Minu heade tuttavate perekonnas on kaks invaliidi – kooliminev laps ja teeninduses töötav inimene. Loomulikult elab see pere vaesuses.
Nende korteri elektrisüsteem on amortiseerunud ja seetõttu tuleohtlik, selle väljavahetamine läheks maksma üle paari tuhande euro. Tapa vald on lahkesti nõus tasuma elektrifirma poolt esitatud arvest 300 eurot. Aga kustkohast peaks perekond võtma ülejäänud eurod, et kogu arve kinni maksta? Sellist rahasummat pole neil kusagilt võtta ja kõik jääb vanaviisi – varitseva tuleohuga tuleb lihtsalt leppida…
Tallinna linn on ametlikult otsustanud kõikides vaestele kuuluvates korterites tuleohtlikud elektri- ja küttesüsteemid korda teha. Tapa vallale selline ettevõtmine jõukohane ei ole. Haldusreform pidi küll valdade rahalist võimekust suurendama, aga tegelikkuses ilmselgelt vähendas seda. Isegi raha olemasolu korral ei tarvitse vallajuhtidel tekkida arusaamist, et ühiskonna stabiilsuse huvides tuleb vähendada vaesust. Vaesed on ju kapitalismi paratamatu kaasnähtus ning pealegi on meie riigis kõik keskmised rahalised näitajad suurepärased, sest 1% töötajatest saab ulmelisi palkasid.
Just Lääne-Virumaa omavalitsusjuhid paistavad silma põlastava suhtumise poolest vaesemasse elanikkonda; nad on ka tasuta ühistranspordi korraldamisele vapralt vastu seisnud. Tasuta ühistranspordist keeldumine on kõige otsesem vaesema rahva kiusamine. Infotehnoloogia areng ja riigi majandusedu ei muuda ülbete ülemuste suhtumist endast nõrgematesse. Võitlus käib ikka selle nimel, et rikkama rahva huvid oleks kindlamalt kaitstud ja vaesematele saaks nende koht kätte näidatud.
Eevi Geidik, pensionär Rakverest