November 1989 möödus Eestis rahulikult. Teravad sündmused toimusid sots – leeri riikides. Meeleolusid NSV Liidus iseloomustab internetist võetud 30 aasta vanune BBC kommentaar: “Varjutatud oktoobripühad. Tänavused oktoobripühad möödusid Moskvas tagasihoidlikumalt. President Mihhail Gorbatšov kasutas võimalust oma pidukõnes rõhutada majanduslikku kriisi, mis olevat ,,Damoklese mõõgaks“ Nõukogude Liidu kohal.
Ametlikuparaadi kõrval toimus suurem vastu-demonstratsioon Moskvas ja rahvuslikud protesti demonstratsioonid neljas vabariigis, mis varjutasid oktoobripühi. Tbilisis põletasid kümned tuhanded grusiinlased N. Liidu lippe, Vilniuses marssisid sajad leedulased plakatitega ,,Punaarmee mine koju!“ Mitmed ettenähtud ametlikud sündmused jäeti hoopis ära.“
BBC annab ka ülevaated Saksa DV, Rumeenia ja Tšehhoslovakkia kohta, millest Eestis nii head teadmist 30 aastat tagasi ei olnud. „9. novembril televisioonis SDV valitsuse pressikonverentsi vaadanud idasakslased said üllatusena teada, et nüüd on neil tasuta reisimine läände. Neid, kes kuulsid teadaannet hilisõhtul, tegid seda Berliini müüri kaudu. Mõne tunni jooksul kogunesid tuhanded inimesed müüri läbipääsude juurde ja tekitasid karnevali atmosfääri. Päev hiljem hakkasid Ida-Saksa buldooserid müüri lammutama ja idasakslased voolasid uuesti Lääne-Berliini. Müüri ootamatu langemine, 28 aastat pärast selle püstitamist, toimus seetõttu, et enneolematu massiliste avalike kogunemiste jada sundis Ida-Saksamaa ametivõimud taanduma.
Oktoobris oli Ida-Saksamaa haigustes vaevlev kommunistlik liider Erich Honecker tagandanud “reformaator” Egon Krenzi, kes lubas oma volituste tõendamiseks provintsilinnade meeleavalduste laine pealinna levida. Iga päev lahkus Tšehhoslovakkia kaudu umbes 9000 idasakslast ja protestijate nõudmised muutusid üha valjemaks. Novembri alguses marssis miljon inimest läbi Ida-Berliini. Kolm päeva hiljem astus valitsus tagasi. Selleks ajaks oli näha, et iga tund lahkus mitusada idasakslast riigist läände. Reformitud poliitbüroo koos Krenziga eesotsas proovis olukorda kontrolli alla saada, kuid tulutult. Berliini müür oli langenud ja tagasitee puudus. Kuu aja jooksul oli ka Krenz läinud ja Ida-Saksamaa seati taasühinemise teele Lääne-Saksamaaga. Seitsme kuu pärast vahetati ida-saksa mark lääne-saksa marga vastu.
Bulgaaria kommunistliku partei juht Todor Zhivkov astus 10. novembril pärast 34-aastast võimuaega tagasi. Ta oli kauem võimul olnud kui ükski teine idabloki juht. Nädal varem toimus sõjajärgses Bulgaarias esimene teadaolev avalik protest, mis näitas, et sots-leeris levisid muutused kiiresti. Zhivkovi Bulgaarias ei olnud kunagi sallitud vastuseisu, rääkimata protesteerimisest. 77-aastane mees jäi igasuguste reformide suhtes sallimatuks. Ametlikult astus Živkov tagasi, kuid tegelikult ta tagandati KP keskkomitee koosolekul ja tema asemele valiti reformimeelne välisminister Petar Mladenov.
Surve oli juba mõnda aega tugevnenud, kuigi see oli väljaspool riiki vähe tähelepanu pälvinud. Moodustatud oli mitu kodanikuõigustega tegelevat rühmitust, millest häälekaim oli Eco-glasnost. Selle juhid kasutasid protesti korraldamiseks Sofias rahvusvahelise keskkonnakonverentsi tribüüni. Zhivkovi maha võtmist hoogustasid nädala jooksul tänavatel kogunenud kümned tuhanded protestijaid, kes nõudsid edasisi muutusi. Ühel meeleavaldusel rebisid nooruslikud meeleavaldajad valjuhäälselt Živkovi portree puruks. Teised marssisid läbi Sofia, nõudes tema kohtu alla andmist. Bulgaaria esimesed vabad valimised alates 1946. aastast korraldati 1990. aasta juunis.
Kommunistlik võim Tšehhoslovakkias lagunes 24. novembril. Pärast vaid nädal kestnud massimeeleavaldusi, mida hakati kutsuma Sametrevolutsiooniks, astus kogu valitsev poliitbüroo kollektiivselt tagasi. Praha keskosas Wenceslase väljakul puhkesid spontaansed pidustused, sest need uudised jõudsid 200 000-liikmelise rahvahulga sekka, kes oli kogunenud igapäevastele tudengite juhitud meeleavaldustele. Protestijate massid ülistasid endist Tšehhoslovakkia kommunistlikku ülemust, 1968. aasta Praha kevade juhti Aleksander Dubceki, kelle kukutas Nõukogude Liidu läbiviidud veresaun. Tšehhoslovakkia föderaalne assamblee tühistas 29. novembril seaduse, millega anti kommunistlikule parteile rahva juhtiv roll. 10. detsembriks oli president Gustav Husak tagasi astunud. Mõni nädal hiljem, 29. detsembril, valis sama assamblee Tšehhoslovakkia presidendiks Vaclav Haveli. Varem dissidendina vangistatud mees võttis üle Praha presidendilossi võtmed.”
Lõpetuseks veel Rein Ruutsoo kronoloogia novembrisündmustes:
3. november – Leedu ÜN võtab vastu kodakondsuse seaduse, millega seatakse 10-aastane Leedus elamise naturalisatsiooni tingimus.
9. november – langeb Berliini müür – külma sõja sümbol.
16. november – migrantide marss Linnahalli juurde nõudmisega Vene ANSV ja kahekojalise ülemnõukogu loomiseks.
19. november – Gruusia kuulutab välja suveräänsuse, olles sellega Balti riikide ja Azerbaidžaani järel (25. 09) viiendaks NSVL liiduvabariigiks, kes on asunud iseseisvuse taastamise teele.
11. november – Eesti kodanike maakonnakomiteede I konverents – alustati ka EV Kodanike Peakomitee moodustamisega, mis hakkas ette valmistama Eesti Kongressi. Selle esimeheks saab Tunne Kelam. Juhatatakse sisse Rahvarinde ja Eesti Kongressi konkurents võimu pärast.
12. november – ENSV Ülemnõukogu kuulutab N. Liidu ülemvõimu Eestis ebaseaduslikuks. Selle otsuse teoks saamisel etendab olulist ja keskset osa Rahvarinde tegevus ja nõudmised, ligi 400 000 allkirja, mis kogutakse ja antakse üle Ülemnõukogule.
25.-26. november – Töökollektiivide Liidu üldkoosolek, kus otsustatakse astuda otsustavaid samme Eesti iseseisvuse taastamiseks. Algselt Rahvarinde kokku kutsutud ja seatud liikumine on iseseisvunud ja seab oma poliitilisi eesmärke.
Olav Anton