Venelasest „eesti“ vanapagan Ivan Makarov koostas mõtlemapaneva raamatu

„Avastasin, et teatud nurga all on kõik eestlased vanapaganad.“ See on üks tuhandetest tabavatest lausetest raadioajakirjaniku (Raadio 4 vastutav toimetaja),  kolumnisti ning laulude looja ja muusiku Ivan Makarovi raamatust „Venelane Eestimaal. Valitud mälulüngad ja artiklid“.

Võrdlus vanapaganaga  on Makarovil tekkinus harrastusfotograafina tuntuid muusikuid pildistades. Ennekõike on aga oktoobris lugejateni jõudnud raamat jutustus Eestis elava vene rahvusest mehe soovist mõista põlisrahva kannatusi, muresid ja rõõme ning püüdlusest ka temaga ühiselt hingata.

15. oktoobril 1957 sündinud Ivan Makarov on filosoofide, professor Mihhail Makarovi ja esimese Eesti naisfilosoofia doktori Aleksandra Gorjatšova poeg. Lapsepõlvekodus räägiti vene keelt, keskkooli õpingud möödusid venekeelses keskkoolis. Ometi õppis ta edukalt selgeks eesti keele. Oma osa oli selles eestlastel sõpradel, eriti suur roll aga kahel õel, kelle maakodus Elva lähedal Makarovite pere suvitas. Viimast meenutab autor raamatus trükitud Postimehe kolumnis „Aitäh Sulle, Tädi Anni“. „Pidasime koos jõule, kuigi ma veel ei teadnud siis, mis jõulud on. Sealt tuli ka eesti keel ja mingi eriline tunne, mis pani mind Moskvas õppides seda kõike igatsema.“

Raamatust on lugeda ka Ivan Makarovi lapsepõlve ja noorusaastate kohtumisi Tartus Tähtvere linnaosas elanud keeleteadlase, soome ugri keelte uurija professor Paul Aristega ja õigusteadlase Leo Johann Leesmentiga, aga ka hilisem koostöö kirjanik Rudolf Rimmeli, musikute Urmas Alenderi, Gunnar Grapsi  ja teiste tuntud Eesti loomeinimestega. Rudolf Rimmelile ja Urmas Alenderile on Makarov pühendanud ka eraldi leheküljed.

Makarovi raamat pole seiklusjutt. Mõndagi musta huumoriga vürtsitatud seikluslikku selles aga on: näiteks KGB huviorbiiti sattumine õpingute ajal  Moskvas Timirjazevi nimelises akadeemias, varjamine „hullumajas“, soovist pääseda ajateenistusest Nõukogude armees, millega võinuks kergesti kaasneda saatmine sõtta Afganistanis. Ja ikka on Makarovi ümber nii häid, kurje kui ka naljakaid inimesi .

Arvamusliidrist irooniani

Raamatu autori väljaöeldust selgub, et Eestis ei sümpatiseeri teda elama mitte üksnes siinne maa, vaid ennekõike eestlased, ilma kelleta kaotaks ka Eestimaa mõtte. Samuti märgib ta, et kui tema isa Mihhail Makarov Leningradis õppejõuna töötas, kuid poja, nõukogude moraali järgi apoliitilise käitumise pärast Eestisse tagasi pöörduma pidi, tundis ta rõõmu tagasitulekust eestlaste juurde. Ivan Makarovit on vahel nimetatud ka rohkem eestlaseks kui eestlased ise. Võimalik, et teda on peetud ka marurahvuslaseks Eesti vaatevinklist. Sellist mõttekäikiu ei saa talle aga külge kleepida. Tsitaat tema raamatust: „Pole niivõrd tähtis, mis rahvusest sa oled, oluline on, mida sa siin elus tegelikult soodustad. Kui soodustad vihkamist ja vägivalda, siis on su koht ajaloo prügikastis, mis on kõigi maade kaabakate jaoks ühine. Aga oma rahva poolt olemine aitab kõige kindlamal moel mõista ja sallida teisi rahvaid.“ (Peatükk „Sakslased mu ümber“, lk. 116).

Makarovi raamatus on irooniat eesmärkide suhtes, mida peetakse praeguses poliitkorrektses ühiskonnas asendamatuteks, kuid milles loogika siiski hästi paika ei pea. „Kuidas saavutada sunniviisiliselt võrdset soolist esindatust ühiskonnas, kui poisse sünnib  maailma tüdrukutest rohkem (keskmiselt 105:100)? Kas minnakse kääridega sünnitusmajadesse või hakatakse reguleerima „soolist esindatust” preventiivselt, seda enam, et vastav tehnoloogia on linnuvabrikutes juba ammu kasutusel. („Naiste ja Laulupeo kaitseks“, Postimees, 15. juuli 2019).

Veel loeme, kuidas erakonna Res Publica  tipppoliitik tegi raadioajakirjanik Ivan Makarovile ettepaneku kandideerida Riigikogusse ja lubati nimekirjas kohta, mis kindlustanuks valimisedu. Raamatu ja seal avaldatud kolumnide põhal võib aga järeldada, et ajakirjanikuna pole Makarovil poliitilisi sümpaatiaid.  Lähtudest oma arusaamadest võib mistahes erakonna poliitik saada nii tema kiituse kui ka torkava kriitika osaliseks. Samas on Makarov, küllap oma sõltumatusega ise välja teeninud mitme erakonna poliitikute lugupidamise. Ise kirjutab ta, kuidas Tammsaare juubeliõhtul tuli teda austavalt tervitama Jaak Madisson EKRE-st.

Kui ajaleht Postimees Makarovi tänavu parimaks arvamusliidriks valis kirjutas sellest ka Kesknädal. Raamatust saab ka teada, kuidas mõjutas Ivan Makarov Urmas Otti Raadio 4 saatejuhiks hakkama, miks ja kuidas sattus Makarov tööle transameheks lattu. Arvestades ajastu pingeid ja kapriise kannab üks peatükk nime „Depressioon“. Lugeda on ka paigast, kus Makarov energiat ja elujõudu kogub. Raamatus on huvitavaid ja haruldasi fotosid, jutu sekka põimitud laulutekstide –luuletuste autoriks on märgitud Ivanhoe, kelle seos raamatu autoriga saab lugejale samuti selgeks.

Jaan Lukas

2 kommentaari
  1. Küllap 12 kuud ago
    Reply

    see politikaanlusest hoidumine ongi tas säilitanud arvestatavuse. Kui eestlased oma meelega kõiguvad seinast seina ja on valmis iga oletatava lisaeuro eest kogu suguvõsa reetma, siis Ivan jääb iseendaks. Selge, et sellised ja teised põhimõttelised poliitikasse ei sobi.

  2. Eestlane 12 kuud ago
    Reply

    Ivan on palju rohkem eestlane, kui enamik siin ilutsevatest KE limustest.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.