Enn Eesmaa, Riigikogu väliskomisjoni esimees, Keskerakond
Uusi ülesandeid seades tuleb alati kasuks otsida vastust küsimusele – kas plaanitava teostamine ka jõukohane on? Toetades ja edasi arendades Tartu Ülikooli Aasia keskuse ettepanekut koostada Eestile Aasia strateegia kuni aastani 2035 tabad end koheselt mõttelt, et kas suudame haarata haaramatut. Millist taktikat kasutada strateegia koostamisel?
Aasia kui sajandi domineerija
Aasia on ju maailmajagu, mis võtab enda alla suurema osa Euraasiast. Aasia esialgne sõnatähendus viitas päikesetõusule, siit pole kaugel ka hommikumaa mõiste. Aasia geograafilise piiritlemisega tegelesid juba antiigirahvad. Aasia piire võis toona otsida ja leida tänast Kuthaisi linna embava Rioni jõe, teistel andmetel aga hoopis Doni kallastelt. Strateegia vajaduses ei kahtle keegi, seda rohkem, et üldise arusaama kohaselt elab inimkond praegu ja veel 80 aastat Aasia sajandil. Kindlasti tuleb vastata küsimusele, kas tegeleme pelgalt Hiinaga, või näeme Aasiat laiemalt. Olen kindlalt pooldamas teist lähenemist, kuigi Hiina teemad on kindlasti prevaleerivad.
Riigikogus tegutseb 11 parlamendirühma suhtluseks Aasia riikidega, meie esindajad on töövisiite teinud paljudesse Aasia riikidesse, väliskomisjon pole siin erandiks. Ühelt viimaselt tööreisilt tagasi tulles soovitasime välisministeeriumil aktiivselt tegeleda saatkondade avamisega Singapuris ja Korea Vabariigis. Täna oleme selle protsessi finišis. Aasia strateegia puhul oleks raske loota kõikehõlmavat tulemust, mis vastaks enamikule küsimustest, näitaks selgeid teid Eestile soodsaiks arenguteks ääretus Aasias. Samas vajab Eesti Aasia strateegiat, mis arvestaks võimalikult paljude ühiskonnagruppide vajadustega.
Riigikogu väliskomisjon koostas juba üle-eelmise koosseisu ajal Aasia raporti, mille pealkirjastasime tagasihoidlik-realistlikult „Eesti võimalused ja huvid Aasias aastani 2025“. Kuigi mainitud aastaarvuni on veel mitu sügist on juba täna selge, et maailm, Aasia riigid kaasa arvatud on arenenud kiiremini me toonasest mõttelennust. Samas on lisaks globaalarenguile ka meie riigi võimekus ja vajadused praegu teised, kui aastal 2012. Siis keskendusime peamiselt Aasiat puudutavate arengute kirjeldamisele, mis nii toona, kui tänagi on väga tähtis. Eestil pole põhjust uhkustada Aasiat põhjalikult tundvate ekspertide arvukuse pärast, isegi Hiina spetsialiste meil napib. Loomulikult oli kaheksa aasta eest üsna keeruline pakkuda põhjalikku visiooni, tegevuskava ning missiooni seatud eesmärkide saavutamiseks. Vajaka jäi erinevate ametkondade koondamisest Aasia teemalistele probleemidele, mis on aga eelduseks võimaluste leidmisel ja lahenduste pakkumisel.
Eestil on aeg kaardistada uued suunad ja väljakutsed
Täna on meil kasutada hoopis rohkem mitmekülgseid rahvusvahelisi materjale, mis meie strateegia koostamist hõlbustavad. Alles mullu avaldati Euroopa Komisjoni strateegiadokument, mis laialdaselt analüüsis Euroliidu võimalusi koostööks Hiinaga. Oluliseks lõpplahenduse osaks peakski olema Eesti tegevuskava koostamine koostööks Aasia riikidega. Eesti välisministeeriumis on valminud ametkondlikud juhised Hiinaga suhtlemiseks. Meie saatkond Pekingis on tegusalt aktiivne. Väliskomisjon kasutab sageli võimalust suhelda virtuaalvahendusel teeneka Eesti suursaadiku Andres Ungaga. Kontakte arendame teistegi saadikutega Aasia riikides.
Novembri keskel kutsusime Riigikogu konverentsisaali ligi poolsada inimest, kes esindasid parlamendi fraktsioone, mitmeid ministeeriume, me kõrgkoole, ametkondi ja valitsuseväliseid organisatsioone arutamaks ja otsustamaks, kas, kuidas ja millal Eestile Aasia strateegiat koostada. Mõtet on toetanud nii peaminister, kui välisminister. Kõik asjast huvitatud tõdesid, et senisest selgemaid põhimõtteid suhetes Aasia riikidega on vaja hariduses, teaduses, majanduses, kultuuri ning paljudes teisteski valdkondades. Eraldi võimalusi, kuid ka probleeme tekitavad poliitilised suhted ja suhtumised Aasia riikide esindajatega. Siin tuleb meil kokku puutuda ja Eestile soodsalt lahendada alatiselt meie tegevusi suunav ning paraku raskelt saavutatav balanss pragmaatika ja põhimõttekindluse vahel. Sel teemal võiks pelgalt Hiina näiteil kirjutada pikki artikleid alates Huaweist kuni Hiina saatkonna aktiivse ja sihipärase tegevusega Eestis.
Loomulikult ei eelda meist keegi, et sündimas on põhjapanevalt lõplik Aasia teemaline analüüs, vastupidi, seda tööd tahame vajadusel täiendada, uusi võimalusi nähes värskeid lahendusi otsida ja heal juhul ka pakkuda. Riigikogu väliskomisjon pakub strateegia koostajaile kohtumispaika ja platvormi ning on juba alustanud Aasia teemade analüüsi me komisjoni istungeil. Kindlasti püüame silmas pidada viis sajandit enne Kristust elanud Konfutsiuse hoiatust:
„päev otsa istuvad koos
jutt ei ole kohane
lobisevad tühjast tähjast
tõesti raske juhtum.“
“Eesti piir vastu Hiina muuri!”
Suldikogu-Kadriorgiale Minskist ei piisa. Tuleb viia 900 000 eesti ugri
1 200 000 000 hiinlast geneetiliselt lahustama?
Tegid Edgari jalast endale raudruu?
Ungern-Sternberg vist juba proovis ja temast jai jarele laguloss Haapsalu all.
(auleegioni orden (ordu), et.wikipedia)
salm käib ka Ennu loo kohta. Millest Enn midagi ei räägi, on meie idatundjate sihipärane ettevalmistamine sealelavate eestlaste abil. Sest nt keeletundmise ja -oskuse seisukohalt on tähtis, et seda õpitaks juba lapsest peale. Mingi 20-aastane võib küll teaduslikult õppimisele paremini läheneda, kuid tal puudub võõra keele tunnetus. Seega peaks mõned meie pered või nende lapsed siit minema Hiina, Jaapani, Korea, Vietnami, Tai, Mongoli, India, Iraani, Iraagi, Suuriia, Lubnaani, Paakistaani jt koolidesse just lapsest peale. Kui hiina-jaapani-korea kõnekeelt õppida pole raske, siis kirjaga on 5× rohkem tegemist, tean oma nahal. Samuti peab mõistemärke õppinu nendega pidevalt tegelema, sest iga kirjavaba aastaga kaob 30% oskusest. Oskad 2000 märki, siis aasta pärast laisklemist 1400, edasi 980 jne. Mullegi on meelde jäänud vaid umbes 50 levinumat ja lihtsamat märki. Et ma ei saanud nendega pidevalt tegeleda, loobusin juba varakult. Põhja-Koreas on aga oma hangõl ning selles hiinalikke märke ei kasutata. Kuid sinna omade sokutamisega on suuri raskusi. Nagu ka Iisraeli, kus valik on sama karm nagu Tallinna Juudi kooligi.
Samuti saavad lapsed nii kohapeal kasvades omandada ka kohalikku mõtlemisviisi ja suhtlemist, tavadest rääkimata. Täiskasvanuid saab juba rakendada Eesti teenistusse spioonide, teadlaste, tõlkijate, ärikate, vahendajate, politikaanide ja teistena. Muidugi mitte kõike, loomulik kadu on ka seal, kuid kui 10-st saame 1…2 asjatundjat, on ka hea.
Vaat seda peaks Enn jutlustama ja peaks ka kindel kava olema. On ju paljud idamaalased oma elanikke saatnud lääne ülikoolidesse ja teevad urgitsemistööd välishiinlaste, välisjaapanlaste ja teiste seas. Oskuslikult urgitsedes oleks ka kasutegur talutav.
Nüüd ronitakse juba Aasiasse. Kas on ehk vaja seal ka ajada venevastast poliitikat. valitsuse sisepoliitika on hea aga välispoliitika jätab soovida. aga ehk peab aitama kaasa mõne valitsuse vahetamisele. Kogemusi võivad ju kõik saada kui tuletavad meelde Ukraina veriseid sündmusi valitsusvahetusel. Hakkas meeldima ja nüüd tehti sama stsenaarium Valgevenele kus seni elati rahulikult ja edukalt. Kuigi ma olen alati olnud Keskerakonna poolt ei meeldi mulle see, mida teeb Eesmaa.
on jäänud vanale nõukogudeaegsele tasemele, kus ta luges paberilt maha, mida partei ja valitsus õigeks pidasid.