Karine Oganesjan, Keskerakonna volikogu liige
Sotsiaalmeedias poliitikuid ja teisi avaliku elu tegelasi jälgides hüppab aeg-ajalt su ajajoonele postitus, kus jälgitav on käinud Toidupangas, loomade varjupaigas või annetanud raha vähiravifondile ning on järsku hakanud kaitsma loodust ja loomi. Iseenesest see on positiivne, aga see omab tõelist kaalu vaid siis, kui tõesti inimeste südametes ja peas on midagi muutunud.
Iga niisuguse postitusega kerkib mu peas küsimus: kas heategevusest on saanud vahend „feimi“ ja karmapunktide teenimiseks ning tahaplaanile on jäänud reaalne probleemi lahendamine? Selle teema üle juureldes ei leidnud ma ühest vastust, kuid kaalusin erinevaid aspekte – heategevuse ja oma eluviisi jätkusuutlikuks muutmise põhjus, järjepidevus ja sellest rääkimise viis. Kindlasti peab sellest rääkima, kuna info levitamine võib innustada teisigi inimesi samamoodi käituma. Näiteks, heategevus ometigi ei tähenda ka tänapäeval vaid rahalist ülekannet. Aidata saab ka ilma rahata, näiteks loomade varjupaika külastades ja sealsetele elanikele rõõmu pakkudes. Oluline on just ühiskonda panustamise aspekt ja oma ninast kaugemale vaatamine.
Nüüd keskenduksin järjepidevuse aspektile. Ühekordsed heateod on olulise väärtusega ning siinkohal ma ei pisenda nende vajalikkust kuidagi, kuid need ei tekita üheski organisatsioonis stabiilsust ja turvatunnet. Tuues näiteks taaskord loomade varjupaigas käimise või hoopis vanurite abistamise. Ka nende tegevuste puhul on vaja järjepidevust. Kas või kord kvartalis, aga järjepidevalt. Ja kui avaliku elu tegelane suudab selle järjepidevuse oma kavva luua, siis ka mina usun, et tegemist ei ole pelgalt feimi kogumisega, vaid siira sooviga muuta maailma paremaks.
Samad küsimused on seotud kõigi nö roheliste teemadega. Mulle tundub, et teema hakkab devalveeruma, kuna sellest räägitakse liiga palju ja tihti, kuid mitte valdkonna spetsialistide vaid isehakanud ökoaktivistide poolt. Keskkonnasõbralikkus ei tähenda vaid vegantoidu söömist, karusnahast loobumist ja rattaga sõitmist. See on midagi muud, midagi enamat. Tundub, et loeb vaid ilus pilt ja tekst, mitte tegu. Me oleme juba hakanud unustama nimesid, kes tegelevad ja tegelesid keskkonnavaldkonnaga juba üle kümne aasta, kes rääkisid sama juttu juba sajandi alguses, kuid keegi ei võtnud neid siis tõsiselt. Haritud inimesed, kes on õppinud, lugenud tuhandeid artikleid ja uuringuid, ning ise uuringuid korraldanud. Lisaks probleemide välja toomisele oskavad nad välja pakkuda ka ideid, kuidas neid lahendada. Need nimed on ilusate Instagrami piltide ja Facebooki piltide all kadunud. Mul on siiralt kahju, et me ei kasuta neid teadmisi ja kogemusi, mis meil päriselt aitaksid edasi liikuda ning meie tuleviku päästa. Ärme tegele populismi ja enesereklaamiga, teeme päriselt tööd. Ning kui esimest poolt vältida ei saa, lisame sellele siis sisu ja järjepidevuse.
Julgustan kõiki silmi avama, enda ümber abivajajaid ja meie unikaalset ning kaunist keskkonda märkama. Teeme seda südamest ja siiralt, ainult nii suudame me päriselt midagi muuta.