Markus Meier, Kesknoorte volikogu esimees
Kohe möödub kolm aastat ajast, mil oli käimas suurejooneline presidendikampaania, kuid me peame rääkima elevandist toas. Kersti Kaljulaid jääb ühe ametiaja presidendiks.
Meremeestel on kombeks, et uppuvalt laevalt läheb viimasena päästepaati kapten. Vastasel juhul läheb kapten koos laevaga märga sängi, et võtta vastutus õnnetuse eest. Nii romantiseerib kirjandus vapraid kapteneid kui inimesi, kes lükkavad oma isikliku ego kõrvale teiste hüvanguks.
Sarnasesse seisu püüab end maalida ka president Kersti Kaljulaid, kes näitab riiki heameelega laevana, mis on sattunud tormisele merele. Tegelikkuses mõne üksiku vihmapilve tormina kujutamisel annab vastupidise efekti kapteni mainele. Nii ka president Kaljulaid kehastab kaptenit, kes kardab üksikuid tormipilvi, pole kindel laeva töökindluses ja on seetõttu juba eos valmis laevaga põhja minema, et kaitsta praegust kehtivat korda. Selline käitumine ei näita siirast soovi miskit hoida.
2016. aasta presidendivalimiste vaim ringleb veel
Presidendi probleemi juured peituvad juba selles, kuidas praegune president ametisse valiti. 2016. aastat jääme Eesti poliitikas meenutama kui aega, kus leidis aset kõige pikem ja kurnavam presidendikampaania. Tuli ju kõigi jaoks üllatusena, et kandidaadid, kes reisisid Eesti risti-rästi läbi, ei pälvinud piisavalt valijameeste toetust. Seega tuli president ära valida uuel ringil Riigikogus. Paljude jaoks tundus ja on ka senini mõistetamatu, kuidas toonased kandidaadid tegid sisuliselt tühja tööd ning uueks presidendiks valiti kandidaat, kes sai tutvustada oma seisukohti rahvale paari päeva jooksul.
Kuna riik vajas kärmelt presidenti, siis Riigikogu oma riigimehelikkuse tõestamiseks pidigi kiirelt leidma kandidaadi, kel oleks kõige vähem konflikte erinevate erakondadega. Põhimõtteliselt oli vaja inimest, kes tooli tühjaks ei jätaks.
Presidendi retoorika on muutumas
Oma ametiaja alguses ei olnud president eriti aktiivne sisepoliitikat kommenteerima, kuid ei ole saladus, et pärast viimaseid Riigikogu valimisi on uue valitsuse ja presidendi suhted külmad kui koeranina. Toimub lausa vastandumine teatud teemadel, kus president püüab heita valitsusele tagurlaste varju, sest senine väärtussüsteem olevat ohus. Sõna hate kasutamine oma emotsioonide väljendamiseks välisajakirjanduses ühe valitsuspartei vastu näitab, et president on võtnud endale kunstliku hoiaku rahva liitmiseks. Tähelepanuväärne on presidendi kantselei kommentaar, et intervjuu väljendas presidendi mõtteid ega vaja uuesti tõlkimist. Riigipea, erinevalt tavalistest kodanikest, saab kasutada enda põhiseaduslikku õigust ja esitada oma arvamus parlamendile, et põhjendada, miks üks või teine tegu on põhiseadusega vastuolus. Muu on poliitiline näitemäng.
Ka presidendi retoorika on seetõttu muutunud rohmakaks ja meenutab järjest rohkem oma valitsuses olevat vihaallikat. Kuigi on selgelt näha, et koalitsioonilepingus kirjutatu, ministrite kinnitused ja valitsuse teod näitavad, et Eesti pole kehtivatest väärtustest eemaldunud.
Samal ajal on kõige agressiivsem valitsuspartei hoopis muutunud pehmomaks, kui keskkonnaminister Rene Kokk teatas, et usub teadmistepõhist kliimapoliitikat ja et inimene mängib rolli kliimakriisis. Või siis, kui vaadata partei hoiaku muutust Euroopa Liidu osas. Räigetest euroskeptikutest on vaikselt saamas Liidu reformijad. Iseasi on muidugi see, kas ka nende nägemus EL-ist kattub minu omaga.
Seetõttu on sillad põletatud vähemalt 56 Riigikogu liikmega, keda ta ei suvatsegi veenda, vaid püüab oma isiklikku populaarsust kasvatada. Ka ei paista olevat ülejäänud Riigikogu liikmete silmades entusiasmi, et Kaljulaid püsiks ametis aastani 2026. Mõlema opositsioonierakonna pinkidel istuvad nii mitmedki alternatiivid, keda nähakse Kadriorus parema meelega istumas.
Kohe saab 3, järel veel 2
Võib suure kindlusega öelda, et president Kaljulaidi viimaseks tööaastaks jääb 2021, mil toimuvad uued presidendivalimised. Tõenäoliselt teab ka president väga hästi, et oma ametiaja lõpus ta teist korda presidendiks ei kandideeri ja seetõttu on ta võtnud kohustuseks kaitsta kogu hingest praegust väärtussüsteemi. Muidugi on raske kaitsta seda, mis pole ohus, ning tulemuslikum oleks oma presidentaalset sümboolset võimu kasutada päris ühiskonna mädapaisete lahendamiseks.