Inimese eluetappe jagatakse tihti ka nii: aeg, mil usub jõuluvana, kui ei usu ning kui on ise jõuluvana. Taasiseseisvunud Eesti esimene Jõgeva vallavanem Olavi Annuk (sündinud 1942) hakkas jõuluvana kehastama juba aastakümneid tagasi. Algul, mil Annuk veel külanõukogu esimehe ametit pidas, oli ametlikuks staatuseks küll näärivana. Rahvas kutsus Annukit juba siis vallavanemaks ja jõuluvanaks.
Habemega taadina, kel uhke kostüüm seljas ja kingikott käes, ootab teda kuhjaga tööd ka tänavu. Sellel aastal sai Olavi Annukist esmakordselt jõuluvana 13. detsembril, mis seekord reedesele päevale langes. „Ebausklik ma pole. Sellised eelaimused ja hirmud on inimesed ise välja mõelnud. Eks jõuluvana sündis ju ka inimeste fantaasias, et tema kaasabil aasta lõpunädalatel nii lastele kui ka täiskasvanutele rõõmu teha.“
Jõuluvanaks olemise olulisemateks iseloomuomadusteks peab Annuk tasakaalukust, oskust luua positiivset meeleolu ja ka huumorimeelt. „Mõni jõuluvana käsutab last kiiresti salme lugema. Kui need peas pole, ähvardab kingid andmata jätta, kuid sel juhul hakkavad lapsed kergesti nutma. Mina viin sarnases olukorras jutu teisele teemale. Näiteks ütlen, et päkapikkude sõnutsi õppivat sa salme väga hoolega. Või küsin, kas koer õppis koos sinuga. Kui laps jaatavalt vastab, siis kostan, et küllap võttis koer pool salmi endale. Varem või hiljem saab laps kingituse ikka kätte. Tähtis on aga selle toimumine igati positiivses õhkkonnas.“
Kõige paremini tunneb Olavi Annuk end jõuluvanana just laste ees. „Poisid ja tüdrukud on siirad. Täiskasvanud kipuvad elevust ja südamlikkust vahel teesklema,“ lausus ta. Esimese kogemuse jõuluvanana sai Olavi Annuk üle poole sajandi tagasi, tehes jõuluvana oma esimesele lapsele Ritale, kes praegu kooliõpetaja.
Kindad, kepp ja parukas
Olavi Annukit kutsutakse jõuluvanana külla kodudesse, lasteaedadesse ja koolidesse Jõgeva vallas, aga ka paikades, millest mõnedki kolmekümne-neljakümne kilomeetri kaugusel. Ta istub oma Žigulisse ja sõidab kohale, kuid ootavale jõuluseltskonnale on sageli varuks legend, et tuldud sai põhjapõtrade või suuskadega. „Traditsioonilisel jõuluvanal peavad alati kindad käes olema. Kepp võib olla, kuid kindlasti peab see olema jõulukaunistustega. Seejuures tuleb jälgida, et kepp kolinaga maha ei kukuks, sest muidu lapsed ehmuvad. Alati on hea, kui varuks ka mõni üllatus. Sageli ütlen, et toas on nii palav, et võtan mütsi peast. Nii mõnigi mõtleb, mis nüüd juhtub. Mul on aga juuste peal valge parukas. Nii püsib usk jõuluvana ehtsusesse. Jõuluvana peab leidma aega märgata ja kõnetada-kiita kõiki seltskonnas viibijaid. Tähelepanuta ei tohi jääda keegi. Lasteaedades kutsutakse vahel jõuluvana ühele rühmale. Mina võtan aga omal algatusel maiustusi kaasa, et pakkuda neid ka teiste rühmade lastele.“
Ärist ja poliitikast
Jõuluvana seostamisse äriga suhtub Annuk kriitiliselt. Firma Coca-Cola võttis oma maskotiks punase nina ja suure kehakaaluga jõuluvana. See oli äritrikk. Jõuluostud tuleb teha, kuid jõulude ja kommertsi sidumisega tasuks pidada piiri.
Teenekas omavalitsustegelane Olavi Annuk tunnetab jõuluvanana ka sotsiaal-majanduslikke olusid. „Vahel aimad kingituste põhjal, kuidas ühes või teises peres elatakse, kuidas toime tullakse, mille üle muretsetakse, millest unistatakse. Otsekoheselt kriitiliste juttudega poliitika valdkonnas ma kaasa ei lähe. Ütlen siis midagi leevendavat. Umbes nii, et vihmaste ilmade järel hakkab ikka päike paistma. Praegusel stressirohkel ajal on eriti vajalik osata pingeid maandada. Oma teksti sisse ei tohi jõuluvana poliitikat panna, kuid samas peab ta suhtlema isegi oskuslikumalt kui poliitik. Erandiks on erakondade jõulupeod, kus poliitiline huumor on teretulnud. See peab jääma aga heatahtlikuks nii koosolijate kui ka nende oponentide suhtes. Solvata pole kedagi mõtet.“
Diskussioonidest soorollide üle ja lihtsalt naljaviluks esitatud küsimusele, kas jõuluvana võib olla ka habemega naine, vastas Olavi Annuk nii: „Jõuluvana jäägu traditsiooniliselt meheks. Tunnen aga mõndagi naist, kes jõulu-aegse kingitoojana hästi hakkama saab. Sel juhul võiks ta end esitleda jõulumemmena ja vajadusel ka enda kohalolekut põhjendada, näiteks öelda, et tuli saaniga lumme kinni jäänud jõulutaadi asemel.“
Jaan Lukas