Keskerakonna Roheliste kogu liikmed soovivad palju jõudu ja tarkust uuele keskkonnaministrile ning anname omalt poolt mõned mõtted, mida lisada ministriportfelli.
Hea meel on tõdeda, et peatselt ametisse astuv minister soovib juhinduda Euroopa Liidu roheleppest. Roheleppe rakendamisel tuleb samaväärselt tähelepanu pöörata kõikidele aspektidele. Selle raames on muuhulgas vastu võetud elurikkuse strateegia, mis senisest enam tõstab tähelepanu keskmesse looduse tasakaalu, kogu elu eelduse taastamise ja säilitamise. Rohelepe räägib lühikestest tarneahelatest, keskkonnakemikaalide kasutamise vähendamisest, toidujulgeolekust, keskkonna üldisemast tervisest. Kõik need strateegilised suunised on olulised, et kujundada uut, jätkusuutlikumat ning tervemat tulevikku nii Eestile kui kogu Euroopale.
Keskkonnavaldkonnas on palju küsimusi, millele keskenduda. Roheliste kogu toob välja neli prioriteeti.
1) Tuumaenergeetika. Tuumaenergeetika arengule on pandud suuri lootusi, kuna fossiilsete kütuste lõppemisel on see suuteline tagama energiavarustust sõltumata ilmastikust ja muudest loodusteguritest. Samas on seniste avariide ja probleemide keskmes nö inimlik faktor. Uute, neljanda põlvkonna reaktorite juures on rakendatud passiivset ohutust, mis tähendab, et hädaolukorras seiskuvad reaktorid automaatselt ega vaja enam inimesepoolseid tegevusi. Tuumajaamade tehnoloogiline pool vajab aga siiski pidevat arendamist ohutuse suunas. Lahendamata on üks kõige olulisemaid küsimusi – radioaktiivsete jäätmete käitlus. Seetõttu tuleks tuumaenergeetika aruteludel osata näha selle energialiigi potentsiaali, kuid senisest enam tähelepanu pöörata ka probleemidele. Probleemidele silma vaatamata pole võimalik leida ka lahendusi.
2) Jäätmemajandus. Riiklik jäätmehoolduskava lõppeb sel aastal – uue, 2030. aasta kava väljatöötamisega pole isegi mitte alustatud. Vajame visiooni, kuidas Eesti jõuab võetud jäätmete ring- ja taaskasutuse sihtarvudeni. Omavalitsuskeskse jäätmekäitlusmudeli rakendamine, plastikjäätmete ümbertöötlemisvõimekuse arendamine, ehitusjäätmete ebaseadusliku ladestamise probleemi lahendamine – kõik need küsimused ootavad ministri pühendumist.
3) Metsandus. Metsanduse arengukava toppamine ei ole aktsepteeritav lahendus ei metsasektorile, keskkonnavaldkonna esindajatele ega ühiskonnale laiemalt. On selge, et metsandus, nagu ka muud sektorid, peab suutma kaasas käia muutuvate oludega maailmas, mistõttu lisaks vaidlustele teadlaste vahel tuleb rohkem arvestada väärtuspõhiseid küsimusi, mida on juba defineerinud nii ÜRO kui Euroopa Liit oma strateegilistes, kestlikku arengut käsitlevates kavades. Elurikkus on kadumas üle planeedi, kuid see pole kauge, globaalne probleem, vaid siinsamas Eestis eksisteeriv olukord. Kuidas toetada kodumaiseid metsaettevõtteid nii, et muutuvates oludes säiliks nii nende sissetulek, töökohad kui ka pikaajaline võimekus metsa kui jätkusuutliku ressursiga arvestada? Kuidas tagada Eesti looduse ja kogukondade heaolu nii, et majandus ei domineeriks vaimsuse ja eluslooduse üle? Üleminekul säästvamale metsamajandamisele on vaja leida vahendeid, võimalusi ja dialooge sellisteks kompromisslahendusteks.
4) Toidutootmine ja keskkonna tervis. Üks olulisemaid alustalasid riigi julgeolekul on toidujulgeolek. See tähendab ka puhta nii keskkonna kui inimeste hea tervise eelduse hoidmist ja taastamist. Seetõttu tuleb senisest suuremat tähelepanu pöörata reostusallikatele, põhjustele, miks näeme endiselt keskkonnaseisundi halvenemist (vee- ja mullareostuse suurenemine). Sellest sõltub Eesti inimeste toit, tervis ja laiem toimetulek.