Nädala juubilar: Imposantne Laima Vaikule, miljonite lemmik

LAIMA VAIKULE KONTSERT Tallinna LINNAHALLIS Foto EGERT KAMENIK/SCANPIX

12-aastaselt läks Laima Riias noorte talentide konkursile, mida korraldas kuulus helilooja Raimonds Pauls. Lõpetades keskkooli, tahtis tüdruk saada arstiks ja asuski õppima  meditsiini, kuid samas ei unustanud laulmist.

Laima esinemismaneer, tema efektne  lavakuju, sh hääle madal  tämber  ja  jäljendamatu aktsent,  said kohe alguses omapäraseks  visiitkaardiks. Tema lauljakarjäär on olnud muljetavaldav. Esimesed sammud  laval  tegi ta,  kui tutvus  luuletaja  Ilja Reznikuga: laulud tolle sõnadele lõid kohe  laineid. Lauljatar külvati üle kutsetega  raadiosse ja telesaadetesse.

Mõni  arvab, et kuulsuste  elu  on  üks  lust  ja  lillepidu. See pole kaugeltki nii ja  ka  Laimal on olnud elus kibedaid  momente. Kuid tal on  õnnestunud  saavutada uskumatut  edu paljuski  tänu Läti suure naabri  avaratele võimalustele.

Erakordse huvi  osaliseks Vaikule  sai Raimonds  Paulsi autoriõhtul,  lauldes duetis  Leontjeviga hiljem  hitiks  saanud  laulu „Vernisash“. 1990-ndail sõitis ta välismaale, esines Ameerikas, mis  oli tollal muusikute unistustemaa. Seal vändati  temast  isegi film, võrreldi teda Madonnaga. Muidugi on Vaikule hoopis midagi sisukamat – see võrdlus  on täiesti sobimatu. Ameerika elu Läti lauljatarile ei  meeldinud ja  ta otsustas kodumaale tagasi  pöörduda.  Kodumaa aga  oli selleks  ajaks  vaba; igaüks võis teha, mis  tahtis – aga teha  polnud  midagi: „Inglismaa  oli  lukku  pandud,  lukuvõti  katki  murtud…“

Laima  heliloojaks   on Raimonds  Pauls.  „Никому тебя  я  не  отдам!“ („Mitte kellelegi  ma  sind  ei  anna“) laulab  Vaikule. See tähendab, et ka mitte Pugatšovale ta  oma Paulsi  ei  anna. Nad  on  heliloojaga  väga  head  sõbrad, teineteisele  toeks  nii  rõõmus kui  ka mures.

Pauls  ja  Vaikule on mõlemad  Läti  sümbolid. Peale selle – kes ei teaks Laima  kompvekke ja  Laima  lõhnaõli. Parfümeeriaäri hakkas ettevõtlik lauljatar organiseerima  juba  90-ndail. Elu  sundis, sest kultuuriinimesed  jäeti  ka  seal  pärast  perestroika’t hätta, niiöelda – tuulte tõmmata  ja  tõugata.

Laima  Vaikule  populaarsus  on  olnud üüratu ja  üllatav.  Kui  ta järjekordselt   välja  ilmub – on  ta alati uus! Armastab  eksperimenteerida nii välimuse  kui ka  lavanumbritega.  Režiikoolitus (1984. a. läks ta seda õppima kinoinstituuti) annab tunda kõigis tema  etteastetes. Neid  on tal aga olnud tohutult, üks  grandioossem kui teine. Laima  Vaikule  on mänginud ka kolmekümnes  filmis, mis tõestab  tema talendi  mitmekülgsust.

Duette on Vaikulel olnud ka koos teiste kuulsate  lauljatega, sest kes  poleks  tahtnud temaga koos esineda: Leontjev,  Moissejev,  Kirkorov, Levtšenko, Vinokur, isegi  Verka  Serdjuka, rääkimata  läti nooresinejatest  – nii lauljaist  kui ka tantsijaist. Viimased  jätavad  külmaks  liigse rafineerituse  tõttu: rõhk on  pandud vokaal-  ja  tantsutehnikale.  Meremeeste trios on  Laima aga lihtsalt  võrratu.  Milline tantsuseade ja kostüümid, kuidas  ta  hõljub meespartnerite  keskel!  Matkida  teda on  võimatu.

Alustas  aga  Laima  laulmist kunagi restoranis, esines  kabarees,  kus  ta  kord ka avastati. Siis oli  ta  tumedate juustega ja  kräsupäine. Oma  välimust muuta  ta armastab: paljud  ei  teagi, et ta on esinenud  ka Marylin Monroe ja Marlene  Dietrich’ina, kes, muide,  mõlemad  olid algselt satäänid.

Laima  Vaikule  tipptund  oli  mõned  aastad tagasi. Tema  populaarsus  oli  saavutanud  hiigelhaarde. Tänaseks aga  on asutud  kodumaal  tema  tiibu  kärpima.  Lätimaal toimuvatel festivalidel  pole enam seda menu,  tempot  tuleks  maha  võtta. Viimast Laima-revüüd Jurmalas vaadata  oli  väsitav, sest pingutati  üle.  Ülemäära  palju oli glamuuri ning partnerlauljad – tüsedusele kalduvad  läti  poisid – ei olnud  staarile kuigi  sobiv  raamistus.

Paulsile  korraldas  Moskva mõni  aeg  tagasi  juubeli puhul ilmatuma uhke  austusõhtu… Seal esitasid  tema  laule nii  noored interpreedid  kui  vanad kalad, praeguses pruugis: tipptegijad. Õhtu  lõpuks  ilmus lavale ka  Primadonna ise. Laima oli seal  muidugi ka aukohal.

Vaikulet  oleks  samasugune suursündmus ees oodanud,  kui mitte poleks seda õnnetut Krimmi-intsidenti. Oma  loomeinimesi kodumaa hinnata ei oska, aga teistel ka ei lase… Läti  mastaabis aga „pole  staar  enam see“. Sealgi korratakse nagu  mantrat: „Käib Venemaal laulmas!“ Ei saada Lätiski läbi ilma tibariikide kompleksideta.

Teatavasti  on Laima Vaikule  suur Läti patrioot: minu  Läti,  minu  Riia, minu väike  Pariis… Mis  aga ei  välista  teisi  maid austamast, sealseid  esinemisvõimalusi hindamast. Lasta käest  nii tohutusuur  auditoorium! Ja  kus  teda mitte  ainult  ei kuulata  vaimustusega –  teda  armastatakse seal!

Eestikeelses  Wikipedias  on Laima  Vaikule kohta ehmatavalt  napilt infot: ainult, et kus ja  millal sündis  ja et on läti laulja. Laimat  aga  teatakse  terves  maailmas  ja  meilgi väga  hästi. Miks  temast  siis  nii vähe? Kas  sellepärast, et laulab  KA vene keeles (nagu meie Jaak Joala ja Georg Ots  ja Anne Veski)? Kas  sellepärast,  et  Laimale  kirjutab  laule ka  Igor  Krutoi ja et ta laulab  Ilja Rezniku  tekstidele loodud  laule? Need  aga olla ju  kõik impeeriumimeelsed!?

Alati pakub rahvale huvi kuulsuste  eraelu: kus  ja  millal sündinud, kas on abielus, kas lapsi on, kas  iluoppe on teinud? Mitu  suvilat on ja kus? Ja  muidugi, kellega semmib?

Lühivastused Laima Vaikule puhul oleksid  sellised:  Sündinud  Cesises  65 aastat  tagasi. Iluoppe  pole  olnud. Üks  mees,  armukesi  ei pea, lapsi ei ole. Karusnahka  ei kanna,  lilli  ei  murra. Vanemad: ema  töötas kaupluses müüjana,  hiljem juhatajana, isa tegutses ettevõttes. Peres  oli kaks vanemat  õde ja vend. Riiga  kolis  pere, kui Laima oli kolme-aastane. Lapsena oli ta täis protestivaimu, ulakas ja  isepäine.

Mis semmimisse  puutub,  siis  kogu  tema isiklik elu on seotud  ainult Andrei  Latkovskiga. Kunagine ansambli  kitarrist  ja  üksiti terve Laima-impeeriumi direktor, lauljanna  impressaario (nagu Anne Veskil on Benno  Beltšikov). Elatakse  Jurmalas  juba  kakskümmend  aastat,  praegu  kavatsetakse   tagasi  Riiga elama  asuda, sest tihti on vaja  edasi-tagasi  sõita – teadagi,  mida  tähendab šõubisness. Peale  kontserttegevuse leitakse aega heategevuseks. Koduses  elus ei  armasta  kamandada, ei  löö jalga  vastu  maad,  ei  tõsta kunagi  häält.  Kui  on nõus,  siis  asutakse küsimust arutama, kui  ei, siis  vaikib. Sama  põhimõte on  loomingulises  tegevuses.

Aasta  tagasi  kaikus  õhus skandaal  (skandaaliks  puhutu!), kui  Vaikule  kutsuti esinema  Krimmi. Talle torgati mikrofon  nina  alla ja  nõuti vastust: „Kas  Krimmi  sõidate?“ Vastus trükiti  ära  kontekstist  väljakistuna ja tekitas  nördimust  mitmes  leeris. (Vaikule vastas tegelikult: “Ei sõida!  Meile, eurooplastele on see keelatud!“ andes  mõista, et  Euroliidus  ju  ei  tohi. Siit võeti  ainult: „Ma  ei  sõida sinna.“ Niiviisi  aetaksegi ka kultuuriinimesi  omavahel tülli, et edasi oleks ikka põhimõttel „Jaga ja valitse“. (Alustasime lauluga, lõpetasime poliitikaga – Kesknädal on ikkagi rahva poliitikaleht.)

Anne Ratman

3 kommentaari
  1. Ei 1 aasta ago
    Reply

    teadnudki, et ta juba 65 on. Kuid peale nime tõesti tast midagi ei tea.

  2. u. 1 aasta ago
    Reply

    Võrratu esineja ja võrratu muusika. Kasvõi näiteks see a capella esitus.
    https://www.youtube.com/watch?v=66ai4525RR8&list=RDOpLCfBFeR3s&index=14

  3. Läti-Vene 1 aasta ago
    Reply

    Artiklis on: “Duette on Vaikulel olnud ka koos teiste kuulsate lauljatega, sest kes poleks tahtnud temaga koos esineda: Leontjev, Moissejev, Kirkorov, Levtšenko, Vinokur, isegi Verka Serdjuka…”
    Parandaksin: Peab olema …koos teiste Venemaa kuulsate lauljatega…sest kes tunneb mujal neid loetletud leontjeveid?Ja see Verka pole mingi laulja, vaid ukraina kloun.
    Ärge minge Lenki kombel oma venevaimustuses lolliks.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.