Mis saab maailmast aastal 2020?

Ausalt öeldes ei eeldanud säärase küsimuse püstitamise võimalust? Ehkki olukord läks teravaks juba 2. jaanuaril, kui Türgi parlament toetas president Erdogani ettepanekut saata väed Liibüasse viimase ÜRO poolt tunnustatud valitsuse palvel.

Ent Liibüas on teinegi valitsus, mis tugineb marssal Haftari vägedele ja Venemaa toetusele. Ehk siis – Türgi, kes lubas Venemaal valmis ehitada Musta mere aluse gaasijuhtme Lõuna-Euroopa varustamiseks, kuid kes samas pole tunnustanud Krimmi liitmist Venemaaga, kes osaleb sõjategevuses Süürias nii kolmikliidus Türgi-Vene-Iraan kui ka omapäitsi, kes on Süürias alla tulistanud Venemaa sõjalennuki ja ei täida Moskvaga sõlmitud lepingut Idlibi provintsi rahustamise osas, kes sundis Kirde-Süüriast lahkuma USA ja kurdide väeüksused jne – see Türgi on valmis kemplema Venemaaga veel ühes moslemi riigis!? Mis teha, kui oleme jõudnu aega, kus teisejärgulised riigid julgevad end vastanduda isegi üliriikidele. Kuna viimased väldivad omavahelist koostööd, toimib korralik anarhia, mille eest tuleb maksta kõigil!

USA vs Iraan

Türgi enesekindla uue alguse seedimine alles käis, kui tuli veelgi vapustavam sõnum – 3. jaanuari esimestel tundidel tappis USA droone kasutades Bagdadis Iraani eriüksuse Al Quds komandöri Qassem Soleimani, keda peeti riigi tähtsuselt teiseks-kolmandaks meheks. Suurriigi – nagu Türgi, on seda ka Iraan – nii kõrge juhi mõrvamist konfliktis oleva välisriigi poolt on nüüdisajaloos pretsedenditu samm. USA president Trump kinnitas kärmelt, et see toimus tema korraldusel.

Põhjendused – mees vastutab ameeriklaste tapmise eest jmt. sündisid käigult, ent Trumpi üks hilisematest säutsudest – juhul, kui Iraan peaks korraldama kättemaksu aktsiooni, on USA võtnud sihikule 52 Iraani tähtsat, sealhulgas ka kultuuriobjekti, pani paika tõe. Kultuuriobjektide mainimine tuletas meelde, et ärimeeste hulgas on tõesti ka neid, kes suhtuvad kultuuri üleolevalt. Peamine paljastus oli muus. Pärast ajatollade revolutsiooni aastal 1979 oli iraanlaste käes pantvangis 52 USA saatkonna töötajat (vangipõlve pikendas nende päästeoperatsiooni nurjumine liivatormi tõttu). Ehk siis – USA tipus ei taluta siiani lüüasaamisi, mida võetakse rahvusliku alandamisena. Sestap ruttaski Trump andma oma teole ajaloo tagasivõitmise maiku. See käik selgitab ka USA-Kuuba suhteid – president Obama isegi ju üritas neid parandada, ent peale jäid jõud, kes loevad – kuni Castrod on elus, me Kuubaga ei suhtle. Raul Castro on tõesti elus ja täidab teisejärgulist kohta (lubades 2021 sellestki loobuda).

Mis kurat aga sundis Trumpi USA-Iraani suhteid õnnetu ajaloo pärast sootuks sassi ajama just 2020. aastal? Tegu on ju presidendivalimise aastaga ja Trumpi soov Valgesse Majja edasi jääda teada. Vastus peitub jällegi ajaloos. Esmalt meenutaks seda, et 1953-79 oli USA mitteametlik peremees Iraanis ja pärast sunnitud lahkumist sealt seati end seda kindlamalt sisse Jordaanias, Saudi Araabias, Pärsia lahe riikides ja pisut hiljem – N Liitu asendades – ka Egiptuses. USA pealiitlaseks piirkonnas aga oli Iisrael, kes tegi endale tuumarelva ja veenis ameeriklasi 2003. aastal ründama Iraaki, vältimaks tuuma-vastase loomist seal. Iraagi okupeerimise järel võttis Iisrael sihikule Iraani tuumaprogrammi, kuid Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia algatusel, millega liitusid ka Hiina, USA, Venemaa ja

Euroopa Liit sõlmiti juulis 2015 leping, millega Iraan allutas kõik oma tuumatoimingud rahvusvahelisele kontrollile. Donald Trump lubas veel valimiskampaanias president Obama tehtud leppest loobuda, toetades Iisraeli, kelle kinnitusel ei välistanud leping Iraani raketitehnika väljaarendamist. Võimule pääsenult taastas Trump kiirelt Iraanile (nagu ka Kuubale) kehtinud sanktsioonid ja ütles mais 2018 ametlikult lepingust lahti. Lepingus osalevad lääneriigid lubasid küll Iraanile abi sanktsioonide ületamises, ent kui see jäi vaid lubaduseks, alustas ka Iraan endale võetud piirangutest loobumist. Soleimani tapmise järel teataski Teheran, et loobub samuti lepingust, kuid ei kavatse tuumarelva luua. Eks aeg näitab, mis saab – igal juhul on praegugi väljaöeldu halb sõnum maailmale, sest tuumarelvastumise võidujooks võib taas alata.

Konkreetse ajendi Trumpi tapmiskäsule sünnitas mõistagi kogu piirkonnas möllav sõjategevus, milles ameeriklaste seis pole kiita. Kui Iraagi okupeerimise järel oli sõjatandriks vaid üks riik, siis detsembris 2010 lahvatas nn. araabia kevad kodu- ja ka ususõdade vormis. Viimase taganttõukajaks sai USA presidendi George Bushi kergekäeline moslemite jagamine headeks sunnideks ja kurjuse teljel olevateks shiiadeks. Võitluste peatandriks kujunes Süüria, mille võimul olevat shiiade vähemust toetasid Iraan ja Venemaa. Kindral Soleimani juhtida oli aga just see relvaüksus, mis abistas usuvendade tegevust Süürias, Liibanonis, Iraagis ja Jeemenis, mis tegi temast ohtliku vastase Iisraelile ja USA-le. Viimase selgelt ebapädev käitumine Iraagis tõi aga kaasa nn. islami kalifaadi (ISIS) sünni, mille lõid seal võimu kaotanud sunnid.

USA algatusel juunis 2014 loodud rahvusvaheline koalitsioon sõdis küll ISIS-ega, ent ei takistanud tema põhijõudude liikumist Damaskuse suunas. Sestap sekkus septembris 2015 sündmustesse ka Venemaa, kelle õhujõud tõid kaas pöörde sõjas ja tagasid võidu diktaator Assadi toetavatele vägedele. Samuti Süürias kanda kinnitanud USA vägede tegevus muutus selle mõjul üha kaootilisemaks, detsembris 2018 lõpetasid nad oma seniste liitlaste – Süüria kurdide toetamise ja lubasid samas tagada endi poolt hõivatud Süüria naftatehaste tegevuse. USA vastuoluline kurdide poliitika kulmineerus olukorra destabiliseerimisega Iraagis, mida Süürias olnud Soleimani tõenäoliselt ruttaski lahendama. Üksmeelse arvamuse kohaselt teavitas just Iisraeli luure USAd tema saabumisest Bagdadi ja järgnes tapatöö.

Vastava otsuse langetas mees, kes tuli poliitikast ärimaailmast ja keda kui amatööri on üritatud ametist maha võtta esimesest päevast alates. Mees, keda traditsiooniline võimuladvik ei usalda ja kes ise usaldab väheseid ja omasid. Mees, kelle on juba ametist tagandanud USA Esindajatekoda, ent kelle ametissejäämises Senati otsusega polnud kahtlust kuni Soleimani tapmiseni. Nüüd on kahtlus, ent Trumpi tagandamine võrduks Iraani pealejäämise tunnustamisega ja kuna see langeb ära, siis on ka Trumpi tagasivalimine tagatud!? Pole ju näha imemeest, kes teda edestaks!?

Kes maksab kätte?

Kahel-kolmel päeval kuulutatu põhjal tõotab suur poliitika edasi minna kindlates raamides. Ehk siis – Iraan suurriigina korraldab kättemaksuaktsiooni ja on lubanud seda teha USA sõjaväe vastu. Ühekordse löögina, mitte sõja alustamisega. Lubatud on sedagi, et kui USA vastab sellele, siis võivad järgneda Iraani vastulöögid ka Tel Avivile ja Haifale ehk Iisraelile. Mööngem – mitte kunagi pole tsiviliseeritud vastasjõud nii avalikult ja küüniliselt rääkinud teineteisega seisus, kus on vaid ette kaotajad. Mõistagi teevad kõik ülejäänud valitsused kõik selleks, et kui juhtub halvim, toimuks see n.ö. deklareeritu piirides. Seda Kesk- ja Lähis-Idas. Arusaadavalt ei välista see muutusi mujal maailmas. Väike raketimees Kim Jong Un sai endale ootamatult vabad käed. Suur Hiina ilmselt mõtleb mõnda aega, mida USA-ga pooleliolevas kaubandussõjas ette võtta. Venemaal avaneksid küll enneolematud võimalused, ent 5. jaanuaril jõudsid Türgi sõdurid Liibüasse!.

Kuna kõik seniöeldu on käinud valitsuste kohta, siis tuleb teada sedagi, et kui Soleimani tütar küsis Iraani riigijuhilt: „Kes maksab kätte mu isa eest?, vastas president: „Meie kõik maksame.“ Ränk tõdeda, aga ees seisab verine aasta, tuhandete süütute inimeste hukkumise aasta. Mis teha, kui poliitikasse pääsenud amatöör tegutseb omapäi.

Toomas Alatalu

4 kommentaari
  1. Mitte 10 kuud ago
    Reply

    midagi erilist ei saa. Mõned piirkondlikud mõrvad toimuvad aga üldiselt valitseb ikkagi veel raha. Sest õhkkond pole 3. ilmasõja vallapäästmiseks veel selline nagu eelmise sajandi 30ndate lõpupoole. Ja meie palgasõdurid käivad samuti üle ilma jänkide heaolu nimel kohalikke mõrvamas. Sissemeelitatud mutukad aga peksavad, vägistavad ja tapavad kohalikke heategijaid. Et tegemist on poolkuusõja vastusega kunagistele ristisõgijatele, ei julge isegi Toomas tunnistada. Sest tõeütlemisega võib sattuda mitte ainult Kersti, vaid ka Linnamäe ja Luige viha alla.

  2. vaene ämblik 10 kuud ago
    Reply

    EKS ÄMBLIKU URRUAUKU SEDA SÜSTEMAATILISELT KEERATAKSE.
    Nii suur töö ei saa valmis muidugi 2020 aastaks, aga kui mõelda, et selle tegijad on samuti SURELIKUD,
    siis paneb õlgu kehitama.

  3. Elmer Hill 10 kuud ago
    Reply

    Avaldasin hiljuti oma arvamust, mis polnud just KE toetav.Tagajärg: kustutati.Varem ei kustutatud midagi.KN-s kehtib nüüd tsensuur-Tallinna leht ju.Aga kes Tallinat valitseb?Misha ju.

  4. Jah 10 kuud ago
    Reply

    USA väed on Iraagis ja rahvas tänavatel nõudmas nende lahkumist. Ei jäta USA rahule ka Iraani. See kestab juba pikka aega kui USA ahistab naftariike. Venemaal on nendega head suhted Ja kui midagi halba juhtub on USA süüdi. Türgi ja Venemaa saavad hästi läbi ja Venemaa aitas ka süürias vabastada suure territooriumi isislastest ja sealt ei tule põgenikke. Liibüa valitsus on ka Venemaale tänulik. Mitmed EL-u liikmed mõistavad et Venemaa pole ohtlik, mõned lihtsalt ajavad oma kiusu ja tublid edukad väikeriigid ei sekku teiste riikide siseasjadesse vaid tegelevad oma probleemidega. Ega keegi väikeriikidega ei arvetagi võib kisada palju tahes.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.