Mõtteid Eesti Vabariigi 102. aastapäevaks

Holar Sepp

Holar Sepp, Tartu Ülikooli spetsialist, IRMS labori operaator

Eesti üheks suurimaks kordaminekuks pean ma meie toredat elukeskkonda. Oleme ausad, siin riigis on ju elu päris hea. Puutun tööalaselt kokku väga paljude välismaalastega üle kogu maailma. See on pannud mind hindama asju, mida siin isekeskis nii tavaliseks oleme pidanud. Puhas õhk, turvaline elukeskkond, arvestatav sotsiaalsüsteem, suhteliselt odav arstiabi ja veel palju muudki, mis väljaspool Euroopat ei ole sugugi iseenesest mõistetavad. Kõike seda oleme suutnud saavutada suhteliselt lühikese ajaga.

Tuletan vahel isegi veel tuttavatele meelde, kuidas 1990ndatel loeti igal hommikul raadiost ette eelmisel päeval varastatud autod. Vahel oli neid pea paarkümmend, nüüd ei kao nii palju autosid isegi kuu jooksul. See on lihtsalt üks ilmekas näide arengust. Vahel tekibki mure, et eestlastele tundub naabri muru ikka palju rohelisem kui meil ja ei osata hinnata oma koduõue võlu. Samas, eks siin peitub osaliselt ka meie edu võti – me ei ole kunagi rahul, vaid üritame teha ikka paremini. Tahaks loota, et see mõtteviis hoiab meie rahvust ka järgneva saja aasta jooksul näitama, et ka väikesed rahvused suurtega edukalt võistelda suudavad.

Olen hariduselt keskkonnatehnoloog geotehnoloogia suunal. Sealt edasi olen liikunud väga kitsa teema – stabiilsete isotoopide suunas. Peaks mainima, et isotoopide osas on meie riik vägagi põnev olnud viimased 500 miljonit aastat. Tulles aga tänapäeva ja millegi käega katsutava juurde, siis teeb natuke muret inimeste suhtumine. Vahel ei usaldata teadust, vaid lastakse võidutseda nö soolapuhujatel. Mõned aastad tagasi käis võitlus Tuhala nõiakaevu piirkonda karjääri rajamise üle. Nii Tallinna kui ka Tartu hüdroloogid käisid kohal, kaardistasid vee liikumist, mõõtsid erinevate kallite ja keeruliste seadmetega. Jõuti järeldusele, et kaevandus kaevu „keemist“ ei ohusta. Rahvas kutsus aga kohale mehe kahe vitsaga, kes „mõõtis“ vastupidise olukorra. Tollane oravate minister kuulas toda viimast. Siis tekkis küll tunne, et miks me siis neid miljoneid oma teadusele raiskame.

Minu peres on 24. veebruar olnud alati väga eriline päev. Sel päeval oli sündinud ka minu vanaisa. Kuna olen liiga noor, et mäletada aegasid, kus antud päeval meie riigi sünnipäeva tähistamine keelatud oli, pean tuginema oma pere ütlustele, et vaikselt peeti sel päeval ikka alati kaht sünnipäeva. Aga väga eriline ning tähtis päev on see alati olnud ka minule. Toona tehti julge otsus, mida on raske alahinnata meie väikese rahvuse säilimise seisukohast. Ning ei maksaks ka unustada neid keerulisi aastaid, mil meie esivanemad pidasid raskeid lahinguid millegi uue ja seni nägematu üle. 

 

 

 

1 Kommentaar
  1. Tundsin 7 kuud ago
    Reply

    huvi, kes see Holar on. Mossadi abil sain teada, et elanud juba 11720 päeva, arendab Elvat, urgitseb siluriaja kaltsiite ja bariite (nendega tutvumast ma loobusin, harimatus ei lubanud aju sassi ajada) ja on igati tegus ja toimekas teadlasesuunitlusega tegelane. Aga mis mind seoses Tuhalaga huvitab, on küsimus, kas Eestis on sihuke 3-mõõtmeline veebiatlas, kus mis tahes nurga alt oleks näha, kuidas meie pinnavesi liigub ning kuidas see muutub, kui kuskil midagi ehitada, solkida või kaevata. Oletan et pole. Selle asemel tehaks evaid tulekustutustöid pisteliste mõõtmistega, mis aga tervikpilti ei anna. Ei arva, et Holar oleks nr 1, kuid selline asi tuleks kavva võtta. Näiteks mõne aasta pärast on meil pilt rannikuveest olemas ning saame ka 3-mõõtmelise merepõhja pädevalt esitada.

Vasta Tundsin-le Tühista vastus

Sinu meiliaadressi ei avaldata.