Riigieelarve vaagimisel selgus, et kõikide lubaduste elluviimiseks kohemaid raha pole. Pandi paika prioriteedid, aga opositsioon tõstis kisa. Sõna võttis reformierakondlik ekspeaminister Andrus Ansip, kes avalikult on lubanud praeguse valitsuse kukutada. Kuidas juristid sellist ähvardust kvalifitseerivad?
Rektoritele pandi suhu sõnad, et nemad „streigivad ja jätavad lõpuaktused ära”. Selle täisvale lükkas ümber Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen.
Siis kerkis küsimus: kas meil tekib tasuline kõrgharidus? Aga mis selles halba oleks? Maailmas on tasuta õpet üsna vähe järele jäänud. Kui vaadata Eesti kõrgkoolides hariduse saanuid, siis siia nad ju eriti ei jää – kas jätkavad õpinguid välismaal või lähevad kohe sinna tööle.
Tasulise õppe korraldamisel oleks võimalik ennast pangalaenu toel koolitada, ja siis tööle asudes võlg tasuda. Muidugi saavad riigiasutused ja kaugemalevaatav erasektor teha lepinguid õppijatega, keda nad siin vajavad, ja tasuda nende õppemaksu. Vabanev riigiraha võiks minna teaduse toetamiseks.
Meie teaduse suur probleem ongi selles, et eriti palju ei teata sellest, mida teadlased teevad-leiutavad ja kui suur on nende töö omatasuvus. Siinkohal on küll kivi ajakirjanduse kapsaaeda: miks me vähe teame teaduses tehtavast ja selle vajalikkusest ühiskonnale? Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juht Sven Kirsipuu leidis, et riigivõlga ja eelarvemiinust ei pea tingimata stigmatiseerima, kui see aitab tulevikus rohkem jõukust kasvatada.
Kui kõne all on valimiseelsed lubadused, siis siin tegi selge ja ausa avalduse peaminister Jüri Ratas, teatades: „Eelarvestrateegia ei näe ette politseinike, päästjate, sotsiaaltöötajate ja õpetajate palgatõusu.” Mis aga ei tähenda, et edaspidi nende palgad ei tõuseks.
Tegelik rahastusviga sai alguse Andrus Ansipi juhitud reformierakondliku valitsuse ajal. Postimees kirjutas 30.05.2019: „Aastatel 2012–2013 oli Eesti riigieelarve mitte ainult nominaalses, vaid ka struktuurses puudujäägis. Just sellesse aega jääb ka näiteks töötukassa reservide sisuliselt riigistamine selleks, et eelarvet vähemalt näiliselt tasakaalus hoida. Just siis sai töötukindlustusest sisuliselt riigimaks ning just toonane otsus andis võimaluse reservide kasutamiseks vajadusel ka jooksvateks kuludeks, mida praegune Jüri Ratase valitsus on ka teinud. Andrus Ansipi jälg on sügavam, kui soovitakse tunnistada, ja seda on näha. Just Ansipi juhtimisel sai riigieelarve tasakaalust omaette fetiš või dogma, millest tuleb hammastega kinni hoida isegi siis, kui see pole mõistlik. Olgu kriis või buum.”
Tänane valitsus on selle rumaluse oma otsusega likvideerinud. Loomulikult ei saa me üle ega ümber loodetust madalamast aktsiiside laekumisest. Kogu selle aktsiisipoliitika kujundas Reformierakond! Ka siin pandi eelmisel aastal pidur peale, aga vahe teiste lähiriikidega oli juba liiga suureks kasvanud.
Üks olulisem tegur on ikkagi musta raha liikumine „ümbrikupalkades”. Miks lubada ettevõtetel pangast välja võtta sularaha? Aus arveldus oleks ikka läbi pangamaksete ning siis on see ka Maksu- ja Tolliameti terava kontrolli all. Kas poleks selleks aeg?
Samuti tuleks lõpetada mõnedele riigiametnikele „nõukogupalkade“ maksmine. Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart teeb linnavalitsuses sellega algust. Nüüd olgu selleks aeg nii riigi- kui ka erafirmadel. Kokku hoida tuleb solidaarselt!
Lembe Hendla