Rein Ruutsoo
Balti kett oli võimsaks sissejuhatuseks aastapäevad jõudu kogunud poliitilisele murrangule. Balti kett oli elegantne ja jõuline, olles samas viis Moskvale ja maailmale teada anda, et Balti riikide probleem tuleb lahendada.
Selle üheks tõukejõuks sai 1989. aasta mais Tallinnas Eestimaa Rahvarinde korraldatud Balti Assamblee. Eestimaa Rahvarinde, Läti Tautas Fronte ja Leedu Sajudis’e poolt ühisrinde loomisega ning selgete eesmärkide seadmisega omandas Balti vabadusliikumiste koostöö uue kvaliteedi. Vastupidiselt Rahvarinde tollaste oponentide ja nende õpilaste poolt korratud valeväiteile, et Rahvarinne ei olla soovinudki iseseisvust, sõnastati Balti Assambleel meie riikide iseseisvuse taastamise kategooriline nõue. Kõige enam ärritas Moskvat ÜRO-le tehtud avaldus, millega sedastati, et nn nõukogude võim on okupatsioonirežiim. Samas nõuti Molotovi–Ribbentropi pakti avalikku tühistamist ja Balti rahvaste iseseisvuse taastamist.
Nagu kaalukate deklaratsioonide puhul tavaline, tõusis kohe küsimus: kuidas jõuda tegudeni? Radikaalrahvuslikud rühmitused olid sedalaadi deklaratsioone hulgi kokku pannud ja pagulasühendused olid neli kümnendit nõudnud okupatsiooni lõpetamist. Kuid rahvusvaheline avalikkus ei pööranud neile vähimatki tähelepanu. Poliitikas arvestatakse eelkõige jõuga!
Rahvarindest oli saanud poliitiline jõud. Selle juhid polnud kunagi kahelnud, et omariiklus tuleb taastada. Selle nõude kategooriliselt Moskvale teada andmises oli oluline roll Leedu Sajudis’el. Leedulased pidid „viienda kolonniga“ vähem arvestama – Leedu Interrinde „Jedinstvo“ võimekus oli hoopis väiksem ja Leedu kommunistlik partei astus Sajudis’ega sama sammu. Mingit „Leedu Kongressi“ polnud Leedus vaja. Teiste sõnadega: leedulaste kiiremini jõudu kogunud radikaalsus johtus lihtsalt soodsamatest oludest.
Poliitiline vastutus
Balti Assamblee otsused aga tähendasid ka poliitilise vastutuse võtmist. Poliitiliste liikumiste jõud on avalikus ühistegevuses. Võõrrežiimi lakkamatus survestamises oli keskne roll massiüritustel. Muid võimalusi võõrrežiimi järeleandmistele sundida ju polnudki.
Balti keti idee ja algatamismõte pärineb Edgar Savisaarelt. Muidugi toetasid seda Rahvarinde eestseisus ja maakondlikud juhid. Mitte kõik polnud selle õnnestumises veendunud. Tagantjärele on kujunenud mulje, et Balti kett läks nagu lepse reega. Raskelt tulnud otsus oli tegelikult n-ö panga peale minek. Õnneks kujunesid Balti ketist Balti rahvaste iseseisvusliikumise murdepunkt ja solidaarsusesümbol.
Ebaõnnestuminegi polnud välistatud.
Esiteks: Mitme miljoni inimese organiseerimine, ja seda n-ö ühiskondlikus korras, eeldas tohutut tööd ja usku rahvasse. See eeldas ka usku Balti rahvaste koostöösse ja oli selle proovikiviks.
Balti ühisrinde kõige nõrgem lüli oli Läti. Lätlasi oli ju vaid napilt pool Läti elanikest. Läti komparteid kontrollisid venelased. Okupatsiooniarmee poolt avalikult toetatud Riia „intrid“ olid kõige sõjakamad. Rahvarinne valmistus sellekski, et Põhja-Lätit tuleb toetada „dessandiga“.
Teiseks: Oli põhjust karta, et Moskva ning sõjavägi lihtsalt ei vaata pealt. Nüüd teame, et „oli tulnud ettepanekuid“ hajutada Balti kett hävitajate madallendudega! Selle kava taga oli selge loogika. Rahvarinde peamine saavutus oli rahva kaasamine – hirmust võitusaamine. Nõukogude võimu „üdi“ oli aga ju hirmu sisendamine. Balti kett võis kujuneda sellegi ilmekaks tõendamiseks siinsetele „fašistidele“ (intrid meid teisiti ju ei kõnetanudki!), et võim on ikkagi Moskva käes! (Mõelgem kasvõi selle peale, kuidas seda hirmutamist on demonstreeritud oma, s.t vene rahva vastu viimastel kuudel Moskva tänavail!)
Hirmu taastamine olnuks võimu taastamine, kõige senisaavutatu tühistamine. Kuid ka sedalaadi kavade plaanijad võtnuks tohutu riski. N-ö kriitilise piiri ületamisel saab protestimeel üksnes jõudu. Perestroika-jutt jäänuks aga lõplikult katki!
Enam ei saa hirmutada
Balti ketile järgnenud Moskva ähvardustes heiastuv raev peegeldab sedagi, et ka Kremlis mõisteti – Baltimaade vabadusliikumises on alanud põhimõtteliselt uus, avalikult rahvusvahelisele õigusele apelleeriv etapp. Kremli ähvardus, et Balti rahvad on „seadnud ohtu oma eksistentsi“ ei hirmutanud tõsiselt enam kedagi. Tõik, et Gorbatšov oli laskunud Stalini-aega meenutava retoorikani, andis Baltimaadele moraalse võidu. Impeeriumi jäine hingus oli teravas kontrastis Baltimaade rahvaste eeskujulikult rahumeelse ja nn Lääne standardite vaimus välja peetud vabadusmanifestatsiooniga.
Gorbatšovi retoorika tuletas meelde tõsiasja, et perestroika oli ikkagi „külmutatud stalinism“. Maailma avalikkus (mitte küll veel riigid!) asus aga esimest korda toetama Baltimaade rahvaste püüdlusi.
Üheltpoolt oli nüüd saadud kindel tõend, et Gorbatšov, kes igal võimalikul foorumil kinnitas, et Balti rahvastele suruvad iseseisvust peale väikesed ekstremistlikud rühmitused, oli valetanud. Muidugi teati Läänes ennegi, et sedalaadi väited on lausvaled.
Teiseltpoolt muutus üha ilmsemaks, et Baltimaade toetamine ei ohusta perestroika’t, vaid vastupidi. Kuna impeeriumi ja Balti vabadusliikumiste süvenev vastasseis oli tõsiasi, siis tõeliselt ohtlikuks osutus selle ignoreerimine. Kuigi esialgu veel ettevaatlikult, hakkas rahvusvaheline avalikkus võtma vahendajarolli.
Balti ketist sai murrangupunkt Baltimaade vabadusliikumises mitmes mõttes. Esiteks, ammendus nn perestroika-retoorikale toetuv taktika. Baltimaade rahvarinded olid seda omamoodi kavaldades ära kasutanud oma taotluste sõnastamisel. Nüüd olid kaardid laual. Impeeriumi tõeline „keel“ oli jõu keel! Teiseks, Läänes nähti Balti küsimust nüüdsest üha vähem NSV Liidu siseasjana.
Balti rahvad olid aga saanud erakordse tõenduse sellele, millise jõuga on meie rahvaste tahe. Järgnevatel väga dramaatilistel aastatel osutus Balti kett selleks kapitaliks, mis toitis meie usku vabadusse, sellesse, et „me suudame“.