Lauri Laats, Tallinna Mustamäe linnaosa vanem
Eesti Vabariigi sünnipäev on selleks korraks taas peetud ning uue aastaringi kirjutamine riigi ja rahva ajaloos alguse saanud. Polnud see mingisugune ümmargune ega uhkelt kõlav daatumi täitumine, vaid pigem argine ja asine tähtpäev.
Võibolla on veel sajandi täitumise pikalt kestnud pidustused liiga värskelt meeles või kuluski sinna liiga palju energiat, sest pidutsemine oli sel korral kuidagi kammitsetud ja ehk isegi kantud soovist tagasi tavapäraste toimetuste juurde asuda. Tõenäoliselt teen ma siin paljudele liiga, sest kahtlemata tunti kodudes ja seltskondades üle Eesti end tõesti hästi ning tunti tõesti rõõmu. Ajakirjanike kaamerad olid aga suunatud vabariigi aastapäeva õhtul Viljandisse, kus toimus esinduspidu ehk traditsiooniline presidendi vastuvõtt. Aasta tähtsaim kõne peole kutsuja poolt tegi mind aga nõutuks – ja ilmselt paljusid veel. Oli see siis riigipea pidupäeva kõne oma rahvale või ühe poliitiku esinemine oma valijatele?
Veel enne nende ridade kirjutamise jätkamist mõtlesin, kas sobibki üldse presidenti kritiseerida, sest on ju iga kõneleja kõne just tema enda mõtete kaja ja tunnete peegeldus. Et aga põhiseaduski ütleb, kuidas president annab lubaduse kasutada oma võimu õiglaselt ja erapooletult, siis sellest möödaastumisele peab siiski tähelepanu juhtima.
Kuigi täis külluslikke kujundeid, ei olnud ometigi kellelgi kahtlust, et president valis oma pidupäeva kõnes valitsuskoalitsiooni kritiseerimise tee. Õigupoolest oligi see ainus suund, mille ümber pikitud külluslikult kirjanduslikke ja muid kaunilt kõlavaid, kuid valusalt torkavaid kujundeid. „Mis nad mängivad siis lolli seal Toompeal!“ – võib presidendiga nõustuja nüüd õigustatud pahameeles hüüatada. Aga ometigi tuleb ka kõige tulisemal valitsuskoalitsiooni kriitikul nõustuda, et sellises pidupäeva kõnes, millega kleebitakse sildid headele ja halbadele otsustele ning poliitikutele, lähevad kaduma need mõtted, mis pidid samuti Eesti inimesteni jõudma. Sest kurjal on komme ikka rohkem kõlada.
„Just sellises kõnes, kus kogu rahva pilgud on presidendi poole pööratud, tulebki valitsuse rumalus esile tuua!“ – võib presidendiga nõustuja nüüd taas hüüatada. Aga ometigi tuleb ka sel nõustujal nentida, et president on piisava autoriteediga, et tema pöördumine jõuaks rahvani muul ajalgi. President Kaljulaid teab ise seda suurepäraselt ja on oma välk-pressikonverentsidega pöördunud ajakirjanduse poole varemgi. Seda võimalust oleks saanud kasutada nüüdki ning keskenduda kõnes sellele, mis on hästi. Või nagu peapiiskop Urmas Viilma kenasti ütles, et tema jaoks jäi selles kõnes paitusest puudu.
Üks asi veel. Vabariigi pidupäeva kõne tõstis viis korda esile Vargamäe Andrest ja sama palju kordi laitis Oru Pearut. Eestluse tüviteksti – nagu on kombeks „Tõe ja õiguse“ kohta öelda – kasutada on muidugi alati kohane, kuid sellest ei saa teha enda versiooni. Eriti sellisel hetkel ja sellises sõnavõtus. Tõenäoliselt peaks kõnekirjutaja veelkord raamatu läbi lugema ja filmigi üle vaatama, sest kaht peategelast ei saa paigutada kangelaseks ning antikangelaseks. Nad on mõlemad võrdselt head ja võrdselt halvad. Mäeandreselik õiglusejanu on ehk ohtlikumgi, sest muutub ühel hetkel kibestumiseks ja pimeduseks. Ma loodan väga, et seda pidupäeva kõne ei kandnud tees „iga inimene peab oma õigust taga nõudma!“.
Mis oleks kui edaspidi räägime näiteks vabariigi aastapäeval ja taasiseseisvumispäeval just sellest, mis on hästi ja kuidas saaks veel paremini. Sõna on küll vaba, aga ärme kasuta seda mõõgana ja siltide kleepimiseks, vaid selleks, et märgata, julgustada ja tunnustada. Vaid õiguse nõudmisest jääb väheks, sest kui ei tule armastus ja rõõm, pole ka õigusega suurt midagi peale hakata.