Tuumajaamade ehitamisest on huvitatud suured tuumariigid nagu USA, Venemaa, Prantsusmaa. Neil on oma sõjatööstuste jaoks maksumaksja kulul tehnoloogia välja töötatud ja viimane aeg on veel lõigata, mida annab.
Tuumajaamade pakkujaid huvitab vaid jaamade müük. Tellija mure on see, kellele ta toodetud elektri suudab müüa ja millise hinnaga. Tuumajaama ehituseks tuleb tellijal leida finantseerijad. Pangad, kes peavad välja laenama oma raha, uurivad kindlasti tuumaelektri konkurentsivõimet tuule ja päikeseenergiaga ja laenavad tõenäoliselt ainult siis, kui riik õla alla paneb ehk riigi garantiiga. Ettevõtjatel on võimalused vaikselt raha välja kantida ja lõpuks ka pankrotti minna. Riigil sellist võimalust ei ole. Seega langeb Eestis vale arvestuse korral laenukoormus eestkätt riigi ehk maksumaksja õlgadele. Võlg on võõra oma ja see tuleb igal juhul tagasi maksta. Koos intressidega!
Selleks, et tuumajaam ennast ära tasuks, peab ta töötama aastakümneid 24/7 režiimis ja suutma müüa börsil elektrit konkurentsivõimelise hinnaga. Aga kellele müüa elektrit siis kui päike paistab, tuul puhub ja hüdroelektrijaamad ajavad üle? Tuumajaama ei saa tööle panna ainult siis kui päike ei paista ja tuul ei puhu. Või kui ka saab, siis lükkub tasuvuse aeg sajandi taha. Tuumajaamal tuleb konkureerida oma toodanguga energiaturul 24/7.
Tuumajaama konkurendid
Hüdroenergia oli, on ja jääb. Ei tule teda juurde ega jää vähemaks. Kogu vesi mis taevast alla sajab ja tammide taha koguneb, tuleb turbiinidest läbi lasta ja teha rahaks. Võimalikult kallilt on võimalik elektrit müüa siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista ehk öösiti. Hüdrojaamadel on see eelis, et nad võivad suvalisel hetkel muuta oma elektritoodangut 0-100%. Tuumajaamadel sellist võimalust ei ole.
Tuuleenergia. Esmalt tuleb kõigil Eesti riigiametnikel üritada enestele selgeks teha, et füüsika seadused kehtivad kõigile ja kõikjal! Ka Eesti riigis! Tuugen toodab maksimaalselt ja väikseima omahinnaga energiat ainult siis kui ta tiivik paikneb võimalikult kõrgel ja tiiviku labad haaravad võimalikult suurt pinda. Igasugune kõrguse ja labade pinna piirang mistahes ettekäändel tähendab tuuleenergia tootmiseks sobiva territooriumi lagastamist 30-40 aastaks! Nõuka aegu nimetati sellist tegevust kahjurluseks ja süüdlased ei võinud isegi unistada 25+5 aastast. Kui praegu käib skisma selle nimel, kas tohib paigutada 3MW või 3,2MW tuulikud, siis arendamisel on juba enam kui 8MW tuulikud. Rotterdamis katsetatakse juba 12MW meretuulikut!
Arvestades taotlusi ja uute kõige moodsamate tuugenite võimsusi, on Eestis ainuüksi maismaale võimalik paigaldada kaasaegseid tuulikuid koguvõimsusega vähemalt 3000MW. Siia tuleb lisada tuhandete MW ulatuses veelgi tõhusamaid meretuuleparke. Eesti tipukoormus on kõigest 1500MW ringis. Tuulikute tootlikkust saaks veelgi suurendada kuhjates nende jalandite alla padjad! Nüüdsed tuulikud on võimelised pakkuma börsile elektrit ilma dotatsioonideta. Kõrged, piisavalt pikkade labadega on suutelised tootma energiat isegi siis kui tavamõistes tuult ei ole. Merel ja kõrgustes puhub tuul alati! Juba ainuüksi tuuleenergiat kasutusele võttes muutuks Eesti energiat eksportivaks maaks. Tuuleenergia keskmiseks hinnaks kujuneb alla 40€/MWh. Tuulisemate ilmadega võib see langeda kordades. Üleliigset tuuleelektrit saab kasutada odava vesiniku tootmiseks.
Päikeseenergia. Kuigi päikesepaneelid suudavad enamikul kuudel anda oma väärika panuse elektrienergia toodangus, ei ole aastaringselt päikeseenergiat Eestis toota võimalik. Lahenduseks oleks maa rentimine soodsa päikesega maades. Nii rendib Hiina (mitte ei valluta tankidega!) põllumaad Ukrainas ja paljudes Aafrika riikides. Kuid maad on võimalik rentida ka päikeseparkide paigaldamiseks. Kasahstanis on sadu tuhandeid ruutkilomeetreid päikeseparkidele sobivaid tühermaid. Seal paneelidele sobiv kontinentaalne kliima, meile suurepäraselt sobiv ajavahe ja ka talvekuudel küllaltki pikk päev. Talvel tõuseb seal päike meie mõistes varakult, tootes elektrit juba tööpäeva alguses. Eesti võiks seal isegi pimedatel talvekuudel elektrit toota, sest lõuna pool on ka talvel päevad normaalse pikkusega. Kaugus elektri siia transportimiseks ei oleks ka ületamatu. Eestile jäävad Kasahstani päikeselised lagendikud siiski kättesaamatuteks sest ülekandeliinid selle regiooniga lõigatakse lahti. Euroopa Liidu maad, sh. Saksamaa võivad Kasahstanis juba lähitulevikus elektri tootmise käima panna. Baltikumi Venemaast lahtiühendamine Saksamaad ei häiri, sest vajalikud liinid kulgevad Baltikumist kaugel lõunast mööda.
Võttes arvesse päikesepaneelide efektiivsuse kasvu ja tootmise odavnemist võib juba lähitulevikus kujuneda päikeseenergia hinnaks ligikaudu 20-30 €/ MWh.
Tuumaenergia hind ei saa kuidagi langeda alla 40 €/ MWh. Pigem jääb ta nimetatud numbrist oluliselt kõrgemaks. Siit koorubki tuumajaama võtmeküsimus: kellele ja millise hinnaga õnnestub toodetud elektrienergia vabal turul maha müüa? Kui taastuv energia omahind võib tehnika arenedes veelgi alaneda, siis tuumaenergiaga seda juhtuda ei saa sest tuumajaama elektri hinnast moodustavad 70-80% kapitalikulud, 10-15% kütuse kulud. Tuumajaam peab muutumatult andma toodangut ja suutma seda müüa vähemalt 50 aastat.
Guido Säde
silmates käis kolbakast läbi, et keegi on taas hakanud tuumajõmmidele reklaami tegema. Lugedes aga selgus, et Guido seda totakat tuumajaama ei õigustagi. Ja arukalt. Sest lisada tuleb veel ka kütuse puudus, mis teeks meid tarnijate orjaks. Samuti saab kütust vabalt kallimaks kruttida ning mis me siis teeme?
Tuul ei puhu tõesti kogu aeg, kuid õhk liigub alati ülakihtides, selle kirjutab ette juba maamuna pöörlemine. Ma ei näegi mingit vastuolu, kui meil püstitataks merre 300m kõrged sõrstikud või mastid, mis ühendataks ja ülal suure läbimõõduga tiivikud kestvalt tuult püiaks. Alati küll mitte täisvõimsusega, ent ikkagi.
Päikest saame kasutada palju väiksema kasuteguriga kui paljud lõunamaad. Kuid pisut ikkagi, just kohalikuks vajaduseks. Ja ärgem unusta, et saame ka akudesse laadida, et väike varu on alati olemas ka tavaallikate ajutisel vähenemisel.
Veejõujaamadesse meie jõgedel ei saa olla erilist usku. Saab küll mõnele jõele püstitada kohaliku tähtsusega jõujaama, kuid kohe on kalakallistajad jaol, et hai või rai ei saa 10km kaugusele kudema minna. Ning eks sellise väikejõujaama tootlikkuski ole napp.
Muidugi on veel puit, sest see on samuti 60…80 aastaga taastuv, põõsad veelgi sagedamini. Vanasti me ju oma maju puiduga kütsimegi ja saime kenasti hakkama. Nüüd kukuvad tseeookahemehed kohe kisama, et mürgitame maailma. Kuigi meie eramajad kokku toodavad vähem sitta kui suured tööstuskolded.
Turvas on samuti taastuv, ent palju pikema ajaga ning mitte suure varuga.
Kuid kasutamata on jäänud/jäetud merelained. Neid on erinevas suuruses meie randu uhtumas pidevalt. Ning mis kõige tähtsam, lained ei sõltu tuulketust ilmast 1:1, vaid hilinevad. Selleks ajaks aga on tuul juba tõusnud. Nii et tuul+lained on kena kooslus. Miks me laineid ei kasuta, ei tea. Mujal vähemalt on tõusuvood rakkesse pandud, algul tõusu ajal, siis tagurpidi mõõna ajal. Olen näinud, kuidas Pentlendis 8-sõlmeline tõusuhoovus Stroma ja Swona vahel Põhjamerre tormas, milline energia. Arvan, et kui muud allikad kaovad, siis võetakse ka lained ette.
Kui veel arvutada, et meie elanikkond väheneb pidevalt, siis 1000000 vajab ju palju vähem elektrit kui praegu. Samuti toimub siis elanike koondamine kolkaasulatest suurematesse ning üksi saavad elada vaid isetootjad. Selleks pole aga 90% meist võimelised.
Nii et pole meil mingit musta tulevikku ees näha. Ning tuumakat vajame me kõikse vähem.
Tere!
Tuumaelektrijaamade puhul on arvestustes üks sõna, mis tavaliselt jääb märkamata. Baaselekter, baashind. Nimelt tehti need jaamad suures osas selleks, st maksta kinni osa tuumapommi valmistamise kulusid. Nüüd aga on suur mure-pomme juurde eriti ei tehta mida siis teha nende radioaktiivsete jäärmetega mida endast kujutavad läbi töötatud tuumavardad? Need lagunevad sajandeid… Nende hoiustamine ja hooldus on ökoloogiline probleem ja mis eriti paha läheb sajanditega kalliks. See tuleb selle elektri hinnale otsa panna!
Ja Täiesti ohutut tuumajaama pole ka olemas. Tšernoboli peaarhidekt deklareeris, et see on nii ohutu, et paneme Punasele väljakule üles.Kuid ühtegi asja ei saa teha päris lollikindlaks – lollid on selleks liialt leidlik rahvas…Koroona vastu süstime .,desinfitseerimisvahendit….
Niitenberg olles EV energiaminister , koondas kõik saasta Paldiskisse. Paldiskis koondati kogu tähelepanu õppehoonele , milline lammutati – aga seal polnudki aatomeid, tolm lendles ja plats tehti maatasa(keegi ei lammutanud kaitsevahendites:)). Tegelik koht, kus vardad olid – on täna meedias näidatud rasked suletud uksed ja ala on valvestatud – võib ju igaüks arusaada, et vene ei viinudki kõike ära ja eks need vardad tuleb nüüd lõpuni põletada – ainuke võimalus kasutada energiaks. Vaikselt on ju piirkonnas tehtud proovideks puurimisi. Üks omalkäel uurija kas mitte ei teinud või juhtus suitsiid. See on ammune lugu, ajalugu kustub. Mingil ajal tehti Pakri loodushoiule mööndus seaduses kui Gaasiterminali ehitama hakati- sadama vajadus ja see sõnastus on huvitavas võtmes,kasutusõiguses. Keila vallast sai Lääne Harju vald ja vaikselt jagavad Paldiski hiiud piirkonda, ka Klooga lahte. Milline skazka skazok?