Andre Hanimägi, Haabersti linnaosa vanem
Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti ettepanek reguleerida lühiajaline rent on saanud rohkelt positiivset tagasisidet, aga ka etteheiteid. Suund lühimajutust, nt Airbnb reguleerida, on igal juhul õige. Juba praegu sörgime taaskord maailmal sabas – tavapärane on nii omavalitsuse litsents, ajaline piirang kui ka see, et rentida saad oma enda põhilist elupinda, mitte teha kokku ostetud korteritega majutusäri.
Poliitiliste oponentide kriitika ülereguleerimisest või ärimeeste ja -naiste selgitused, et turg reguleerib ennast ise, pole paraku tõsiseltvõetavad ega paku lohutust nendele inimestele, kes soovivad elada kodus, mitte kehvasti juhitud peohotellis. Pole ühtegi põhjust suhtuda lühimajutusse kui iseenesestmõistetavasse inim- ja äriõigusesse, mis ühtegi regulatsiooni ei vajagi.
Muutuv maailm ei tähenda kauboikapitalismi
Olgu kohe ära öeldud, et kunagi pole juttu olnud selle valdkonna lauskeelamisest. Meer Mihhail Kõlvart on toonud välja, et teenuse pakkumise reeglid tuleb seada rangemaks, sest Tallinna elanikud, kes selliste äride kõrval peavad oma kodus elama, tunnevad end tihtipeale häirituna. Seda on kinnitanud ka korteriühistute liit, kes on tõdenud, et pöördumised lühiajalise rendi teemal on sagenenud.
Probleemideks on nii müra ja öörahust mitte kinnipidamine, halb ja ükskõikne suhtumine ühiskasutatavasse varasse kui ka näiteks prügistamine ja prügi sorteerimine. On keeruline pürgida roheliseks pealinnaks ja paluda elanikelt prügi sorteerimist kui papikonteineris on eilse peo ginipurgid ja šašlõkipakendid nendelt, kes homme on sealt taas läinud. Ülehomme on aga juba uued sõbrad platsis.
Inimene käitub üldjuhul oma varaga teistmoodi kui kellegi teise omaga. Enda autot hoitakse rohkem kui rendiautot, enda kodus püütakse vähem jääda naabritele silma pidutsemisega või prügi suvalisse konteinerisse viskamisega. Enda vara püütakse hoida, sest tunnetatakse omanikutunnet ja teatakse raha ning normaalsete inimsuhete väärtust.
Tartu idee pakkuda rattaringlust sai tagasilöögi kui nelja päeva pärast tuli juba 100 ratast 750-st viia remonti. Tõenäoliselt ei viskaks keegi enda kallist vara Emajõkke, kuid kellegi teise varaga just nii meeldib mõnel mehel käituda. Võib ju olla, et renditud korterit segi ei peksta hilisemate kahjunõuete ning omaniku halva tagasiside tõttu, kuid kellele annavad naabrit tagasisidet ebameeldivate külaliste osas? Rentijale, kelle ainus soov on saada võimalikult suurt tulu oma korterist? Korterist, mille ainus eesmärk ongi teenida tulu, mitte pakkuda perele kodutunnet ja naabritele head keskkonda.
Arusaadav, et lühiajaline rent oli vähemalt enne koroonakriisi väga hea rahateenimise viis, kuid krabisev ei tohi anda kellelegi suuremaid õigusi. Uue ja nn kaasaegse tulek ei saa tähendada kauboikapitalismi tagasitulekut, kus esmajärjekorras on mõne kasum ning siis kõik muu. Vana vs uus kohtumine on toimunud paljudes valdkondades, sh ka taksonduses, kus me samamoodi ei eelda, et registreeritud taksod peavad konkureerima täiesti reguleerimata sõidujagamisteenusega.
Reeglid on loomulikud
Niisamuti ei kuku kokku meie turism kui seada mõistlikud reeglid. Isamaa volinik Mart Luik kritiseeris regulatsioone kui ideed elupõlistelt avaliku sektori meestelt, kes arvavad, et raha tulevat seina seest. Paraku ei saa alati kõike mõõta ainult rahanumbrites ning seda ei tee ka muu maailm. Juba praegu sörgime suurlinnadel sabas.
Vaid väike otsimine näitab, et maailma linnades on lühiajalise rendi reguleerimine olnud aktulaane juba aastaid. Juba 2014. aastal otsustati Berliinis muu hulgas, et lühiajaline rent vajab omavalitsuse luba. 2018. aastal täiendati seadust, et oma nii-öelda põhilist kodu võib rentida ajapiiranguta, kuid oma teisi pindasid saab aastas lühiajaliseks rendiks välja üürida vaid 90neks päevaks aastas. Ajalise piirangu seadmine on kindlasti üks meede, mida tasuks kaaluda.
Toronto nõuab, et lühiajaliseks rendi andja peab samuti ise elama põhikohaga välja antavas korteris ning maksimaalselt saab välja rentida oma kodus kuni kolm magamistuba või terve kinnistu. Ka Torontos tuleb taotleda omavalitsuselt litsents. Sama kehtib ka linnade kohta Ameerika Ühendriikides, kus nii mõnelgi pool nõutakse ka seda, et üürileandja peab end registreerima juriidiliseks isikuks.
Omavalitsuselt litsentsi taotlemine on läbiv tendents kogu maailmas. Suuremaid turistide hulkasid võõrustav Amsterdam ütleb, et lisaks omavalitsuse antavale litsentsile tuleb saada luba ka koduomanike assotsiatsioonilt ehk meie mõistes võiks see ollagi kas korteriühistu või eramajade puhul kogukonna MTÜ. Vastavus tuleohutusreeglitele ja muule on normaalne praktika, kuid näiteks on ka sätestatud, et pinda rentides ei tohi seal olla korraga rohkem kui neli inimest ning jällegi – aasta jooksul tohib lühiajaliselt rendile anda eluaset kuni 30 päevaks.
Ehk kokkuvõttes on maailmas laias laastus vajalik litsentsi olemasolu, lühiajalist renti saab aasta jooksul teha vaid teatud perioodi ulatuses ning oma põhilises elukohas, mitte kui ärimudelina. Samuti on reguleeritud korteris viibivate inimeste arv, mis võib olla ka lausa vaid kaks inimest. Neid reegleid on veelgi ning need on lihtsasti internetist leitavad. Seega võib ära jätta jutud Tallinna soovist kõike ülereguleerida. Vastupidi, esimesi samme on vaja teha kiiremini.
aru saan, tahab Kimm saada raha, kui keegi võetakse öömajale. Sest öömaja andja ju mingi pataka saab. Ja sellest tuleb osa omale kahmata.
Kuid vaadakem asjale ka teisestküljest. Kui Bill jääb öömajale Vasja juurde ja maksab Vasjale 50€, siis on Vasja rikkam 50€ võrra ja Bill vaesem 50€ võrra. Ehk jobudele arusaavamalt: üks andis teisele 50€.
Nüüd miks peab oma raha liigutamise eest teisele veel kolmandale maksma? Nt 20% ehk 10€ mingile Kimmile. Mille eest? Mida on Kimm teinud, et see öömajavõimalus oleks olemas? Valib ju ööbija ise, kas talle öömaja istub või mitte. Nii on ka majutaja huvitatud, et tema juures ööbitaks. Mis on Kimmi osa selles tavalises äritehingus, et nõudmine ja pakkumine oleks kooskõlas?
Kuid arutlen edasi. Oletame, et Vasja äratab Bili öösel kell 3 üles ja hakkab wteda peksma või üldse tapab ära. Miks peaks Kimm nüüd sekkuma, kui see on tavaline lepinguliste ja hoopis politsei asi? Ja kui see pole Kimmi asi, siis mille eest ta raha nõuab?
Mina leian seega, et inimestevahelised suhted ei tohi ola korraldatud linnaisade poolt ja ahnusest. Selleks on muud eeskirjad ja karistusseadus. Ning mingit ajuvaba keppimist juurde mõelda on üle mõistuse. Kas Kimm tahab samuti tänavarahutusi nagu neegrud Jänkistanis mitte millegi eest laamendavad? Ma ei saa sellest aru!
Õigust räägid. Kust saab vaene Vasja lisaraha? Ei kuskilt. Pensionid on kui kerjusele visat kont. Vasja peab vahendajale nagunii maksma,kes talle selle Billi või Dusja korterisse toob. Egas nad ise tea tulla.Julge ka.
Kui Dusja tuleb Ida-Virust arstide juurde ja mitu päeva läheb,kus ta magab siis. Snelka ääres istub ööpäev läbi?
Egas ta jaksa hotelli võtta.
Aga siin Kim ei aita Dusjat ega vaest Billi. Ei vahenda ka ega garanteeri ega lahenda tülisid KÜ norijatega.
Mille eest talle maksta?
nn lühimajutus on inimese enda asi. Tema otsustab, kelle ta oma koju laseb ja mille eest. Kui pärast on midagi sitasti, siis vastutab ta ise nagu ikka külaliste eest. Ei näe problat!