Kuulun koduarestis istujate riskirühma, kes ei tohi lähimast toidupoestki oma igapäevast leiba hankida. Sestap siis püüan selekteerida uksest ja aknast sissesadavat infot, mõistatamaks arenguid siin armsal maamunal. Globaalsete uudiste taustal meenuvad samad märksõnad nanotasandil täpselt kevadel 72 aastat tagasi – reisimine, ostlemine, õppimine, vaba aeg, meditsiin.
Siis asutati Königsbergi kandis Kranze mõisahoones NSVL Tööjõureservide Ministeeriumi sanatoorium. Kohustati meiegi kooli oma õpilast sinna ravile saatma. Ühtegi tõbist ei leitud, arvati siis, et mina võiks suuremate kadudeta terve kuu koolist eemal olla. Sobitati selga laost võetud uus vormirõivas ja saadeti teele. Eesti grupp, st. rühm rongiga Tallinnast. Missugune meditsiiniline näidustus sanatoorseks raviks mul kirjas oli, on teadmata.
Eestis oli talumajandus veel kuidagi elus ja toitu võimalik hankida. Seda teadsid nälgiva idavenna „kotipoisid“, kes rändasid hordidena kaubavagunite katusel, vagunite tamburis, kõikmõeldavates kohtades. Pidime meiegi oma reisivagunis tihedas rahvasummas püsti seisma. Kotipoiste seas leidus mõistlikke osalisi. Millalgi saadeti üle peade rahakott, mis märkamatult oli minu taskust rändama läinud. Isegi koti sisu oli alles, ju peeti vaest koolipoissi endaga võrdseks.
Königsberg oli varemetes, isegi põlenud trammid seisid veel rööbastel. Kranze mõisahoone asus hooldamata kuivenduskraavidega soisel alal. Kohalikest oli ainult mõni vanake, noored olid põgenenud või ära viidud. Kohalikud olid meie prügikasti tavakülalised. Kanalitest püüti kahvaga lepamaime, iga tärkav nõgesevõrse võeti kaasa. Kõrvaltvaatajana adusin nälja tähendust.
Sanatooriumi saabumisel oli mingi kokkupuude arstidega, edaspidi kohtusime kord-kaks päevas poola rahvusest medõega. Ei meenu mingit meelelahutusüritust. Väljas polnud ka midagi teha. Põhiline õhtune ajaviide oli poolringis ümber küdeva kahhelahju istudes võidu täisid tulle visata.
Kuu aja pärast täistuubitud rongis jälle kodumaale tagasi, tõeliselt maale, kaheks nädalaks vanaema abil täidest vabanema. Koolist eemal oldud poolteist kuud ei seganud suvel venekeelse oskustöölise atestaadi saamist ja töömehe elu alustamist.
Sellest kandist on saanud meie kunagise habemikust raudteetreiali, kelle(aegset) treipinki kaua imetleti, nimeline militaaroblast.
Endist praegusega võrreldes on märgata kunagist vajadust ise jalul seista ja oma tegevuse eest vastutada, praegu püütakse iga liigutust dikteerida, lootuses painavast viirusest vabaneda. Olgem ise ka arukad, ka elukorraldusel pärast painajast vabanemist.
Einar Lepp
Koroonaviiruse tõkestamiseks on kõik õigesti tehtud ja inimesed peavad sellest kinni pidama mis valitsus on soovitanud teha.
ise sealkandis mereväe haiglas, kuigi hiljem. Ei tea, kas see oli sama mis Kranze oma, kuid Baltiiskist kõvasti põhjapool ja heas korras. Ka park oli olemas. Meri polnud kaugel, kuid olime nakkuses ja välja ei saanud.
Königsberg oli juba ammu Kaliningrad, kuid ka siis oli mõningaid varemeid jõe kaldal näha. Ja trammid olid ülimalt logud. Baltiisk oli keelatud sissesõiduga, piiril võeti iga õiguseta isik kapsaussilt maha.
Peaks nüüdki kunagi seal ära käima. Tean vaid, et Baltiiski sõjasadamast osa on juba kaubalaevadele avatud.
Ka meid ei lastud välja, olime laeval, nagu karantiinis. Meelelahutuseks oli hommikvõimlemine kail. Sinna sai Riiast rongiga ja Riiast koju samuti rongiga. Siis selline veel käis. Nüüd aga ei jõuta kuidagi kokkuleppele, et ka Tallinnast Riiga saaks rongiga sõita. 2 tunniga Tartu, tunniga Valka ja siis on kott ees.
Raskeid aegu on olnud mitmeid. Vabas Eestis oli üks raskemaid aegu M.Laari valitsemisaeg kui tekkisid kodutud ja prügikastiinimesed. Kordagi ei tõstetus pensioni, abirahasid ega alampalku. Hinnad tõusid kõrgele eriti korterihinnad. Siis tekkis lootuskiir kui Siim Kallas sai peaministriks ja kutsus valitsusse Edgar Savisaare kes kohe tõstis pensione 30 protsendi võrra muidu see oleks praegu veel väiksem olnud. Elu läks paremaks mitmes valdkonnas. Aga siis järgnes Ansipi valitsemisaeg ja kõik läks kolinal allamäge ning vaesus aina kasvas. Abistasime teisi riike ehkki vajasime ise abi. Ega Rõivase valitsuse ajal parem polnud sest tehti üks vale otsus teise järgi. Nüüd hakkas keskerakondliku valitsuse ajal elu järjest paremaks minema aga nagu kiuste tuli koroonaviirus segama.Nagu meil veel sellest vähe oli et reformierakondlased et hääli saada ilma töötulemusteta laimavad Eestimaa parimaid inimesi ja leiutavad neile valesüüdistusi mis rikuvad inimeste tervist ja segavad nende tööd.
Koristage ära eesliinilt kommunistid!
Koristage ära mingi äda lause. See inimene on narkouimas või purjus, aga ehk päris rumal. See mis kirjutas Nojah on õige ja faktidega tõestatud. Kõik on nii isegi kui keegi seda ei taha tunnistada.
Muidugi on Nojahil õigus ja nii see oli. Ma lisaksin veel juurde et E.Savisaarele tehtud ülekohus meenutab stalinismi kuritegusid. Kardeti tema suurt häältesaaki ja Tallinn taheti üle võtta. Mitu aastat otsiti süüdistajaid. Ega ausale inimesele pole kergesüüdistusi leida. Aga kui kapo läks rüüstama tema kodu meenutas see tapatalgut. Raskest surmavast haigusest paranev inimene istus ratastoolis ja vaatas pealt. Raha viidi ka ära. Savisaar elas väga tagasihoidlikult ja loomulikult olid tal suured palgad ausa ja tubli töö eest. Eks seal oli ka see raha mida me kogusime talle bioonilise jala jaoks. Aga kapo ei külastanud nende kodusid kus olid miljonid mängus sadama äfääri tegelastel. Samuti ei külastanud E.N. Krossi kodu kui ta võttis riigikassat suuri summasid oma elamiste renoveerimiseks. Reformierakondlastel on tagatuba kus ollakse varjus, sinna ei pääse karistused. Isegi meie tippsuusataja oli kohe süüdistusest vaba kui sinna läks. Sealt tuleb teine viirus laimu ja valesüüdistuste näol parimate inimeste suhtes.