Lauri Laats
2019. aasta jooksul toimunud muutused nii Euroopas kui ka mujal maailmas on olnud märgatavad, üha enam antakse diplomaatia asemel sõna hoopis sellele, kel kõige kõvem hääl. Või rusikas. Aga äkki ongi käes ajajärk, kus üks segadus ajab teist taga, äkki on tähtede seis just praegu selline?
Maailmas pole olnud just lihtsad ajad. Ühelt poolt kasvab majandus jõudsalt, inimeste elujärg paraneb, kuid ometi on õhus mingi ärevus ja ärritus. Novembrikuu viimane nädal vallandas terava vaidluse Saksamaa kantsleri Angela Merkeli ning Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni vahel, kus Merkel heitis ette Prantsuse riigipea väljaütlemist Nato ajusurmas viibimise osas ning vajadust pidevalt tema järele koristada. Macron kaitses end mõistagi tuliselt ning viitas Türgi sissetungile Süüriasse, millele NATO mitte mingil viisil ei reageerinud. Türgi seevastu pani võrdusmärgi Balti riikide kaitseplaani ning liitlaste seisukohtade osas kurdide küsimuses. See sundis omakorda Balti peaministreid NATO tippkohtumise ajal teemat intensiivselt käsitlema ning tulemuslikult saavutati ka kompromiss, millega Balti riikide kaitseplaan teostamata ei jää.
Notre Dame’i hävimise aasta
Niigi erimeelsustest, populismist ja muudest probleemidest räsitud Euroopat tabas aprillis kohutav kultuuriajalooline kaotus: Notre Dame’i katedraali põleng, suures mahus hävimine. Selle uudise saabumise hetkel jäi paljudel hetkeks lihtsalt hing kinni. See kuulus kirik, suur ja vankumatu ehitis, mis tundus nii igavene, oli ühe hetkega nii habras ja kaitsetu. Tuhanded inimesed ühendasid käed palveks ning lootsid imele ja katedraali pääsemisele. Ime sündis ning häving polnud täielik.
Tragöödia pani inimestes ootamatul tärkama aga ühtsuse, olenemata sellest, kas usutakse Jumalat või mitte, Notre Dame tundub olevat monumendiks inimeseks olemisele. Kuidas ometi Notre Dame’i põleng maailma ja eelkõige Euroopat sedavõrd vapustas? Ehk on asi selles, et iidsed hooned, mis oma kohal püsinud sajandeid, annavad inimestele mingi kindlustunde meie maailma püsivusest? Annavad emotsionaalse sideme minevikuga ja ka tulevikuga, tekitavad tunde, et meist on midagi jäävamat ja suuremat. Et Notre Dame on omal kohal ka siis kui mind või sind enam juba sada aastat pole siin ilmas olnud. Nüüd järsku löödi see kindlustunne kõikuma ja see, mis oli olnud justkui igavene, oli hoopiski kõige hapram. Praeguseks käivad ehitise kindlustamise ja restaureerimise planeerimise tööd ning Prantsusmaa on lubanud, et Notre Dame tõuseb taas tuhast.
Zelenski aasta
25. novembril viibis Eestis riigivisiidil mees, kelle jaoks 2019. aasta on olnud uskumatult edukas. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi tegi võimalikuks kõik selle, mida varem peeti võimatuks. Tele-eetrist tuule tiibadesse saanud ja suurelt presidendivalimised võitnud Zelenskõi suutis seljatada poliittehnoloogid ning rahva oma siirusega enda selja taha koondada. Nagu sellest veel vähe oleks, suutis ta kanda populaarsuse üle ka oma erakonnale Rahva Teenrid, mis sai suvistel parlamendivalimistel Raadas absoluutse enamus. Muide, see on taasiseseisvunud Ukraina ajaloos esmakordne, et üks erakond saavutab Raadas absoluutse enamuse.
Esmakordne on ka olukord, kus ühel poliitilisel jõul on tugev toetus kogu riigis, mis annab jõu ja mandaadi ellu viia ühiskonda ühendavaid muudatusi. Üle pika aja usutakse Ukrainas jälle, et riik liigub õiges suunas – ja see usk põhineb usul oma presidenti. Korruptsioonist, revolutsioonidest ja sõjategevusest räsitud Ukraina rahvas loodab ja väärib paremat tulevikku. Loodame parimat ja jälgime huviga, kuidas Zelenskõi jaksab seda vastutust kanda ning kuidas oskab realiseerida oma tõeliselt armastatud poliitiku staatust.
Trumpi aasta
Omaette kategoorias mängib Ameerika Ühendriikide president Donald Trump, kes vaatamata teravale kriitikale, erinevatele süüdistustele kodu- ja välismaal ning tema tagandamiseks alustatud protsessile, suudab jätkuvalt üllatada. Ühel hetkel ähvardab ta teist riigijuhti hävinguga, juba järgmisel lendab kohale, et teha „ajaloo tähtsaim diplomaatiline kohtumine“, nagu ta ise väljendab. Ühe käega kehtestab impordipiiranguid riikidele, teise käega kirjutab alla uuele leppele. Trumpi Twitteri-säutsud võivad viia rahaturud langusesse ja panna need kasvama.
Vaatamata kõigele puudub Trumpile 2020. aasta novembris toimuvateks presidendivalimisteks hetkel reaalne vastane. Tema ülevoolava energia ja jõulise stiiliga on teistel kandidaatidelt ülimalt raske hakkama saada. Nad jäävad varju. Kõige tõsiseltvõetavam vastane on hiljuti kandideerimisest teatanud kauaaegne New Yorki linnapea, miljardär Michael Bloomberg. Küll aga peljatakse, et Bloombergi kõrge vanus vähendab tema võimalusi edukas olla (ametisse astudes oleks ta 78-aastane). Nii võib ka 2020 kujuneda Trumpi aastaks, sest lihtsalt keegi ei suuda tema tempos püsida.
Ehk on see tõesti kollase maasea pettumus eelnevate aastate üle, kibedad viljad on teinud meele pahaks ja tajume seda närvilisuse ja rahutusena kõikjal ühiskonnas. 24. jaanuaril 2020 algab rotiaastaga, uus tosin aastat kestev tsükkel. Vanade hiinlased pajatavad, et rott võitis loomade võidujooksu tänu kavalusele veendes härga end seljas kandma. Ja just enne finišit hüppas rott maha ning maandus esimesena, võitjana. Loodame, et rotile iseloomulik nutikus kandub ka ühiskonda ning närvilisus ja rahutus vaibub. Kuidas kõik aga päriselt läheb, saame teada juba õige pea, teise aastatuhande järgmise kümnendi saabudes.
lõpeb nagu ikka jõulukuu viimase päevaga, kuid segadused riikidevahelistes suhetes lõpevad alles järgmise sõja lõppemisega. Siis pannakse taasmitmekümneks aastaks paika piirid ja kes kellega käib ja keda ähvardab. Sest 3ndale ilmasõjale järgneb ju 4. jne. Ehk segadused meie maailmas on kõige jätkusuutlikumad.
Muidugi, sest inimene on vääritu, loll ja sigiv. ,isekas, kõrk, ahne, – Jumalale mitte meelepärane st. pole see, mistarvis ta loodi. Kõlbmatud tööriistad visatakse minema. Põletatakse ära sõjaleegis, nagu inimene põletab metsadega loomi, piinab ja tapab neid uskudes,et see on “valitsemine” loomade üle, et talle on antud selleks õigus. EI OLE. See anti lühikeseks ajaks suure viletsuse ajal peale veeuputust, ja hädakorral. Selle lubamise aeg – loomi süüa – ON AMMU LÄBI. INIMENE LOODI UUT PARADIISI TEKITAMA KA TEISTELE ELUSOLENDITELE-
Ilmaaegu kuulutavad kristlikud kirikud inimest nagu Jumala pailast, süvenemata Tema tõelisesse tahtesse.
Lugegu budismi ja hinduismi kui muidu ei oska.
See mis toimub välispoliitikas on muidugi huvitav aga kõige tähtsam on see mis meil oma riigis toimub. Meil on võõrvägi sees ja meile püütakse selgeks teha et meid rünnatakse ja meil on kaitse olemas. Ainult et ründamise korral ei kaitseks meid mitte ükski riik ammugi siis mitte NATO. See Venemaa-vastane tegevus ja tema narrimine hakkab juba ära tüütama. Peab ikka rumalasti mõtlema et vihavaenu õhutamine kaitseb meid. Muidugi ei kavatse meid keegi rünnata ja Venemaa tahab meiega hästi läbi saada. Praegune Venemaa pole meile midagi halba teinud ja meie vihavaenu avaldused on kohatud ja labased.Eelmised aastad olid hirmsad selle poolest et reformierakondlaste kamp vorpis valesüüdistusi tublide inimeste kohta et neid teelt võimule kõrvaldada. Palju halba oli. Aga sellised inimesed nagu on Lauri Laats toovad palju rõõmu südamesse. Erakordselt tore inimene ja see mida ta teeb Mustamäel on suurepärane. Kunagi ta ei halvusta ta kedagi ega laima. Ta teeb tööd et meil oleks parem elada. Laats on nõide sellest milline peab olema tubli poliitik.
Meie valitsejad, kes jahuvad meile NATO kaitsest ja artikkel 5-est, võiksid rahvale puust ja punasest selgitada, mida tähendab tegelikkuses plaan “A”. Selleks ajaks kui ükskord NATO meile “appi” tuleb, on okupant ennast Eestis ja Baltikumis korralikult kindlustanud. Loomulikult linnades ja asustatud punktides.Tsiviilelanikkond on tänapäeval kõige tõhusam varje pommide ja rakettide eest.Tänapäeva täppisrelvade eest põllul ja metsas varjumine oleks 100% enesetapp. “Vabastamiseks ” tuleb nüüd okupandid linnast välja pommitada. Kuidas “vabastatud” linnad pärast “vabastamist” välja näevad, võib näha Süüriast. Kui lähiaastatel tegelikuks “vabastamiseks” õnne kombel ei lähe, panevad meie liitlased Eestile rängad sanktsioonid peale. Me oleme ju siis Venemaa osa! Meie endised sõbrad-liitlased hakkavad meid kottima nii nagu Krimmi. Muide, Krimmi rahvast loodetakse ka panna vägisi sanktsioonide kehtestajaid armastama.
Ehk oleks Eestil aeg võtta kasutusele plaan “C” ja lõpetada ülimalt agressiivne võõrriikide huve teeniv teeniv välispoliitika.
“Välispoliitiliste segaduste aasta lõpeb” – aasta lõpeb aga segadused jätkuvad nii kaua kui suur valge isa oma demokraatiat surub peale relvade ja majanduslike sanktsioonidega,ei austa varem sõlmitud lepinguid ja saadab maailma ajakirjandusse teadlikke valesõnumeid !
Ameerika,inglise luuretöötajatele on antud ametlikult luba tappa karistust kartmata igal pool maailmas inimesi kes “nende arvates on ohtlikud”nende riikidele,sõjaväel on lubatud rünnata suveräänsete riikide territooriumil olevaid sihtmärke st.tihti tsiviilelanikke naisi ja lapsi jne.
Meie näeme seda,teame neid juhuseid aga kiidame heaks sest oleme valinud poole ????
Head vana aasta lõppu banaania kodninikele !