Kaido Höövelson: Kaitseväe spordirühma kaotamine on viga

Kaido Höövelson. Foto Erik Peinar/Riigikogu

Kaitseväe juhataja Martin Heremi otsus likvideerida spordirühm on mulle arusaamatu ja annab signaali, et me ei väärtusta tugevaid Eesti mehi, ütleb endine tippsportlane ja Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige Kaido Höövelson. “Sport ja Kaitsevägi on olnud omavahel tihedalt seotud nii Eestis kui ka kõrge elatustasemega Euroopa riikides ning antud samm tuli suure ebameeldiva üllatusena kogu spordiüldsusele,” lausub Kaido Höövelson.

Eesti Sumoliidu president Kaido Höövelson sõnab, et praegused spordirühma liikmed eesotsas maadleja Heiki Nabi, sõudja Tõnu Endreksoni ja laskesuusataja Kalev Ermitsaga on ajateenijatele suureks eeskujuks. “Ajal, kui Eesti noorte füüsiline aktiivsus väheneb ja ülekaaluliste hulk suureneb, on sportlike liidrite olemasolu hädavajalik. Sirge selja ja positiivse ellusuhtumisega tippsportlased aitavad hoida Kaitseväe mainet kõrgel,” räägib Kaido Höövelson.

Spordirühma, kuhu kuulub 18 sportlast, aastaeelarve on 350 000 eurot. “Kaitseväe rahaline tugi on tippsportlastele äärmiselt oluline eriti just praeguses olukorras, kus ettevõtted turunduseelarveid koomale tõmbavad. Käesoleva aasta kaitsekulutused on 615 miljonit eurot ja spordirühma kulu sellest on mikroskoopiline. Kutsun Kaitseväe juhatajat otsust üle vaatama ja leidma kärpekohti mujalt,” lisab Kaido Höövelson.

2 kommentaari
  1. Nagu 3 kuud ago
    Reply

    ikka, kukkusin kohe endise usina mataaustajana toodud arve jagama. 350000/18/12 = 1620€ kuus. Muidugi on maadlejatel ja möödalaskuritel erinevad vajadused ja kulud, kuid 1 näo kohta pole 1620€ kuus (kui see on mustalt, siis alles jääb 1300 kanti) sugugi väike rahake. Sest ega nemad ise ju maksa sõidupiletite, öömajade ja söögi eest. Omast taskust tuleb vast ainult doping, kuld ja briljandid.
    Ent küsimus polegi mingis spordirühmas just ründeväe alluvuses, asi on võimaluses vaadata/käsitleda sportlasi kui riigiametnikke. Nii nagu on tavaametnikud eri taseme ja palgaga, võiksid sama olla ka sportlased.
    Seda pole sugugi keeruline teha. Tuleb kehtestada nn lihtametniku tase valitud spordialadel. Kui mõni kodanik (siin ei tule mutukad kõne alla) selle taseme saavutab, siis peaks tal olema õigus saada ka tööd sportlasena. Kuigi ka seal võib tekkida vabade kohtade piirang. Nt naisvehkijate jaoks. 5-6 ehk ametnikuks sobiks, ülejäänud peaks ootama kuni ees keegi eksib või pinsile läheb. Igatahes läheb isiku ametnikupalk ka pinsiarvestusse.
    Kuna sportlane on siis riigiametnik, peab ta ka järgima ametnikule ettenähtud kohustusi ehk ta peab ettenähtud ajal ja kohas ka sportlasena ennast näitama ja tõestama oma taset ehk ametit ja palka. Kui tõestab, siis on ametnik edasi. Kui ei, siis tööga mittetulnu lihtsalt koondatakse ja vahetatakse uue vastu välja.
    Sportlasel võib olla mitu astet. Mis need määrab, raske kohe öelda. Sest nagunii läheb kismaks olümpiaalade, ilmameistrivõistluste ja lahjemate alade esindatajate vahel. Nii ei saa üks sportlane tõustagi teise palgatasemeni, sest tema ala nii ei hinnata. Kuid mis parata, sellega tuleb leppida. Elu on juba sihuke, et üht ala vahivad kümned tuhanded, teist vaid mõnikümmend. Seega peaks arvestama ka vaatajate huvitatust ala vastu. See tegur võib kõikuda 0,1…1,0 vahel. Ehk kuuma muna veeretaja saab 10 korda lahjemat palka kui suure muna hauduja.
    See käis nn riigiametnike kohta, kuid meil on ka erasportlased. Kui riigiametnik võidab nt mingi auhinna 100000€, siis peab ta selle valitsusele/rahvale andma aga pinsiarvestusse see ikkagi läheb. Palka saab ta ju niigi ehk täidab oma kohust. Erasportlane aga tohib kogu võiduraha omale hoida. Tasub vaid tulumaksu ja pisut läheb siis ka pinsiarvestusse. Muu aga ainult siis ja niipalju, palju sportlane annab riigikassasse. Ehk eraportlane võib sportimisajal teenida kordi enam kui riigisportlane, kuid pinss on rohkem kindlustatud riigisportlasel. See nagu nn musta raha lugu.
    Kui aga erasportlase tase juba niipalju langeb, et üksi ei löö läbi ja kasu ei saa, siis võimalusel võib ta riigisportlaseks üle minna. Kui on vaba koht ja tase vastab. Arvestus käiks siis tema kohta selelst alates, varasem erasportlaseaeg on eraldi. Nt Kanepi Kaia tahab tennist toksida, kuid ükskord tajub, et tase ei vea enam välja. Ei tule enam pappi sisse ega jää üle. Kuid Aneti taga on 2 kohta vabad, vabalt võiks Kaia ühe hõivata riigisportlasena. Loomulikult nüüd juba uutel tingimustel, kuid ka palk oleks olemas. Kuni ta ka sellest ametist priiks saab või ise loobub.
    Igatahes saaks sportlaste rahastamisega asjad korda ja keegi ei saaks iriseda ega viriseda. Asja otsustab ikkagi sportlik tulemus, mitte kellegi tutvus või isiklik meeldivus.
    Bartol olekski kena võimalus selline seaduseelnõu ette võtta ja toetajaid leida. See oleks täiesti uus patükk meie riiklikus spordis.

  2. Eelnev 3 kuud ago
    Reply

    tähendab, et loodaks samasugune Spordiamet nagu on Veeteede amet, Maa-amet jmt. Selle ameti eelarve sõltuks vajadustest ja võimalustest. Aastati see kindlasti kõiguks, kuid mingi keskmine tuleb ette nagunii.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.