaid kukutada. Seda veel enne mingi lõpptulemuse sündimist. Isegi Vabariigi President on asunud valimistulemusi seadma kahtluse alla, kinnitades, et tema pakub IGAL JUHUL valitsuse moodustamise Kaja Kallasele. Rääkimata Kaja Kallasest, kes lubab hakata saadikuid üles ostma. Huvitav, mis summa eest? Kas poleks siiski õigem oodata, mis tulemusele käimasolevad läbirääkimised viivad!? Seda enam, et Reformierakond ise põletas sillad mingi muu koalitsiooni loomiseks.
Vaatame siis, mida meie suurimad päevalehed ja muu meedia arvavad. Eriti räige pealkirjaga sai hakkama suur eurofiil ja demokraat Ahto Lobjakas, kes riputas EKRE-le Postimehes (PM 18.03) külge „metsalise märgi“. 17. märtsil ERR-i kanali R2 saates „Olukorrast riigis“ ütles ta otsesõnu, et „Ratas teeb rottidega laeva“. Tema saatekaaslane, „Lääne Elu“ toimetaja Andrus Karnau oli tummaks löödud. Milleks muuks kui kontrrevolutsiooniks võiks seda nimetada!?
Üsna palju segadust on tekitanud ka mõned sotsid. Näiteks Rein Raud, kes kinnitab, et „Põhimõtete eest tuleb seista“ (PM 21.03). Paraku ei saa ta aru, et tema põhimõtted ei pruugi olla ainuõiged. Demokraatia eeldab, et põhimõtteid mõõdetakse eelkõige valimistel, mitte ajalehtede veergudel. EKRE sai ju demokraatlikel valimistel ligi 100 000 häält ning viimased küsitlused osutavad, et üksnes selle erakonna toetus kasvab, Millega seda seletada? Ehk just vastureaktsioonina udujutule nimega „Kõigi Eesti“ – EPL 21.03: „Kõigi Eesti seisab väärtuste eest“ (Kas suvaliste väärtuste eest? Kas Eesti on nüüd ka kõigi maailma elanike Eesti!? Milleks siis omariiklus ja põhiseadus?). Või Ken Saani dokumentaaldraamale, mille materjali käis ta eelmisel nädalal agaralt kogumas Stenbocki maja juures meelt avaldavate inimeste plakatitelt!? (Ken Saani uus šokidokumentaal EKRE valitsusest: Demokraatia on ohus! Geenius.ee/ Diktor Film eetris 26. märtsil kell 19:30) Või üleöö valminud kuuldemängust „Peaministri punane joon“ Vikerraadios ja Klassikaraadios, millega elustati hetkeks skandaalne teater NO99!? Huvitav, kes investeeris?
Veel pealkirju „sõltumatust meediast“: „Keskerakonnast hakkab saama nähtus, mis üksnes simuleerib partei olemist“ (EPL 18.03); „Kes muutis Eesti inimesed poliitikahulludeks“ (EPL 20.03.); „Tulge tänavale“ (EPL 20.03.); „Kaljulaid nägi, et Jüri Ratas ületas oma pöörijoone“ (EPL 22.03) jne. jne.
Rääkimata ETV „Esimese stuudio“ rünnakrühma tehtud intervjuudest Keskerakonna, EKRE ja Isamaa juhtidega. Tundub, et kogu see kampaania on kuidagi väga hästi koordineeritud ja ka finantseeritud. Kelle jaoks Eesti demokraatlikud protsessid on muutunud ärritavaks? Lisaks opositsiooni jäävaile jõududele ilmselt ka „huvigruppidele“ nii Idas kui ka Läänes? Me ei tea, millega see protsess lõpeb.
Alati võivad sekkuda ka reaalsed jõustruktuurid, kuid see poleks enam demokraatia kõikumalöömine, vaid selle lõpp.
Kn