Teise maailmasõja lõppu Euroopas tähistatakse nii 8. kui ka 9. mail. Seda 75. aasta tagust kuupäeva võib ühest küljest vaadata mälestusüritustena ohvritele, kuid Nõukogude Liit eelistas päeva tähistada võidupäevana natsi-Saksamaa üle.
Kuna ka Eesti mehed kisti sellesse sõtta, siis kirjutan siia ühe võitleja, laevakapteni ja kirjaniku mälestused, mis helilindile räägitud aastakümneid tagasi tema koduaias Mähel.
Herman Sergo: „Raske haiguse ajal olin pool meelemärkuseta olekus ja dokumendid läksid kogemata vahetusse ja minule poogiti ühe Muhu poisi nimi Valk Artim Vassili poeg. Venelased tegid kribinal-krabinal nime ringi ja tuligi Volk Artjom Vassiljevitš. Ja see nimi oli mul viis aastat ja jäi külge.
Tol ajal ma oskasin vene keelt täiesti üle kivide kändude ja et seda asja selgitama hakata, ma lihtsalt kartsin. No see oli puht juhus, et ma enam-vähem sain aru kõikidest keeltest, mis neil seal luureosakonnas vaja läks.”
Teie raamatud, on need arhiivimaterjalid, teie mõtted, arusaamad või…?
H.S.: „Muidugi on kõikidel neil raamatutel tõemullas, kuid pookeoksi on pandud ja võrasid ka kärbitud. Isiklikult ma Hitlerit näinud ei ole, kuigi olen kuulnud tema kõnesid. 1933. aastal lubas ta halli sõdurikuue selga panna ja ka siis surra või võita. No halli kuue ta pani selga aga võita talle ei olnud antud. Tema viimases kõnes oli kaks lootust: Jumal ja see teine, tema kuulus salarelv millest ta oli kaua rääkinud. Kui esimene kõne meenutas lõvi möirgamist, siis viimane, võiks öelda koera klähvimist kuu peale. Valgemere sõjaväeringkonnas olin mina see esimene, kes sellest kuulis ja ma kuulsin kohe algallikast, kuidas groβadmiral Karl Dönitz Flensburgis seda saksa rahvale kuulutas. Sealt tuligi siis Hitleri surm ja Dönitzi määramine Hitleri järglaseks.
1946.-1947. aasta talvel, kui viibisin laevaga järjekordselt Tallinna sadamas, tuli pardale säärsaabastes noormees, hall tolmumantel vormi varjamas. Istus mu kajutis teispoole lauda ja võttis portfellist mingi paberi. Teie toimiku täpsustamiseks vajaksime mõningaid lisaandmeid, lausus ta. Asi seisab nimelt teie vanemates. Hiiumaal sääraseid isikuid igatahes ei ole ega ole kunagi elanud. Seal ei tunta Vassili Volki. Olin niisugust küsimust peljanud juba aastaid. Nüüd see siis lõpuks esitatigi. Kuid südameataki saamise või endast välja minemise asemel jäin imekombel täiesti rahulikuks. Tundsin, et sellele otseküsimusele ei saa olla kaht vastust, nüüd pean ütlema tõtt. Ülestunnistamine tähendas lõppu närveerimisele, unetutele öödele kodusadamas ja Vabriku tänava pisikeses toas. Hingasin sügavalt. Mu passiandmed ei vasta tegelikkusele. Esinen juba aastaid võõra nime all. Tõeliselt olen Sergo, Herman Mihkli poeg.” Niipalju siis ühe sõjaveterani elust.
On mitmeid erinevaid tõlgendusi sõja lõpu kuupäeva osas. Selleks võidakse lugeda nii Jaapani kapituleerumist 2. septembril 1945 kui ka relvarahu päeva 14. augustil 1945. Euroopa jaoks lõppes sõda 7. (Saksamaa kapitulatsioon Reimsis), 8. (kapituleerumine Berliinis) või 9. mail (Berliini kapitulatsioon Moskva aja järgi) 1945. Saksamaa jaoks aga lõpetas sõja alles 12. septembril 1990 Moskvas sõlmitud 2+4 leping, mis lubas Saksamaal taasühineda.
Nõukogude Liit lõpetas Eesti territooriumil sõjaseisukorra 1946. aasta juulis. Poliitikud on oma kõnedes mõnikord öelnud, et Teine maailmasõda lõppes alles 1991. aastal, kui lõppes okupatsioon tänu Laulvale revolutsioonile.
Lembe Hendla
kehtib 2. ilmasõda seniajani, sest 4,7% meie maa-alast on ühe sõjardist lepingulise poolt okupeeritud ja ka relvastatud erinevate väeosadega.
Siit küsimus: kes oskab öelda, millal lõpeb 2. ilmasõda meie jaoks?
Nüüd on liberaalide infosõda.
Olin noor ja armuud lugeja.Nüüd lugesin üle. Ikka lahe!
Film oli niru.
Aga tänased apelsinid ja seened on eriti sitased.
Praegused kirjatsurad oskavad vaid oma üleskiidetud elulugusid kokku käkerdada.
Kauneimad neist on igasugused aunasted ja laarlased. Võib ka küüditamise pätte kiita
ja unustada, mida tegelikult metsavennad oma rahvaga tegid.
Olks veel vaja ka ansipi elulugu, aga sõjakomissaarina!
Sõda lõppes !946. aastal. Stalini valitsemise aeg oli raske kõigile Venemaa liidus olnud riikidele ja loomulikult ka Venemaale.endale. Kõikjalt viidi inimesi Siberisse. Kõige rohkem sai kannatada intelligents. Oli juhuseid kui perakonda ei viidud Siberisse aga mehed kavatseti uputada. Keegi rääkis et uputajad lasid ühel kohtunikul põgeneda üeldes selges eesti keeles et sa olid aus kohtunik ja kao siit. Tüükad talupojad said endale nimeks kulakud ja nad viidi minema ning nende talud ja maad said omale uusmaasaajad. Ei tea kes neid nimekirju tegid keda Siberisse viia vaevalt et vene sõdurid teadsid keda viia.
Eestlaste jaoks pole okupatsioon lõppenud. Üle 300000,nde ebaseadusliku (EW. kestis de jure edasi, seega tuldi riiki kutsumata ja kuidas sellist tulemist peab nimetama?) immigrandi pole lahkunud, vastupidi—oma anastaja mentaliteeti ja impeeriumiihalust kantakse edasi oma järglastele. Himu teiste rahvaste maade järgi pole kustunud, Kõik RK. koosseisud ja valitsused on venestamis dententsi ainult süvendanud. Vene noored, siin sündinud, kasvanud ei ole võimelised kõige algelisemal viisil ennast riigikeeles väljendama (Agur), samas on needsamad noored 9 mail, rind kummis, jäine pilk silmis “Pronkspuusliku” juures “auvalves”—järelikult pole ka nemad võimelised tunnetama vene
rahvuse süüd (vastupidiselt sakslastele), et selline ausammas on võõra rahva territooriumil. Kinnnisvarafirmad müüvad vene saitidel “eksklusiivseid” kortereid Tallinnas—keegi ei kontrolli ja neid “vabastajaid” tuleb aina robinal juurde. Käib ka lõputu “perekondadega” ühinemine. Juba Kesk-Eestis lõugab MAX,ima siseraadio vene keeles. “Isamaa” ja EKRE ehk suudavad hullema –0-kodakondsuse ära hoida,ka slaavlaste massilisele tulemisele mingi piiri panna (muidugi liberite kiunu saatel) nn. ukrainlastele, kes räägivad vene keeles, kuid pealepressivale vene keelele ei pane ka nemad kätt täielikult ette, sest üks valitsuse osapool kuulutaks välja kaks riigikeelt päevapealt, näha on kuidas Reps vene koolidele järeleandmisi teeb. Oravad ainult rääkisid ja seda pea 17 AASTAT, 17 –kuid “töö” tagajärgi ju polnud, isegi seda ei suutnud nad saavutada, et eesti noorelt ei saaks nõuda oma kodumaal vene keele oskust, aga eks neile kukkus nuts ka venelasest omanikelt.
Oleks vaid taibanud Erik-Niilese tekkest, oleks kolmest katkust ühe välja jätnud.
Niimoodi ja edasi!
Aga välja tuli vaid hunnik roppusi!
Tänapäeval kirjutatakse,et tegelikult tungis venemaa saksamaale kallale ja homme kirjutatakse,et Viik,Mere ja Gerrets kes toimetasid Eesti surmalaagrites olid NKVD agendid ning nende tegevusest ei teatud saksamaal muhvigi !
Venemaa kui maailasõjas kõige rohkem kannatanud riik on siis tegelikult agressor ?