Lembe Hendla
Eelmises riigis, okupeeritud Eestis, oli partei, valitsuse ja riigijuhtide kritiseerimine lubamatu. Kommunistliku partei suunav jõud ja õpetus oli nii püha, et seda tuli vaid takka kiita. Paljud polnud sellega nõus. Oli ka neid, kes astusid üles kohalikel koosolekutel ja sattusid koheselt KGB orbiiti. Ülekuulamistel püüti nende meelt muuta ja ka soovitati „koputajaks“ hakata. Ikka hüvede pakkumisel. Need, kes siinset elu välismeediasse kajastasid, läksid üsna tihti trellide taha.
Ka 40 kultuuritegelase kiri saadeti välja ja see tekitas vabas maailmas suurt furoori. Siin kodus aga otsiti läbi kirja 39 saatja kodud. Ju siis üks oli „oma poiss” pundis. Kuna aga Gorbatšovi aeg lubas ka selgemat sõna, siis lauliski Eesti ennast veretult vabaks.
Saime mitu head presidenti ja siis oli tänase riigipea valikuga üsna pikk eelnev agitatsiooniaeg, kuid parlament ei suutnud kohe valikut teha. Pakuti välja Kersti Kaljulaid, ja tema saigi valitud.
Uue valitsuse pidulikule vandeandmisele tuli ta parlamenti sildiga rinnal. See on tema loodud kumuleerunud situatsioon vastasseisudes erinevate gruppidega, eirates koostööd nendega. Lahkudes ruumist näitas oma suhtumist parlamenti. Muidu on nii, et kui president saabub, tõustakse püsti, ja tema lahkudes samuti.
Seekord parlament jäi oma toolidele istuma. See oli hoiak suhtumisel neisse. Kõik näitas ilmekalt, et hetkeks lahkus saalist dressipluusiga naiskodanik ja tuli ka varsti sinna tagasi.
Põhjuseks ajaleheartikkel, kus süüdistati EKRE ministrit jääknähtudega rooli istumast ja tema koduvägivalda. Artikkel toetus anonüümsetele allikatele. Osade allikate puhul võime neid vabalt kutsuda ka pealekaebajateks. Suurel osal nendest allikatest, kes ajakirjaniku poole pöörduvad, on kas isiklik, maailmavaateline või majanduslik huvi saada lugu, mis paneks vastaspoole halba valgusesse. Tihtilugu on see ka õigustatud, sest vastaspool ongi hakkama saanud mingi sigadusega, ja isegi kättemaksuhimu muutub sel juhul vaid ajakirjaniku tööriistaks.
Aga mis roll oli selles loos meie presidendil?
Avalikult teadaolev info ütleb seda, et president Kaljulaid juhtis 1995. aastal autot ilma lubadeta ja purjuspäi. Nüüd president protestis mingi loosungiga pusal. Riigi esimesel inimesel on teised vahendid, kuidas mõjutada pressi või poliitikuid. Käituda nii, nagu protestijad Riigikogu ees, noh küsitav? Helme ei nimetanud teda ülesköetud naiseks, vaid president käitus NAGU ülesköetud naine. Selles on suur vahe. Kaljulaidi käitumine ei olnud mitte emotsionaalne, vaid tegelikult külmalt kaalutletud ja ettevalmistatud demonstratsioon.
Rabav oli presidendi intervjuu 20. mail 2019 Päevalehele: „Valetaksin, kui ütleksin, et see valitsus pole ohtlik Eesti välispoliitikale ja liitlassuhetele,”
Valitsus, kus on tema enda Isamaa koalitsioonis, ja äkki valitsus tembeldada ohtlikuks!
Sellest oli veel vähe ja USA ajakiri Foreign Policy tegi mais intervjuu president Kersti Kaljulaidiga, pealkirjaks: „Ma vihkan EKRE-t nende käitumise eest!” „Nüüd pean ma selgitama nende lolle vaateid ja territooriumi tagasi võitma. Veel kord, ma tõesti vihkan, et nad käituvad sel viisil,” lisas Kaljulaid.
Ka Münchenis ilmuvale Süddeutsche Zeitung’ile oli antud samalaadne intervjuu. Samas Kaljulaid tunnistas ka, et viimastel nädalatel välismeedias ilmunud artiklid Eesti kohta meie mainele, majandusele ja sealtkaudu inimeste heaolule kasuks ei tule. 05.06.2019,
No kuulge, isegi lasteaialaps saab aru, kes seda viha välismeedias avalikult levitab.
Hämmastav on kogu selle kemplemise kajastamine siin kodus. Politoloog Rein Toomla oli üsna otsekohene Tallinna Televisioonis oma kommentaari andes. Õhtulehes aga lausus vastupidi selgesõnalise presidendi vihkamise peale, et EKRE on presidenti peaaegu sõimanud, kui parteijuht Mart Helme kutsus Kaljulaidi „emotsionaalselt ülesköetud naiseks“! Kuhu jäi sõna „nagu”? Vaat niimoodi keerataksegi tolmu üles. Kahju, et seda teeb nüüd ka politoloogide õppejõud ülikoolis.
President on sõltumatu oma toiminguis ja tema üle saab arutleda vaid rahvas. Ei keegi muu.