Reet Kudu
Tallinnas ehitatakse praegu Reidi teed läbi Kadrioru, et Viimsi härrad õigeaegselt Toompeale saabuksid. Ehk on need „uusrikkad“, kes nõudsid koduteed? Oh ei, neid nii ei tembeldata! Igas telekanalis on viimasel ajal hoopis pidevalt juttu, et meie peaaegu ideaalne väikeriik kaotavat Euroopas palju oma särast üksnes tänu pahadele „uusnatsidele“, kelle olemasolu tegevat kõik õiged ja head inimesed nõutuks.
Aga kui EKRE ettepanek rahvahääletusteks oleks juba varem läbi läinud, siis oleks Kadrioru rikkumine ilmselt võimatu olnud, sest Reidi kiirtee vastu koguti rahvalt tuhandeid hääli. Nagu ka selle vastu, et Rail Baltic valmib just niisugusel kujul. Millegipärast ei taha aga just nimelt end liberaalseks ja demokraatlikuks nimetavad parteid, et rahvahääletus muutuks Eestis sama tavapäraseks nagu Šveitsis, kus neid korraldatakse pidevalt ja ka märksa vähem ümbrust hävitavate projektide puhul, kui seda on olnud Kadrioru ranna maatasa tegemine. Tõsi see, et ka Rail Baltic’u puhul oleks vaja olnud rahvahääletust, aga raudtee vähemalt ühendaks meid kõiki rohkem Läti ja Leeduga. See on projekt, millest oleks kasu kogu rahvale. Aga uusrikaste Viimsist kesklinna jõudmise nimel Kadrioru ranna üleskaevamine on minu jaoks igati võrdväärne sellega, kuidas Stalin värdjastas Moskvas vana Arbati.
Ometi ei mainitud „Kõigi Eesti“ ühislaulmisel kordagi Reidi tee ehitamist, mis laiutas otse headust ja inimlikkust nõudvate õilishingede selja taga. Ehk seepärast mitte, et tegemist oli hoopis „Üle kõigi Eestiga“ – nendega, kes tundsid end igal juhul „pahadest“ üle olevat? Ja nii kihutati ka ühislaulmisele üle rohu ja pargiti kesk muru, sest mis enam sellest väikesest rohulapist, kui kogu Kadrioru randa võib üles kaevata, sõita julmalt üle pargiilu ja inimeste hingede.
Kadrioru hävitamine juhtub just täna ja praegu, seda ei saa õigustada murranguaja segadusega, kui tuhandete inimeste kodud hävitati omandireformi tulemusena, sest ammune stalinlik ülekohus olevat vajanud kibekiiresti heastamist. Ehk oli ka läbimõtlematu tagastamine „lehma lellepoegadele“, nagu rahvas naeris, pigem „uusstalinistlik“ tegu ehk Stalini-aegse ebaõigluse elustamine ning sugugi mitte täiuslik õiglus ja headus? Neil, kellele midagi tagastama hakati, olid ju kodud ammu olemas.
Ehk oleks ka see tohutu tragöödia jäänud paljude Maarjamaa elanike jaoks olemata, kui juba siis oleks olemas olnud rahvahääletus ja meilt kõigilt oleks küsitud: kas te tahate, et inimesed aetakse uuesti kodudest välja, nagu seda tegi Stalin? Aga meilt ei küsitud, ja seepärast vastutavad kodukaotanute ees eelkõige selle „uusstalinistliku“ õhkkonna tekitajad; neid oli vaid käputäis.
Näiteks endine Eesti Üürnike Liidu tegevjuht Peeter Tedre meenutas, kuidas Marju Lauristin käis koos abikaasa Vihalemmaga isiklikult Pärnus nende kauniks kujundatud kodus; alles hiljem selgus, et see polnud heatahtlik külaskäik, vaid Vihalemm tahtis nende korterit endale ehk „tagasi“. Kuhu – tagasi? Kas aega, kui kehtis stalinlik ilma kohtuotsuseta väljatõstmine armastusega loodud kodust? Noortele teadmiseks ja eneseharimiseks, et täpsem info selle kohta on saadaval Eesti Üürnike Liidu kogumikes „Kodu ja õigusriik“, „Kaotatud kodud“, „Lõhutud kodud“, „Kodu ja õiglus“, mis vabalt olemas Üürnike Liidus. Te ei tea nende olemasolu? Loomulikult mitte, sest neid ei reklaamita ei riigi- ega erakanalites, ammugi mitte „uusnatsidega“ võitlevas peavoolumeedias.
Kas omandireform kujunes tõesti pigem „uusstalinistlikuks“, küsite te kohkunult? Kui loete läbi Üürnike Liidu poolt välja antud kogumikud, siis võite ise otsustada. Igatahes Johannes Lauristini tütar Marju pidas tagastamise ajal sama sütitavaid kõnesid, kui tema isa stalinliku küüditamise ajal. Mina elasin Tartus kogu lapsepõlve just Johannes Lauristini nimelises tänavas, pidin tuupima kohustuslikke punateadusi ülikoolis ja seepärast pean kodusid hävitavaid (kuri)tegusid märksa kohutavamateks ja Eesti riiki lõhestavamateks kui meeleheitel rahva praegust „ootamatult tigedat“ ropendamist, mis kasvas ju tegelikult välja üksnes kõigist nendest seadustest, mille vastuvõtmisel ja täideviimisel pole rahval olnud mingit sõnaõigust.
Meie omandireform oleks kindlasti kujunenud märksa vähem ebainimlikuks, kui enne oleks tehtud rahvahääletus. Ehk oleks tagastama pidanud vaid nendele, kes oleksid tahtnud kunagistesse kodudesse tõesti tagasi tulla ja sinna elama asuda? Igal juhul poleks tohtinud inimelude ja kodudega suurt äri teha. Olen tagastamise traagikast kirjutanud romaani „Muidumiljonärid“, mida pole samuti riigikanalites reklaamitud nagu ka Eesti Üürnike Liidu poolt välja antud vapustavaid kogumikke; need pole jõudnud meedia esikaantele. Jah, sellest kurjusest sotsiaaldemokraat Indrek Saare abikaasa Ülle Lichtfeldt ei räägi, kuigi just populaarne näitlejanna tõdes ajakirjas „Kroonika“ (12.04.2019) „nõutust maad võtva kurjuse ja vaenu üle“, sest „Eesti on ühtäkki paks vaenust ja vihkamisest poliitiliselt leeristunud rahva vahel“.
Nõutud on kahjuks ka paljud demokraatlikud poliitikud. Putśiaastal 1991, kui hakati täide viima uusi seadusi, oli sotsiaaldemokraat Indrek Saar tõesti vaid Kuressaare 2. Keskkooli lõpetaja, aga kohe pärast Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemat Lavakunstikooli sai temast staar eluteatris – ta oli kümme aastat Rakvere Teatri direktor, seejärel 2002–2007 Rakvere linnavolikogu aseesimees. Niisiis kohe koolipingist rahvast juhtima nagu ka paljud teised noored, kes pole (õnneks!) kuigivõrd omal nahal nõukogude aega kogenud. Seepärast ma ei imesta, et ka poliitiku kaunis ja edukas abikaasa Ülle ei mäleta kurjust, mis kaasnes üheksakümnendatel tuhandete eestlaste kodudest väljatõstmisega ja kodakondsusetusega. Seda ei tea paljud, keda see isiklikult ei puudutanud. Nende tuhandete tragöödia kohta ei saanud me enam infot „Vabast Euroopast“ või „Ameerika Häälest“, sest Eestisse oli saabunud täiuslik demokraatia, mille üle kaebamist peeti peaaegu riigireetmiseks nagu ka praegust „uusnatsismi“. Kas aga kodude ja kodakondsuse äravõtmine polnud siiski veel suurem kurjus kui praegune kuri sõim?
Teid pole kodust välja tõstetud ja teil pole ka halli passi? Te lihtsalt ei talu sõimlejaid, ähvardajaid ja ropendajaid ning usute häid ja viisakaid telekommentaatoreid, kes halbu inimesi hurjutavad? Aga minge sellegipoolest Kadrioru randa ja vaadake, mis imekaunist „Russalka“ ümbrusest on järele jäänud. Kas teile meeldib see Reidi tee, mis on nii väga sarnane Kalinini prospektile, mille Moskvasse rajas Stalin? Kui ei meeldi, siis oleks ehk rahvahääletus mõnikord ühislaulmisest tululikum?