Emakeel on lapsele püha

Meediaboss Hans H. Luik kinnitab ajalehe KesKus sügiseses intervjuus tõsimeeli, et „oh, oleks pidanud kohe eesti keele kõigile lastele suhu panema“. Kas Eesti Vabariigi praegused (rahvus)probleemid oleksid sel juhul tõesti olematud, kui venekeelsest kodust ja umbkeelse vanaema juurest lasteaeda saabunud laps kuuleks vaid arusaamatut keelt ja saaks eluaegse hingetrauma?

Keelesund ei muuda ju veel probleeme olematuks. Kurdid mässavad edasi, Kataloonia samuti, ka šotlased ei rahune maha ega taha inglasteks hakata. Tšetšeenias oskasid kõik vene keelt, aga tšetšeenid hakkasid ometi venelastele vastu. Ainus koht Euroopas, kus pole sajandeid sõditud, on Šveits, aga seal räägitakse kodudes rahumeeli võõrastele mõistetamatut emakeelt switzer-deutschi ehk erilist murrakut, kuigi ametlikult on käibel saksa kirjakeel. Šveitsis on riigikeeli kokku neli ja rahu sellega tagatud, sest mitte keegi ei püüa oma kodukeelega naabrit vägistada. Niisugune peaks olema tegelikult kõigi inimõiguslaste kuldreegel: ära alanda kaasmaalase keelt, vanemaid ega kodu, kui tahad saavutada riigis kodurahu ja õpetada sisserändajaid oma kultuuri austama!

Aga Eestis hakati juba Berliini müüri langemise ajal usinasti püsti panema uusi „müüre“. Kõige kõrgemaks kujunes hall (passi)müür, mis lõhestas kaks kogukonda eesti- ja venekeelseteks. Teiseks nutumüüriks kujunes eestlaste kodude tagastamine välismaalastele. Viimati kurtis selle üle meie kuulus sopran Margarita Voites Naistelehes (30.10.2019), kuigi tegemist oli vabatahtlikult Hitleri kutsel Saksamaale ümberasujate kaugete sugulastega, kes juba kord said oma vara eest kompensatsiooni ja kes polnud isegi mitte kunagiste omanike veresugulased, aga vana daam peab sellegipoolest võitlema oma armastusega loodud kodu eest juba aastakümneid, rahu talle ei anta.

Ehtne eesti nimi

Propagandavõim oli murranguajal mitte ainult kompartei, vaid ka loomeliitude käes, kellel oli lihtrahva seas tookord veel tohutu autoriteet. Näiteks nõukogude tippkirjanik Vladimir Beekman meenutas seda aega elulooraamatus „Alles see oli“ (2008) just nii: „Ägedamatest ründajatest meenub üks kuri internats – muide, päritolult eestlane, kellest on meelde jäänud üksnes pentsik perekonnanimi Sai. Ta pööras oma parteilise raevu ja hukkamõistu ikka kogu eesti intelligentsi vastu, kes tema meelest oli oma natsionalistliku, rahvustevahelist vaenu õhutava ässitustööga ühiskonna põhjani lõhestanud. Kõige kohutavama näitena sellest, kui kaugele oleme jõudnud, tõi ta kuuldavale põrutava fakti: ta teab Tartus perekonda, kus naine paiskas tavalise perekonnatüli käigust hiljaaegu oma venelasest mehele näkku ennekuulmatult jubeda natsionalistliku süüdistuse: migrant!“

„ Ja keegi ei hakanudki suure häälega naerma,“ imestas nõukogude tippkirjanik Vladimir Beekman, kes uskus, et tema eesnimi Vladimir ja perekonnanimi Beekman olid ja on märksa austusväärsem kui ehe eesti sõna „Sai“. Kogu kirjaniku mälestusteos on täis uhkeldamisi, kuidas ta raudse eesriide tagant välisreise tegi ja Moskvas Nõukogude Eestit esindamas käis. Eestlane Sai tippnomenklatuura hulka ei kuulnud. Kui oleks, poleks ta ehtne eesti nimi kommarihärrale nii pentsik tundunud.

Rahvarinne nõudis teatavasti väga mõistlikult, et kuigi nad on lubanud toetada NLKP kurssi, palgalisi parteitöötajaid nad oma ridadesse ei taha! Ühelgi praegusel parteil niisugust nõudmist pole. Mõned küll ärplevad loosungitega „Kommarid ahju!“ Aga kõik parteid kubisevad sellegipoolest ekskommunistidest ja partorgidest. Uute müüride ehitajad ja kõige enam meediaruumi saavad propagandistid on ka tänapäeval suuresti just need sugusvõsad, kelle käes oli võim kolleegide saatusi määrata juba Stalini ajal. Näiteks Mihkel Raud oli nii Õhtulehele kui ka Eesti Päevalehele ainus isa, kes isadepäeva puhul pikka intervjuud vääris. Rauda intervjueerinud Vilja Kiisler oli seejuures õigusega üllatunud, miks Mihkel oma elulooraamatus kuulsatest esiisadest nii vähe juttu teeb. Teatavasti oli Mihkli isa Eno Raud just kõige karmimatel tsensuuriaastatel (1952 – 1956) Eesti Riiklikus Kirjastuse (kirjastuse Eesti Raamat) lastekirjanduse toimetaja. Ja vanaisa Mart Raud oli staliniajal üks tublimaid tegijaid, kui Nõukogude Eesti kirjandus vormiti sotsrealistlikuks ja uutele reeglitele allumatuid kolleege tapeti ja küüditati. Mart Raud sai ENSV teeneliseks kirjanikuks juba aastal 1946.

Ma ei kahtle meie stalinlike suguvõsade ega ka mitte nõukogude tippkirjanike kirjanduslikus andekuseses, aga ma usuksin nende väärtushinnanguid ja kõrget moraali alles siis, kui nad ometi kord tunnistaksid, et just nende esiisad tervitasid nõukogude armeed, mitte meie praegune venekeelne elanikkond, keda nad praeguseni mõnitavad ja „internatsideks“ tembeldavad. Tõsi see, et töölisklass ei vaevunud Karl Marxi maailmakuulsasse majandusreformi süvenema, vaid piirdus üleskutsega: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ Aga ka Lennart Meri ja Marju Lauristini jüngrid ei süvene oma iidolite õpetustesse, vaid kasutavad sama lühikest paatost nagu proletaarlasedki, hõisates: „Kõigi maade eestlased, ühinege!“ Ma ei heidaks nõukogude tippkirjanikele ega stalinlike revolutsionääride järglastele ette nende esiisade minevikku, kui nad oleksid ettenägelikke eestlasi murranguajal kuulanud. See oleks meid päästnud praegusest vihasõimust, hallidest passidest ja ehk paljust muustki.

Aga uus ja edukas peavoolumeedia, kahjuks ka Hans H. Luik, inimlikult arutlevaid eestlasi ei kuulanud ega kuula! Hoopis vastupidi: kõigi mõistlike ja ettenägelike inimeste elu tehakse võimalikult kibedaks. Vähe on alles jäänud niisugusi väljaandeid, telekanaleid, raadiosaateid, kust saaks kuulda või lugeda seda, mida rahvas tegelikult kodudes mõtleb ja räägib. Need jutud on uuesti pagendatud lihtrahva köökidesse nagu kord nõukogude ajal, sest tuhandete inimeste jätmine kodu ja kodakondsuseta on meie demokraatide ja liberaalide arvates tegu, mis tuleb lihtsalt maha vaikida ja unustada. Aga kodutu ja passitu ei unusta seda enam eales.

Aus arutelu aitaks

Meid aitaks edasi ainult aus arutelu (veel parem rahvahääletus!) selle üle, kuidas oleks võimalik Eesti Vabariigi nähtamatuid „halle müüre“ olematuks muuta ja murranguajal tehtud vigu parandada. Teatavasti presidendi otsevalimist ja muidki üldrahvalikke referendume nõuab häälekalt vaid EKRE. Seda ei tee demokraadid, liberaalid ega muud inimõiguslased.

Vaikima sunnitud rahvas on aga alati mässumeelne ja „piinlikke meeleavaldusi“ ei lõpeta nende üle irvitamine, nagu näiteks praegune tippkirjanik Andrus Kivirähk itsitas Eesti Päevalehes Tartu meeleavalduse üle sama põlglikult nagu kord Beekman perekonnanime Sai üle. Eestis ei ole kahjuks põhiprobleem EKRE ja ekrelaste meeleavaldused, vaid see, et end demokraatlikuks ja liberaalseks nimetav intelligents ei tule ammu enam tänavatele ega protesteeri ühegi naabreid alandava seaduse vastu, olgus selleks hallid passid, vildakas omandireform või vene emakeelega laste väntsutamine, mis lõpuks jõudnud isegi lasteaiani. Aga emakeel on tõesti heades kodudes püha ja seda mitte ainult eestlastel.

Reet Kudu

2 kommentaari
  1. Pooldan 11 kuud ago
    Reply

    samuti , et iga laps peab kasvama oma keelekeskkonnas – vanka venekeelses, ahholl ukrainakeelses, pulbass belarussikeelses, tsukts tsuksikeelses, juut ivritikeelses, rooma roomakeelses jne. Samuti peaks nad ka hariduse saama omakeelses koolis. Siin tuleb ette juba esimene tõrge, sest paljusid pole nii palju, et oma kooli ise ülal pidada. Eesti mure see ka pole, sest seadus nõuab riigikeelse kooli ülalpidamist, isegi venekeelse kooli jaoks eraldatav raha on seadusevastane lällamine. Järelikult peavad väikese rahvuse esindajad juba väiksest peale valima, kas nad valivad eesti või vene tee. Et muukatel hiljem meie euroliiduvabariigis raskusi tekib, on juba nende endi mure. paljud ei pääse juhtima ja paljud peavad lahkuma. Kas oma esivanemate maale või läände rikkamate juurde neegriks. Kuid valik on ikkagi nende endi oma.
    Ei sobi siia aga Reeda näide Helveetsia varal. Seal polnud algusest peale põhirahvust nagu Eestis eestlased. Helveetsia tekkis ikkagi erinevate piirkondade liitumisega, kusjuures selle kirjutas ette loodus ehk mäeline eraldatus. Põhimõtteliselt nagu Dagestanis oli igas orus oma rahvus oma keelega, kuigi sugulus oli olemas. Kuna Helveetsia eri piirkondades räägiti ka eri keelt 2-st keelkonnast (germaani ja romaani), siis rahumeelsuse huvides ka eri põhikeelte riiklikkuses kokku lepiti. Eestis on olnud vastuolu vaid eesti, võro ja vene keele vahel. Võro keel suruti riiklikult alla (nn kohalikuks murdeks), vankad oma muukatest toetajatega peavad veel vastu ja meie lohakust/ükskõiksust ära kasutades isegi tõstavad pead. Kui Helveetsias eristab keeli piirkondlikkus, siis meil ajaloolis-poliitiline põhjus, mida saadab ka muukate ülbus ja oma erilisuse tunnistamisnõue. Nagu juutide Holocaust peab olema ülem kui roomade, slaavlaste jt holokaust.
    Aga mis parata, meid juhib ahnus ja jõhkrus, kui leppida vaid selel 2 iseloomujoonega.

  2. Nojah 11 kuud ago
    Reply

    Emakeel on igast rahvusest lapsele püha. Selles keeles peaks ta rääkima ja kirjutama vigadeta. Iga inimene peaks valdama ka mõnda teist keelt.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.