Dmitri Dmitrijev, Riigikogu Ida-Virumaa toetusrühma esimees
Euroopa Liidus on kliimaneutraalsuse eesmärk muutumas järjest olulisemaks. Kuidas selle valguses päästa põlevkivisektor Ida-Virumaal, on Eesti jaoks väljakutse, mille lahendamisega ei saa me enam venitada.
President Kersti Kaljulaidi sõnul on põlevkivienergeetika eilne päev ja sellesse investeerida enam ei tasu (Põhjarannik, 06.10.2019). See kõlab Ida-Virumaa jaoks nagu külm dušš niigi keerulisel ajal. Olukorras, kus põlevkivienergeetika ja Ida-Virumaa vajavad tuge, öeldakse tuima näoga, et on aeg struktuurseteks muutusteks.
Üleöö põlevkivist loobumine halvab kogu Ida-Virumaa ning mõjutab kaudselt terve riigi majandust. Lisaks sellele satub löögi alla ka meie energiajulgeolek. Juba praegu on Eesti muutunud Narva elektrijaamade võimsuste osalise sulgemisega elektrienergia eksportijast selle importijaks.
On positiivne, et praegune valitsus mõistab olukorra tõsidust ning on otsustanud toetada eelrafineerimistehase rajamist. Hetkel pole küll veel selge, mis kujul antud riigipoolne toetus võiks tulla – kas laenuna, riigi osalusena või mingil muul moel. Peamine on aga see, et on olemas valitsuse põhimõtteline otsus toetada eelrafineerimistehase ehitust.
Eesti Energia ja VKG hinnangul on uue tehase maksumus ca 650 miljonit eurot. Riigi panus võiks olla kogu projekti maksumusest 20-30%, mis on umbes 130-195 miljonit eurot. See summa ei ole suur, kui arvestada, et põlevkivisektori kaotamisest tulenev kahju on kordades suurem. Samuti ei ole tegemist kingitusega, vaid investeeringuga lisandväärtust tootvasse projekti.
Põlevkivitööstus annab Ida-Virumaal otseselt tööd ca 7000 inimestele. Umbes sama palju töökohti on seotud põlevkivitööstusega kaudselt. See tähendab, et idavirulaste toimetulek sõltub otseselt põlevkivisektori olemasolust. Viie viimase aasta jooksul moodustas põlevkivitööstus ca 4-5% Eesti SKT-st. Riigieelarvesse on laekunud sel perioodil sektorilt maksutulu 623 miljonit eurot. See ei ole summa, millest saab kergekäeliselt loobuda.
Lisaks rahanumbritele tuleb mõista, et praegu on ebaselge tuhandete inimeste saatus Ida-Virumaal. Selles kontekstis peab ka meeles pidama, et Ida-Virumaal on niigi Eesti suurim töötuse määr. Samuti on seal üsna palju peresid, kus töötab ja on pere ülalpidajaks vaid üks inimene.
Millist kasu toob meile eelrafineerimistehas?
Esiteks toob see olulised maksulaekumised. Ainuüksi eelrafineerimistehaselt tulenev eksporditulu suureneb prognooside kohaselt ca 225 miljonit eurot aastas. Kui 2019. aastal moodustab õlitööstusest riigile laekuv maksutulu 66 miljonit eurot, siis 2024. aastal kasvaks see koos eelrafineerimistehasega 90 miljoni euroni.
Teiseks, keskkonnakaitse normide pideva karmistamise kontekstis on rafineeritud põlevkiviõli tootena oluliselt konkurentsivõimelisem. Samuti on väävlist puhastatud põlevkiviõli väärtus umbes 150 eurot tonni kohta suurem võrreldes kaevandatud põlevkiviga.
Kolmandaks, oluline on sotsiaalne aspekt. Tänu uuele tehasele tekib Ida-Virumaale ca 200 – 300 töökohta. Neist tehases otseselt on kuni 100 töökohta ning neile lisandub täiendavalt 100-200 kaudset töökohta. Ehitusperioodil leiab rakendust ligi 1000 ehitus- ja tehnoloogiaettevõtte töötajat. Kohalikud omavalitsused saavad regulaarset tulu keskkonnatasudest laekuva tasu näol.
Tänu keskkonnatasude seaduse muudatusele pidid alates 2020. aastast Ida-Viru omavalitsused, kelle territooriumil kaevandatakse, töödeldakse või ladustatakse põlevkivi, saama 2,5 miljonit eurot täiendavat tulu. Reaalsuses on aga kõrge CO2 hinna tõttu vähendatud põlevkivist elektrienergia tootmist selle aasta teises kvartalis poole võrra ja seetõttu on vähenenud ka põlevkivi kaevandamise vajadus 30% võrra, mis vähendab kohalikule omavalitsusele laekuvat ressursitasu. Regioonis on juba suletud mõned ettevõtted, kelle tegevus sõltus otseselt jaamade tööst. Näiteks kalakasvatusega tegelev ettevõte Narva lähedal on oma tegevuse juba lõpetanud. Uuest aastast sulgeb uksed Ahtme plokitehas, sest pole enam tootmiseks sobivat põlevkivituhka.
Praegune valitsus ei ole põlevkivisektorit unustanud ja mõistab, et sektor vajab kaasajastamist, et uute kliimaeesmärkidega hakkama saada. Selleks tuleb põlevkivi portfellis suurendada põlevkiviõli osakaalu. Teisisõnu, kui tuleb mingis mahus peatada põlevkivist elektrienergia tootmine, siis tuleb jätkata selle põlevkivi kasutamist toorainena teisel moel ja suurema kasuteguriga. Prognoosid näitavad, et järgmiste aastakümnete jooksul põlevkivist saadud vedelkütuste nõudlus vaid kasvab. Muidugi tuleb samal ajal ka otsida alternatiivseid elektrienergia tootmise võimalusi. Nii saame säilitada oma energiasõltumatuse.
Põlevkivitööstus on Ida-Virumaal alati olnud regiooni alustala. Tänu sellele saavad tuhanded inimesed väärikat palka ja riigieelarvesse laekub märkimisväärsed summad. Kliimaneutraalsuse nõuded on Eestis saavutatavad, kui riik toetab eelrafineerimistehase rajamist ning selle tulemusena suureneb põlevkivist kaasaegsetele keskkonna normidele vastava põlevkiviõli tootmise osakaal.
pole vist mõiganud, et põlevkivi saab säilitada vaid siis, kui seda ei kaevandata. Kuid iva on muus, sest vaja on põlevkivi vaid keemiliseks tooraineks. Selleks on seda vaja aga kümneid kordi vähem toota. Piisaks 2-st miljonist tonnist, siis säiliks ka kaevandamisoskus. Igasugused õlistamised ja muud põletamiskavad tuleb mõrvata juba eos.