Nii nad tulid sealt. Meie isad, kodunt eemale kistud, viis aastat sõjatandril olnud ja veel mitu aastat ei-tea-mille-eest „istunud“… Tulid tagasi pärast ihulisi vintsutusi ja moraalseid üleelamisi, mille toovad kaasa sõjad, mida keegi regulaarselt sepitseb. Viimase üleilmse sõja lõpust, mida paljude veel elus olevate inimeste silmad on näinud, saab mööda kolmveerand sajandit.
Pärastsõja-aastad
Sõjasündmusi ja sellele järgnenut meenutades tuleb alati meelde tõend, mis isale Vorkuta vangilaagrist vabanemisel kaasa oli antud. Kui isa enam siinilmas polnud, leidsin selle tema paberite hulgast. Dokument oli päevinäinud, määrdunud; ju tuli vabanenud vangil seda lugematuid kordi ette näidata, enne kui koduukse taha jõudis. Õhukeseks kulunud hallis vatijopis. Muide, praegu, kuhu aga vaatad, jälle vatijoped, ja enamasti ka hallid või tuhkjasmustad – ei tea, mis see peaks tähendama?
Seda vana tõendit meenutades mõtled: mis on inimesega tehtud! Mis oli järele jäänud meie uhkest isast, keda albumi järgi mäletasime mundris ja säärsaabastes!? Milliseks muudab robustne elu inimese väga lühikese ajaga? Kuhu jäid tema kriuksuvad kroomid, mida ema ikka meenutas? Tema rüht? Kolm venda olid olnud enne sõda Narva kõige uljamad noormehed; päevapiltnikul olid just nemad ateljee akna kohale linna peatänaval välja pandud.
Vorkuta-Vorkuta… Isa tuli tagasi Vorkutast. Seda mäletame ema jutu järgi. Lastena me muidugi ei teadnud, miks ta seal oli. Seda, mismoodi ta sinna sattus, me ei osanud küsidagi. See nagu pidigi nii olema, et sõda ja vangid. Vanemad eriti suud ei pruukinud, kuni isa ühel sombusel hommikul õuepoolsest uksest sisse astus. Karlova linnaosas oli majadel tavaliselt kaks sissekäiku… Paraaduksest ei tihanud sellisena tulla. Seljakott oli ukse vahele kinni jäänud; ta seisnud nagu kotipoiss ukselävel. Kotipoisse oli siis palju ringi liikumas, nad tulid üle piiri sealt, kus ka laostus üle maa oli käinud. Neid peljati, nemad ilmusid ka hoovipoolt – ukselukud olid lagunenud ja vahel polnudki neid ees.
Pere sõi laua ääres, kui ema oli hüüatanud: „Oi, sina, taadu!.. Tagasi tulid!“
Et isa oli sidekooli lõpetanud ja luures töötanud, sai ta tööd Tartu Telegraafis, kus oli ametis kaheksakümne aasta vanuseni. Tollal oli see väga kaua: mehed läksid siis vanaduspuhkusele kuuekümneselt. Aga mõjusid terved eluviisid, sport: suusatamine ja male.
Kuidas ta siis ikkagi sinna Vorkutasse sattus ja mille eest? Kui suures plaanis võtta, siis mittemillegi eest. Kui vägevad jagavad maailma, siis kellelgi tuleb oma pea pakule panna. Inimene ei sünni maailma selleks, et sõdida ja teisi omataolisi maha nottida. Inimene tahab elada rahus, tunda rõõmu päikesesõõrist, toimetada oma tegemisi. Aga näe, ei lasta, see territoorium on sõjardite meelistallermaa – siin ei saa rahu olema. Seni, kuni võimutseb Ahnus.
Isa põlvkonna meestel tuli tihti teenida kolmes armees. Milline riigikord oli, see sõjaväekohuslasi värbas; pääsu polnud. Kõik ei jõudnud metsa joosta. Isa oli lõpetanud Narvas sõjakooli, teeninud Eesti armees, ja kui tulid sakslased, värvati ta nende sõjaväkke. Ja kui 44-ndal tuli Punaarmee, siis sinna. Vabatahtlikult fritsude juurde läinud mehed viidi vangi, aga sundkorras sinna sattunud võeti üle. Et ohvitsere oli sõjas palju hukkunud, siis pigistati silm kinni ja saadeti uuesti rindele. Kui Stalingradi all „kotti“ jäädi, s.t ümber piirati, siis sellises möllus nagu seal oli, ei saadud enam aru, kelle poolel keegi sõdis. Ja siis tapiga viidi vangiroodus Vorkutasse. See oli enamasti jalgsimarss, kuivõrd väsinud ja poolnäljas meeste vänderdamist marsiks võib nimetada. Rongid olid õhku lastud või parandati neid sealsamas. Teekond viis läbi Tšehhimaa. Mehi oli teel langenud kui loogu. Kes enam ei jaksanud ja pikali vajus, aga veel liigutas, sellele laskis konvoi kuuli pähe; seda on paljud oma mälestustes rääkinud… Supp oli katelokis lahja ja ka vett polnud alati piisavalt. Hobuse kabjajäljest oli tulnud vahel vett võtta – veel oli kulla hind, ellujäämise hind… Milline rõõm oli olnud, kui vett oli sinna kogunenud… Mäletan ka veel seda mõlkis katelokki, mis seisis meil kaua köögikapi nurgas, justnagu trofee.
Veel üks väike tähelepanek: isa rääkis, et vett anti tee peal küll jaopärast, aga tema oli ikka veidi jätnud näo pesemiseks; seda nippi oli neile õpetatud sõjakoolis. Aitavat ellu jääda!
Vorkuta vangilaagris oli inimesi igast kaarest ja igast mastist. Kolmekesi eestlastega olid nad plaaninud isegi põgenemist, ja laagri venelannast arst, kes oli ise seal vangina, oli neid aidanud. Arstide alluvuses olid toiduvarud, ja ta võimaldas meestel kuivikuid koguda. Ööpimeduses võeti ette see ohtlik teekond, kuid katse ebaõnnestus. Kuigi kaugele nad ei jõudnud: kinni nabiti. Pärast uuriti: kust kuivikuid saite? Arst oli ka oma nahutused saanud.
Aga isa oli kõigest hoolimata jäänud leplikuks. Ta ei pidanud viha ei sakslaste ega venelaste peale, ei halvustanud teisi riike ega rahvusi. Vestluses ma seda kunagi ei tunnetanud, eks ta teadis juba tollal, kes on kes, kes lõikab kasu sõja pealt, teadis, et Kurjus on midagi rahvusteülest; teenis ta ju luureroodus. Ta oli oma kõnes lugupidav igaühe suhtes. Ehk tuli see ka sellest, et ta kasvas piirilinnas Narvas. Seal vahet polnud, mis keeles igapäevategemisi ajasid; kõnes kuulis kolme keele sõnu. Vanaemal oli ka ikka „karman“ ja „bliinid“, meile laulis vahel: „Laaduski, laaduski, peki-bulki babuški“.
Elu keerdkäigud
Vorkutas juhtus aga nii, et isal oli kaaslaste jutu järgi olnud seal romaan selle vene arstiga, kes eesti meestele kuivikuid jagas. Ja huvitaval kombel hiljem, kord kuuekümnendatel, sõitis ema Tartu „Tarvega“ ekskursioonile Moskvasse. Tema teine mees, kes alati kõike välja oskas nuhkida, oli märganud mööda linna bussisõidu ajal, et nooruke giid, keda ta oli jälginud, olnud väga minu moodi: liigutused ja peahoiak ja silmad ja juuksed… Ja kuidas rääkis… Koleerik, nagu ta oli, ei jätnud ta oma oletusi endale, vaid läinud ja küsinud tüdrukult tema ema kohta. Vastuseks saanud, et ema on arst. Aga isa? Isa kohta ei tea. Ta vanus ka sobis meie isa vangisolekuajaga. Müstiline lugu, tegelikult! Kujutage ise ette, Moskvas, miljonitelinnas ja esimest korda elus sinna saanud, ja selline pealesattumine. Kui nad hiljem jälgi edasi ajasid, tuligi välja, et naisarst oli olnud Vorkutas just neil aastatel. Nii et mul on kusagil veel üks õde, kes ehk ka minust teab, aga kunagi kokku me ei saagi…
Meie vanemad ja meiegi põlvkond on näinud, et sõjalt midagi head oodata pole. Teame, kuidas sõda lõikab inimeste elu pooleks. Nendel sünget aega meenutavatel kuupäevadel peaks rahumeelsem olema; pole mõistlik demonstreerida sõda, nimetatagu seda „Kevadtormiks“ või „Sügisrajuks“. Milleks tarida siia kohale tervest Euroopast turskeid mehepoegi, mõnuga linnatrotuaaridel tanke veeretada, need meie aja kangelased! Kaitsekulud kasvavad, rahva rahakott õheneb.
Kahju, et maailma ei valitse Arukus.
Anne Ratman, Aita Kahur
Kas see on meie uus kaitsepoliitika? Kas see on kooskõlas peaministriga või jälle Ekre loba?
— pole mõistlik demonstreerida sõda, nimetatagu seda „Kevadtormiks“ või „Sügisrajuks“. Milleks tarida siia kohale tervest Euroopast turskeid mehepoegi, mõnuga linnatrotuaaridel tanke veeretada, need meie aja kangelased! Kaitsekulud kasvavad, rahva rahakott õheneb.
Kõige hullemad on stalinismi kuriteod nii meie rahva kui ka venemaa rahva vastu. Vene intelligents sai ka väga suurte kannatuste osaliseks. Praegune Venemaa tahab meiega hästi läbi saada ja see meie relvatumine on naeruväärne sest mitte üks riik ei läheks Venemaa vastu sõtta ja meie ei jõuaks osta kaasaegseid relvi nagunii Tuleb hoopis raha suunata inimeste elatustaseme tõstmiseks mille Ansipi ja Rõivase valitsused viisid viimaste hulka.
Praegune Venemaa pole süüdi nendes vintsutustes ja rahvas ammugi mitte. See vaenu õhutamine on vaid selleks et hääli saada alaväärtuslikelt inimestelt. Stalinismi kuriteod olid julmad, inimesi saadeti Siberisse ja lihtsalt hävitati. Tean juhust kui kohtuniku peret ei viidud aga kohtunikust tuli lahti saada. Ta viidi laeva peale mis oli määratud põhja laskmiseks. Seal oli ka teisi samasuguseid. See kohtunik sai põgenema tönu ühele uputajale kes teda tundis. Uputajad olid eestlased. Iga rahvuse seas on igasuguseid inimesi. See E.Savisaarele korraldatud tapatalgud meenutavad stalinismi kuritegusid..
pohhuistlikult suhtuti Venemaa kuritegudesse aga Brüsselis eile? Kõik massimõrvad ja vallutused KIIDETI HEAKS ja ÕIGEKS! Ning kutsuti taas sõnaõigusega oma laua taha Euroopa asju otsustama ja Eestile ja teistele idakatele rusikat näitama. Eesti polnud küll üksi vastu aga teised? Küll tahaks Merklit ja Macroni näha Vorkutas!
Mina oma isa matmiskohta ei tea, on vaid tema nimi Memoriaalkompleksi seina peal. Isa, kui kriminaaluurija töö pärast olen 2x välja saadetud Siberisse, esimene kord ema koos 4 lapsega, viimane kord mind vennaga 1949a. ja Siberis sattusin lastekodusse. Olin küll laps, aga mul jäi meelde sealse rahva viha bolševike vastu. Imestasin, kui 2.klassis võeti meid pioneerideks ja järgmisel päeval välikäimla punetas kaelarättidest. Bolševike tulek 1917a. Venemaale, oli sellele rahvale suur tragöödia. Nagu te ka ajaloost teate, siis need riigipöörajad olid kõik juudid. Miks Hitler vihkas juute? Ta teadis, et sionistidel oli kavas järgmise riigina ette võtta Saksamaa ja teha see kommunistlikuks. Maailma rahandus oli kõik juutide käes. Arvan, et juudid on väga palju halba teinud ja teevad veel.
To Kui…Tegelikult need Venemaa nn kuriteod ei ole tegelikult tõestatud. Kui Holland tõi välja süüdistused MH-17 alla laskmises, siis vaatasin huvi pärast, mida kirjutab selle kohta Malaisia leht The Straits Times, kes viis läbi oma uurimise. Nad olid kuskilt saanud kätte USA sputniku pildid, mis sarnanesid Venemaa poolt Hollandile antud sputniku piltidele. Seal ei olnud mingit BUK-i, vaid oli näha lendamas 2 CY-25 lennukit, kusjuures üks lendas minema ja teine lasi raketi välja lennuki pihta. Malaisia valitsus kategooriliselt eitab venelaste osalust ja süüdistab Ukrainat. Üks imelik seik oli ka toodud, et USA riigidepartemang lasi välja teate, et Venemaa lasi alla Malaysia lennuki sel ajal, kui lennuk lendas alles õhus. Nii, et sellised kummalised teated olid seal lehes.
lennukiga oli asi algusest peale selge, segas ainult Voova ja teda teenivad Eesti ajuloputajad ja koostöölised.
Oli möödas vaid paar päeva, kui lasti avalikult kõnet, kuidas Donbassi vankad kiitlesid, et suukale pihta said. Kellaaeg klappis, koht klappis, raketi laskeulatus klappis, teisi lennukeid sealkandis polnud. Raketid toodi üle piiri aga nn toiduabiliste autodes, sest piiri ahhollid enam ei suutnud valvata. Ahollidel olid samuti raketid olemas, kuid teist tüüpi.
Mäletan aegu kui Venemaalt tulid inimesed tagasi. Jah, neil olid vatijoped seljas, ka hallid. Samasugused joped nagu siin enamus inimestel. Valitses puudus. Sõjast ei olnud palju aega mööda ja kannatasid lapsed, isad-emad jne. Olen lugenud raamatutest ja näinud filme Hitleri laagrite sündmuste kohta. Nägin oma silmaga kuui buldooser lükkas kokku laipade mägesi. Kõik need inimesed olid skeletid. Näljas ja alasti. Nendele surnutele lisage ka need, kes põletati jne. Siis näete, kes maakeral oli tõeline mõrtsukas. Mõelge sellele mis tegid Ameeriklased. Aatompomm Nakasakile ja Hirosimale. Sellele lisage need laibad mis lisanduvad kuni siiani USA poolt laiali tassitud demokraatiaga ja inimestele heaolu viimisega. Vastu muidugi on tahetud ja võetud maavarad. Peale nende heategude on riigid nullitud. Ma ei ole uskunud kunagi meile toodud fakte. Laim mUkrainast. Paet tuli ukrainast tagasi ja kohe valgustas meid, öeldes, et uskumatu, ukrainlased snaipritega tapavad omi. Hommikuks oli temal jutt Merkeliga ja juba kinnitas, et venelased tulistavad. Nüüd on ta öelnud, et kui meie liitlased tahavad, et venelased tulistavad, siis seda kinnitame ka meie. Meie poliitikud valetavad ja nänni eest räägivad seda mida andjad soovivad. Lõpuks aga meid, nagu väikseid – kisavaid kutsikaid lükatakse kõrvale.
Olge ausad, meie riik oleks väga rikas olnud kui varastest valitsejad ei oleks valitsema pääsenud. Nüüd ainukese parteina EKRE proovib päästa mis veel võimalik.
Meie häda on see, et ainukene rahva huvide eest seisja, Savisaar löödi kohalt. Tema oli ohuks varastele ja isegi lähikondlased reetsid tama ning liitusid laimajatega. Savisaar on tõesti puhas nagu prillikivi.
Praegust ajalugu väänatakse nii mis hirmus. Noorem rahvas ei tea üldse maailma ja ka meie riigi ajalugu. Kui ma 1963a. Eesti Projekti tööle läksin, siis minu selja taga istus praegune tuntud sõjaajaloolane Mati Õun. Meil oli seal palju, kes huvitusid ajaloost ja väga palju räägiti nii ennesõjaaegsest Eestist, maailmasõdadest ja tol ajal toimuvatest sündmustest. Praegu on Matilt väga palju raamatud ilmunud, mees on maailma ajaloo arhiivid läbi töötanud. See on mees, kes ausalt räägib asjadest, mis on toimunud. Alates II M.S. lõpust räägib USA kogu aeg demokraatiast, vabaduse väärtustest, aga siiani on ta rünnanud sõdadega 24 maad ja tapnud miljoneid inimesi. Huvitav asi on see, et need liiduvabariigid, keda NSVLiidus kõige rohkem Kremlist doteeriti on kõige suuremad russofoobid, kogu aeg lõrisevad Venemaa peale. Gruusia elas kogu aeg nagu vana Jumala selja taga, neile kogu aeg maksti Kremlist suuri rahasid. Praegu on nad vaesuses vaevlev riik, kes püüab USA-le meele järgi olla. USA paigutas hea raha eest Gruusiasse oma bakterialoogilise relva laborid, mis katsetavad kohaliku rahva peal oma baktereid. Seal olevat juba ligi 60 inimest vaktsiini tgajärjel surnud. Sama lugu on NSVLiidu ajal õitsev Ukraina, kuhu on samuti paigutatud 11 USA bakt. relva laborit. Seal ka on pidevalt igasuguste haiguste puhangud. Ma ei tea, kas meil on neid, aga Lätis on küll. Baltimaad olid alati paremini peale makstud, kui venelased. Poola, kes oli Varssavi pakti maa nr.1, sai väga suuri rahasüste Kremlist. Paradoks on see, et need riigid, keda Kreml kõige rohkem poputas, urisevad kõige rohkem Venemaa peale.
miks maali ei lähe oma igatsuste venemaale elama? Miks peab Eesti maksumaksja kremli propagandistile ja trollile pensioni maksma kui üdini venemeelne tegelinski saab tasu oma isandate poolt kremlist nagunii?