Tuumajaamade ehitamisest on huvitatud suured tuumariigid nagu USA, Venemaa, Prantsusmaa. Neil on oma sõjatööstuste jaoks maksumaksja kulul tehnoloogia välja töötatud ja viimane aeg on veel lõigata, mida annab.
Tuumajaamade pakkujaid huvitab vaid jaamade müük. Tellija mure on see, kellele ta toodetud elektri suudab müüa ja millise hinnaga. Tuumajaama ehituseks tuleb tellijal leida finantseerijad. Pangad, kes peavad välja laenama oma raha, uurivad kindlasti tuumaelektri konkurentsivõimet tuule ja päikeseenergiaga ja laenavad tõenäoliselt ainult siis, kui riik õla alla paneb ehk riigi garantiiga. Ettevõtjatel on võimalused vaikselt raha välja kantida ja lõpuks ka pankrotti minna. Riigil sellist võimalust ei ole. Seega langeb Eestis vale arvestuse korral laenukoormus eestkätt riigi ehk maksumaksja õlgadele. Võlg on võõra oma ja see tuleb igal juhul tagasi maksta. Koos intressidega!
Selleks, et tuumajaam ennast ära tasuks, peab ta töötama aastakümneid 24/7 režiimis ja suutma müüa börsil elektrit konkurentsivõimelise hinnaga. Aga kellele müüa elektrit siis kui päike paistab, tuul puhub ja hüdroelektrijaamad ajavad üle? Tuumajaama ei saa tööle panna ainult siis kui päike ei paista ja tuul ei puhu. Või kui ka saab, siis lükkub tasuvuse aeg sajandi taha. Tuumajaamal tuleb konkureerida oma toodanguga energiaturul 24/7.
Tuumajaama konkurendid
Hüdroenergia oli, on ja jääb. Ei tule teda juurde ega jää vähemaks. Kogu vesi mis taevast alla sajab ja tammide taha koguneb, tuleb turbiinidest läbi lasta ja teha rahaks. Võimalikult kallilt on võimalik elektrit müüa siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista ehk öösiti. Hüdrojaamadel on see eelis, et nad võivad suvalisel hetkel muuta oma elektritoodangut 0-100%. Tuumajaamadel sellist võimalust ei ole.
Tuuleenergia. Esmalt tuleb kõigil Eesti riigiametnikel üritada enestele selgeks teha, et füüsika seadused kehtivad kõigile ja kõikjal! Ka Eesti riigis! Tuugen toodab maksimaalselt ja väikseima omahinnaga energiat ainult siis kui ta tiivik paikneb võimalikult kõrgel ja tiiviku labad haaravad võimalikult suurt pinda. Igasugune kõrguse ja labade pinna piirang mistahes ettekäändel tähendab tuuleenergia tootmiseks sobiva territooriumi lagastamist 30-40 aastaks! Nõuka aegu nimetati sellist tegevust kahjurluseks ja süüdlased ei võinud isegi unistada 25+5 aastast. Kui praegu käib skisma selle nimel, kas tohib paigutada 3MW või 3,2MW tuulikud, siis arendamisel on juba enam kui 8MW tuulikud. Rotterdamis katsetatakse juba 12MW meretuulikut!
Arvestades taotlusi ja uute kõige moodsamate tuugenite võimsusi, on Eestis ainuüksi maismaale võimalik paigaldada kaasaegseid tuulikuid koguvõimsusega vähemalt 3000MW. Siia tuleb lisada tuhandete MW ulatuses veelgi tõhusamaid meretuuleparke. Eesti tipukoormus on kõigest 1500MW ringis. Tuulikute tootlikkust saaks veelgi suurendada kuhjates nende jalandite alla padjad! Nüüdsed tuulikud on võimelised pakkuma börsile elektrit ilma dotatsioonideta. Kõrged, piisavalt pikkade labadega on suutelised tootma energiat isegi siis kui tavamõistes tuult ei ole. Merel ja kõrgustes puhub tuul alati! Juba ainuüksi tuuleenergiat kasutusele võttes muutuks Eesti energiat eksportivaks maaks. Tuuleenergia keskmiseks hinnaks kujuneb alla 40€/MWh. Tuulisemate ilmadega võib see langeda kordades. Üleliigset tuuleelektrit saab kasutada odava vesiniku tootmiseks.
Päikeseenergia. Kuigi päikesepaneelid suudavad enamikul kuudel anda oma väärika panuse elektrienergia toodangus, ei ole aastaringselt päikeseenergiat Eestis toota võimalik. Lahenduseks oleks maa rentimine soodsa päikesega maades. Nii rendib Hiina (mitte ei valluta tankidega!) põllumaad Ukrainas ja paljudes Aafrika riikides. Kuid maad on võimalik rentida ka päikeseparkide paigaldamiseks. Kasahstanis on sadu tuhandeid ruutkilomeetreid päikeseparkidele sobivaid tühermaid. Seal paneelidele sobiv kontinentaalne kliima, meile suurepäraselt sobiv ajavahe ja ka talvekuudel küllaltki pikk päev. Talvel tõuseb seal päike meie mõistes varakult, tootes elektrit juba tööpäeva alguses. Eesti võiks seal isegi pimedatel talvekuudel elektrit toota, sest lõuna pool on ka talvel päevad normaalse pikkusega. Kaugus elektri siia transportimiseks ei oleks ka ületamatu. Eestile jäävad Kasahstani päikeselised lagendikud siiski kättesaamatuteks sest ülekandeliinid selle regiooniga lõigatakse lahti. Euroopa Liidu maad, sh. Saksamaa võivad Kasahstanis juba lähitulevikus elektri tootmise käima panna. Baltikumi Venemaast lahtiühendamine Saksamaad ei häiri, sest vajalikud liinid kulgevad Baltikumist kaugel lõunast mööda.
Võttes arvesse päikesepaneelide efektiivsuse kasvu ja tootmise odavnemist võib juba lähitulevikus kujuneda päikeseenergia hinnaks ligikaudu 20-30 €/ MWh.
Tuumaenergia hind ei saa kuidagi langeda alla 40 €/ MWh. Pigem jääb ta nimetatud numbrist oluliselt kõrgemaks. Siit koorubki tuumajaama võtmeküsimus: kellele ja millise hinnaga õnnestub toodetud elektrienergia vabal turul maha müüa? Kui taastuv energia omahind võib tehnika arenedes veelgi alaneda, siis tuumaenergiaga seda juhtuda ei saa sest tuumajaama elektri hinnast moodustavad 70-80% kapitalikulud, 10-15% kütuse kulud. Tuumajaam peab muutumatult andma toodangut ja suutma seda müüa vähemalt 50 aastat.
Guido Säde