Tallinna Jaani kirik, 19. september 2019 – Peaminister Jüri Ratase sõnul panid kolmveerandsajandit tagasi okupatsioonivõimu surveavalduste eest vabasse maailma põgenenud inimesed aluse väliseesti vastupanule, mis andis lõpuks kaaluka panuse Eesti iseseisvuse taastamisele.
Ratase sõnul ei teadnud tollastest minejatest keegi, kas see saab olema ajutine või kas nad enam kunagi taas oma kodumaad näevad. „Nüüd teame, et pagulus kujunes pikaks, kuid sellest sai hoopis millegi muu algus. Kümnete tuhandete vabasse maailma jõudnud inimeste ning meie armsa kodumaa jaoks sai sellest hoopis väliseesti vastupanu algus,“ rääkis peaminister suurpõgenemise 75. aastapäeva mälestusteenistusel Tallinna Jaani kirikus.
Peaminister mälestas kõiki, kes katsumustest ja määramatusest tulvil teekonna 1944. hilissuvel ja sügisel ette võtsid – nii neid, kelle jaoks see jäi viimaseks teekonnaks, kui neid, kes oma elud vabas maailmas taas üles ehitasid ning hiljem Eesti rasket saatust tervel maailmal meeles hoida aitasid. Tema sõnul oli eestlaste usk vabasse tulevikku elulise tähtsusega ning armastus ja soov meie keelt ning meelt alal hoida sama tugev nii kodus kui võõrsil.
„Iga sõna ja tegu kodus ja võõrsil, mis nõudis Eestile õiglust ja vabadust tuletas tervele maailmale meelde meile osaks saanud ülekohut ning andis lõpuks kaaluka panuse meie iseseisvuse taastamisele 47 aastat pärast suurt põgenemist,“ kinnitas Ratas.
on maakeelega raskusi. Kui keegi panustab iseseisvumiseLE, siis on tegu kasiinolauas panustamisega. Kui aga tahab ise osa võtta, siis panustab iseseisvumiSSE.
Mina nii ei arva. Iseseisvuse saavutamisele andsid panuse E.Savisaar, A.Rüütel ja tolleaegne vene valitseja. Ilma nendeta me poleks vabadust saavutanud.
panus oli tühine. Oli vaid väike osa eestlasi, kelle rind oli rasvane. Kuid nemad valmistasid seda arga ning punastuvat rahvaenamust uueks pöördeks ette. Nendega liitusid juba vabameelsemad punasrotid, kes haistsid ametikohti ja rahavoolu uues võimalikus ladvikus. Nende julgus kasvas vastavalt veendumusele, et nad enam karistada ei saa.
Rahvas läks kaasa juba puhtast teadmatusest, sest lehvisid uued loosungid, mis andsid inimestele lootuse suurteks muutusteks, et ka neil on võimalus elu muuta. Ja sdee eluke muutuski, kuid paljudele ebameeldivalt. Täpset arvu või suhet pettunute ja õnnelike vahel me ei tea, sellist küsitlust pole kunagi tehtud ja ega tehtagi, sest kardetakse ebameeldivat tulemust.
Kuid selgeks sai küll üks – et punased ja nendemeelsed said taas võimule ja naudivad võimumollist hüvesid täna ja hommegi. Sest meie rahvas on arg ja loll nagu kogu oma ajaloos. Edu on meile toonud ainult meie isandate vead ja oamavhelised arveteklaarimised, meie oleme vaid tulemus.
Ja siis nad tulid,nõudes tagasi siiajäänute higi ja vaevaga korrashoitud asju,ise mõnitades mida teil joodikutest käparditel üldse vaja on ! Meie suured juhid Laariga eesotsas tegid reforme “oma enese tarkusest”arvestamata teiste samasuguseid reforme läbiviinute kogemustega,lammutades -lõhkudes kõik ka selle mis oli hoidmist väärt,kiita tuleks ka pr.Hännit.
Kui poleks meil olnud eesotsas neid inimesi keda täna nagu häbiasi nimetada,kui olukord venemaal ja terves maailmas poleks olnud nii nagu oli siis istuksid need pagulased edasi välismaal,Ilves tuututaks vabas raadios jne.
Ei pagulased ega eesti komitee toonud meile iseseisvust vaid ikkagi meie tolleaegsed kohalikud võimukoridorides olnud inimesed.Nüüd muidugi hea sülge pritsida “kuradi kommud” aga kui neid poleks olnud siis oleksime edasi suure riigi kodanikud.
Sul Maali on täiega õigus kuid ka Ratasel on õigus ! Iga uue võimu esilekerkimisega muutub automaatselt ka ajalugu,tegijad seatakse põlu alla,nahahoidjaid kiidetakse ja “süütuid” eemaltvaatajaid autasutatakse ! Kohe tehti selgeks – sakslane tappis vähe,venelane palju.Sinimägedes võideldi Eesti eest saksa mundris vägede vastu kes olid koalitsioonis Ameeriklaste ja Inglastega .
Küsimus suurele ringile kelle eest ja kelle vastu siis tegelikult võideldi ?
…..õigesti öeldud. Ratase pugemise eesmärk pagulaste suunal on suht arusaamatu, miks see vajalik on. Ka taasiseseisvumise aastapäeva tähistamisel roosiaias võeti peaintervjuu taasiseseisvumise vastaselt. Täielik ämber. President jahus mingist balti apellist selle asemel, et aastapaeva põhiteemas püsida. Samuti ämber.
Siin ei olnud asi üldse inimeste värvis. Igasugustel aegadel on inimesed elanud -elati pärisorjuse, tsaariaegadel ja ka nn. vene okupatsiooni ajal ja püüti eestlust iga hinnaga säilitada. Kõige tähtsam oli meil iseseisvuse saavutamine, vaatamata sellele, kes selle eesmärgi eest võitlesid. Savisaar valis iseseisvumise ilma ühegi laibata, Eesti Komitee tahtis kohe USA sõjaliselt appi kutsuda. Kuigi oli kohe selge, et USA poleks eluilmaski oma nina pistnud tuumariiki. Siin oli kohe näha INTELLEKTI ja mõtlemise vahe. Kes selle hiljem untsu keerasid, ei olenenud enam inimeste värvist, vaid ahnusest. Vene ajal hoidis rahvas rohkem kokku, kui nüüd. Siis oli meil ainult üks vaenlane -võõras võim. Nüüd, nagu te märkate, on vaenlasi rohkem ja eriti just kõrgemates ešelonides kostab tihedamini mittesallimise, tigeduse ja vihkamise hüüded inimeste vahel. See jutt, et väliseestlased aitasid meid iseseisvuda, on tegelikult üks suur FAKE. Olen olnud külas oma vendadel nii Austaalias, kui ka USA-s. Seal oli palju neid, kes rõõmustasid, et nüüd saame oma majad, maad ja varandused kätte. Keegi ei mõelnud selle peale, et see ülejäänud okupeeritud Eestis kehvalt elavad inimesed hoidsid nende maju, maid ja varandust alles, töötades nendel põldudel, tulles tagasi vangistustest, Siberist. Mäletan hästi, kuidas need väliseestlased panid suuri rahasid kokku Isamaa poistele, et need ikka võidaksid valimised. Valimisõigus anti kõikidele väliseestlastele, vaatamata sellele, mis kodakondsus neil oli.Jutt, et Savisaar tahtvat bolševistlikku Eestit teha, käis kogu aeg söögi alla ja peale. See oli ju nii ebaloogiline jutt, sest milleks oli tal selle iseseisvumisega vaja riskida oma eluga. Teda ähvardasid tappa ERSP, Kaitseliit ja lõpuks ka KGB. Ajaloo ümberkirjutamiseks oli vaja välja mõtelda ka nn. fabritseeritud poliitiline Savisaare protsess, millega ta lõpuks tapetakse. See on üldse meie ajaloo üks mustemaid lehekülgi, mida me ei suuda kunagi puhtaks pesta.