Kalle Käsper: Ükski poliitiline ega sotsiaalne süsteem pole täiuslik

29.09.2019

On inimesi, kes ei mahu raamidesse või, täpsemalt öeldes, nende mõtlemine tavamõtlemisse. Nii võib iseloomustada ka 1952. aastal Tallinnas juristide perekonnas sündinud luuletajat, proosakirjanikku ja dramaturgi Kalle Käsperit. Ta on lõpetanud Tartu Ülikoolis vene filoloogia osakonna ja Moskvas Kõrgemad Stsenaristika- ja Režiikursused.

Kalle Käsper debüteeris 1983. aastal näidendiga „Doktor Stockmanni variant“, mille lavastas Ingo Normet. Esimese raamatuna ilmus lühiproosakogu „Taani prints Hamlet, nuhk“ (1996). 1996. aastal pälvis esikromaan „Üksindus on hommikuti hell“ romaanivõistluses kolmanda preemia. 2002. aastal trükivalgust näinud romaan „Vennad Luiged“ nomineeritakse Eesti Kultuurkapitali aastapreemiale.

2003. aastal alustas Kalle Käsper tööd epopöa „Buridanid“ kallal, mille lõpetas 2014. aastal. Kokku koosneb epopöa kaheksast köitest ning jutustab ühe haritlasperekonna saatusest läbi kogu 20. sajandi.

Vene keelde tõlgituna on Kalle Käsperil Sankt-Peterburi ajakirjades „Neva“ ja „Zvezda“ ilmunud jutustus „Saksamaa õppetunnid“.

Nooruses tegeles Käsper ka režissuuriga, Anatoli Vassiljevi õpilasena Kõrgematel Stsenaristika- ja Režiikursustel lavastas Pärnu Draamateatris Edward Albee „Loomaaialoo“ ja Vaino Vahingu „Testamendi“ (koos Ingo Normetiga).

Mõnesse nähtusesse või ühiskonnaelu protsessi, mida oleme harjunud ülistama, suhtub Käsper kriitilisemalt ja soovitab superhinnangute andmisel olla tagasihoidlikum. Ise arvab ta, et see tuleb kokkuvõttes kasuks ka ühiskonna arengule tervikuna.

Kalle Käsperiga ei pruugi nõustuda, tema seisukohad väärivad aga austamist ja ka süvenevat lugemist. Sel eesmärgil sai tehtud ka alljärgnev intervjuu.

Teie eluloost võib lugeda, et sündisite juristide perre. Millises paigas on Teie juured? Millised tõekspidamised ja arusaamad võtsite kaasa lapsepõlvest?

Mu isa pärines väljarändajate perest. Vanaisa oli üks nendest paljudest eestlastest, kes 19. sajandi lõpul suundusid Venemaale, sest Eestis puudusid võimalused läbi lüüa – „pumba“ juures olid sakslased.

Isa sündiski Tveris. Hiljem kolis perekond Moskvasse, sattus revolutsioonikeerisesse; pärast Tartu rahulepingut opteeruti Eestisse. Isapoolse perekonna saatus andis mulle materjali „Buridanide“ kirjutamiseks. (Romaani „Buridanid“ eest Kalle Käsper pälvis Tammsaare kirjanduspreemia.) Ema oli Nuustaku tüdruk.

Isa suri, kui olin veel poisike. Ema töötas mitme kohaga, tal polnud aega ega jõudu mind kasvatada; kõik tõekspidamised olen omandanud raamatutest ja elust.

Ühiskonnas on nii revolutsionääre, mässajaid, vaatlejaid, olukorraga leppijaid. Kellena Teie end kõige rohkem määratleksite?

Teisitimõtlejana. Nii nimetati nõukogude ajal dissidente. Minu erinevus nendest vapratest meestest ja naistest seisneb selles, et jäin teisitimõtlejaks ka pärast tolle võimu kadumist. Ükski poliitiline ega sotsiaalne süsteem pole täiuslik; nõukogude võimul oli kõige selle kurja kõrval, mida ta kaasa tõi, ka mitmeid häid omadusi. Paraku, nagu näitab elu, võtab iga süsteem eelmiselt üle eeskätt tolle kõige halvemad küljed.

Praegu on ajalooliste juubelite aeg. Jätkub Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamine, hiljuti möödus 80 aastat Molotovi–Ribbentropi paktist ja 30 aastat Balti ketist, 1. septembril täitus 80 aastat Teise maailmasõja algusest. Kuivõrd need daatumid tekitavad ka mõtteid kultuuri püsivast arenemisest või püsimatusest läbi aegade?

Iga rahvas püüab ennast teha vanemaks ja targemaks, kui ta tegelikult on. Meie oleme väga noor rahvas, ja veel vähem on meil riigikogemust; sajast aastast on asi üpris kaugel. Selle lihtsa fakti tunnistamine aitaks meie arengule hoopis rohkem kaasa kui lakkamatu eneseimetlus. Mis puutub „Molotšteini“ ja „Ribbensnoobi“, siis nendest kahest mehest, nagu mitmetest teistest 20. sajandi riigijuhtidest, olen kirjutanud „Buridanides“; teiste seas on seal neli pikka katkendit Konstantin Pätsist. Balti ketist niipalju, et sel on mitmeid funktsioone; see võib olla ankrukett, aga võib olla ka kett, mille abil koer kuudi kinni aheldatakse.

Vikerraadio audioarhiivis võib leida teie kultuurikommentaare Martin Viirandi toimetatud saatele „Kultuurikaja“ aastast 1999. Ühes neis nimetate, et õllefestivale ja naisekandmisvõistlusi ei saa kultuuriks nimetada. Millest kutsuks süda rääkima või kirjutama, kui mõni meediaväljaanne paluks kultuurikommentaari praegu?

Eks enam-vähem sellestsamast. Nõukogude võim üritas ellu viia deviisi „Kunst kuulub rahvale!“, kolhoosnikke veeti bussiga teatrisse „Hamletit“ vaatama. Tuhandetes eesti kodudes seisis raamaturiiulil nii keeruline kirjanik nagu Kafka. Praegu on olukord muutunud –  maitset dikteerib USA, ja ameeriklased, kelle elu mõte seisneb järjekordse miljoni teenimises, kultiveerivad inimeses madalaid instinkte. Selle parimaks näiteks on Hollywoodi filmid.

On räägitud massikultuurist, kõrgkultuurist, süvakultuurist jne. Kas selline jaotus on pühjendatud? Kas väärivad kõik kultuurid kohta päikese all?

Mõned ma paigutaksin küll kuhugi kaugele, maa alla, pimedasse – näiteks roki. Ma ei saa üldse aru, miks seda „muusikaks“ nimetatakse – pigem on see tehnika alaliik. Võtke rokkarilt ära mikrofon ja võimendid, ning kes teda pärast seda veel kuulama hakkab?

Ühes Vikerraadio kultuurikommentaaris olete rääkinud armeenia perest. Kuidas on perekultuuriga lood praeguses Eestis? Kas sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ajab õiget asja?

Armeenia ja Eesti on otsekui kaks vastaspoolust: Armeenias on elu keskpunktiks pere, meil – riik. Armeenias on ka selge perekonnasisene „tööjaotus“ – mehe hooleks on „välispoliitika“, naisel – „sisepoliitika“. Armeenia mehel pole kerge, tema õlgadel lasub vastutus perekonna käekäigu eest; aga kui ta õhtul tuleb koju, võib ta end lõdvaks lasta; kodus muretseb kõige eest naine. Armeenia naine – see on kindel tagala; keegi, kes sind kõiges toetab ja kunagi ei reeda.

Mis puutub homoseksualismi, siis meil, eestlastel, on üks rumal komme – püüame olla hästi „eesrindlikud“, järele ahvida kõike, mis kusagil välja mõeldud. Mujal on moes homoseksualism – kas siis meie saame maha jääda?! Seda enam, et Euroopast tulev tugev homopropaganda seda soosib.

Moestläinud kübara võib minema visata, aga mida teha eluga, mis sul on ainus? Seal võib asi lõppeda tragöödiaga; tean, mida räägin, olen selliseid juhtumeid näinud.

Mismoodi sellele vastu astuda? Tuleb välja pakkuda uus mood. Näiteks selline – naiselikud naised ja mehelikud mehed. Siis kahaneb homoseksualism iseenesest. Tegemist pole ju „meditsiinilise“, vaid sotsiaalse probleemiga. Kõige viimased uuringud näitavad, et sellist geeni, mis sunniks inimest tõugata omasoolise rüppe, pole olemas; on mõned geenid, mis üheskoos võivad mõjutada isiku seksuaalset käitumist, kuid mitte rohkem kui 8–25% ulatuses.

Küllap olete palju reisinud? Millised on lemmikmaad? Kas on maid, kuhu soovitaksite igaühel kindlasti sõita?

Itaalia. Itaallased on maailma kõige andekam rahvas – nad on andnud Euroopa tsivilisatsioonile rohkem kui ükski teine. Michelangelo üksi väärib rohkem, kui mõnede suurte maade kultuurid ühtekokku. Itaalias on kümneid linnu, mida tasub näha, kuid kolm on „kohustuslikud“ igale haritud inimesele: Rooma, Firenze ja Veneetsia. Rooma – see on sajandite ristmik, Firenze – maailma kujutava kunsti keskus, Veneetsia – meie tsivilisatsiooni kroonijuveel.

Millises staatuses on nüüdses Eestis vabakutselised? Millisel moel vajaks nende olukord riiklikku reguleerimist?

Mina ja mu abikaasa Gohar (armeenia kirjanik Gohar Markosjan-Käsper (1949–2015) – Interjueerija märkus) elasime üle kahekümne aasta ilma ravikindlustuseta. Muidugi, see oli raske, aga niisugune on vabakutselise saatus mitte üksnes meil, vaid ka mujal „vabas maailmas“. Teisalt, kui me poleks söandanud jääda vabakutseliseks, poleks me kirjutanud kõiki neid raamatuid, mida nüüd jõudsime kirjutada.

Kuidas on möödunud tänavune suvi? Kas olete pühendanud aega ka loomingulisele tööle?

Olen töötanud terve suve. Augustis ilmus Peterburis minu ja Gohari raamat Giuseppe Verdist, järjena mullu ilmunud raamatule Gioachino Rossinist. Samas linnas on varsti ilmumas minu luulekogu „Öö jumalik enklaav“, mille fondi „Traducta“ toel tõlkis vene keelde Peterburi poeet Aleksei Purin.

Veel ilmus suvel ajakirjas „Volga“ järjekordne ulatuslik katkend „Buridanidest“; perioodika kaudu on vene lugejale nüüd kättesaadav juba üle kolmandiku epopöast.

Hiljuti lõpetasin uue romaani „Elu pärast elu“ («Жизнь после жизни»), see on järg romaanile „Ime“ («Чудо»). „Ime“ äratas Venemaal tähelepanu, nomineeriti mitmele preemiale, ja ka pälvis ühe.

Alanud on uus kooliaasta. Oletame, et Teil on võimalus pakkuda üks oma kirjandusteos kooliprogrammi kohustuslike raamatute hulka. Mis teost soovitaksite?

Noored lugegu luulet. Tõsise proosa juurde tasub asuda pigem siis, kui keskkool läbi. Mul oleks hea meel, kui kooliprogrammi võetaks minu luulekogu „Orpheuse laule“. See on kurb raamat, aga eks elu ongi kurb.

Usutles Jaan Lukas

 

2 kommentaari
  1. Kuigi 12 kuud ago
    Reply

    jutt on kultuurast, lähtun siiski pealkirjast. Täiuslik riigikorraldus on see, mille otsustab rahvas ise. Meil seda pole ja lähiajal ka ei tule.

  2. to autor 12 kuud ago
    Reply

    Sellel meie maal pole kasvatust ega kombeid. On valgekraedele õpetatud mõned üksikud trikid. Miski ei tule sisemisest intelligentsist.
    Kuidas saab siis rääkida naiselikest naistest ja mehelikest meestest. Ükski mees ei tee väljagi, aitamaks kasvõi raske kandamiga naist või vanainimest. Rüga- ja Andres -me iidol, vahib pealt ja rõõmustab,tskae, eit teeb tööd.
    Ega üldse kultuurist, mis veereb 99% -il maha kui veetilgad vihmas.
    Või püüdestki kehtestada hoolivat korda,riigikorda.
    Kõiges Teiega nõus.
    Täiuslikku riigikorraldust ei saa otsustada sisetundeta, kultuurita rahvas. – to kuigi

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.