Peeter Järvelaid: isadepäevast ja isade päevast

Alates 1998. aastast annab Eesti Naisliit välja aasta isa tiitlit. Kuid olulisem sellest superisa valimisest on igas peres peetav väiksem meelespidamine, kus lapsed ja lapselapsed ütlevad midagi head oma isadele ja lapselapsed ei unusta kallistada oma vanaisasid.

Meil on kuidagi nii kujunenud, et kui emasid-vanaemasid kallistame lillelisel kevadel, siis isade õnnitlemise kord on alles hilissügisel peaaegu koos hingedepäevaga. Kuigi meie peres on ka isade päeval kangelaseks alati ka ema-ja vanaema, sest me ju teame, et ilma emata ei saa ükski mees isarõõmu ju tunda.

Eestis peetakse isadepäeva iga novembrikuu teisel pühapäeval, kuid paljudes maades on valitud see päev kalendrisse ka muul ajal. Nii on see ka USA-s hoopis suvine perepüha.

Ka isadepäeva traditsioon on meile tulnud USA-st. Isadepäeva algust loetakse kokkuleppeliselt, kui tähistati seda päeva esmakordselt 1910.aastal Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis Spokane’i linnas.

Isadepäeva traditsiooni algatas USA-s naine, kelle sõjaveteranist isa oli pärast abikaasa surma üksinda kuus last üles kasvatanud. Ameerika Ühendriikides on isadepäev juunikuu kolmandal pühapäeval. Ametlikult kuulutati see päev Ameerika Ühendriikides lausa riiklikuks pühaks 1966. aastal president Lyndon  Johnsoni valitsemise ajal.

Eestis on vaidluste aeg ja kuigi ühiskond tervikuna saab oma asjadega hästi hakkama, on ühiskonna pinged ikkagi meile tuntavad. Praegu on üle maailma piiride kompamise aeg ja sellises olukorras leidub alati inimesi, kes provotseerivad selles mustas mängus üle, tekitades palju tegelikult mõttetuid pingeid.

Probleemiks pole isegi üksikud nõuded, mis tulevad ühest või teisest survegrupist, vaid isegi nende gruppide nõuete sisemine vastandlikkus. Soovitakse korraga lausa mitmeid selliseid asju, mis nagu ei peaks korraga hästi realiseeritavad olema.

Soovitakse elada vabalt, et riik ei sekkuks ja samal ajal nõutakse sellele vabale staatusele riiklikku kaitset ja tunnustust. Praegu on paljud meie pered kärgpered ja siin vajaks me mõnede asjade selgeks rääkimist. Näiteks seda, et ühiskonnana peab olema meie huvide keskmes lapse kaitstus ja lapse võimalus üles kasvada tema arengu jaoks maksimaalselt heades oludes.

Ühiskonnas puudub kokkulepe, mida me siis tahame. On isasid, kes vaidlustavad oma isaduse ning käivad pikki kohtuteid, et teaduse viimase sõna kaudu oma järeltulija endale kuuluvus kindlaks teha. Lastekaitsespetsialistid puutuvad nende juhtudega igapäevaselt kokku. Palju tehakse haiget lastele, kes ei saa veel oma nooruse tõttu isegi päriselt aru, miks tema ümber olevad täiskasvanud järsku nii vaenulikud on.

Kui ma olen õpetanud oma tudengitele õigusajaloos eksisteerinud isaks olemise ja isaduse ajaloolist traditsiooni kujunemist, siis olen noortele inimestele püüdnud seletada, et meie ühiskond peaks valima isaduse ja isaks olemise määramisel mitte selle tee, millel seni oldud – kus püüti väga täpselt kindlaks teha, et pärandi avamisel oleks ikka väga kindel, et see läheks “õiget vereliini” omavale isikule.

Meie oleme ise endale ehk märkamatult oma elukorraldusega jõudnud olukorda, et meil pigem oleks kodurahu nimel üle võtta see arhailine isaks olemise määratlus.

Ajal, kui lapse sündi ei pandud veel kirja, vaid seda hoidis meeles kogukond mälestusena ühest toredast peost, oli olukord järgmine. Kui perre oli sündinud laps ja oli ära oodatud kriitiline aeg, kus imik oli veel hapras olekus ja või lihtsalt surra, siis lahendas kogukond selle lapse kaitse küsimuse.

Naisepoolne pere pidi sel puhul korraldama peo kogukonnale, kus siis peo käigus kutsuti välja mees, kellele anti võimalus laps omaks tunnistada. Tegelikult oli asi sõnastatud aga lihtsamalt – mees pidi kindla rituaali kaudu avalikult andma märku, et sellest hetkest peale on ta võtnud selle imiku koos tema emaga oma kaitse alla ja ta kohustub seda imikut ja tema ema kaitsma.

Keskne oli imik, kellele küsiti kaitset. Mehel oli võimalus ka loobuda kuni rituaali lõpuni, aga kui mees oli kokku kutsutud külaliste ees (nende mälu oli tugevam kui pitsat sünnitunnistusel) võttis lapse emalt imiku ja käänas ta oma kuue hõlma sisse, siis mees enam taganeda ei saanud. Rituaali ei saanud vaidlustada ja mees, kes ei täitnud kohustust kaitsta seda last, kelle ta oli avalikult oma kuue hõlma sisse võtnud, aeti kogukonnast minema või maksis ta oma eluga kui vanderikkuja.

Tänapäeval arutame liialt palju kõrvalistel teemadel ja oleme unustanud, et keskne teema lapse jaoks on see, et üks mees võtab ta emalt oma sülle ehk oma hõlma sisse ja annab vande, et kuni suureks kasvamisena annab ta sellele hõlma sisse käänatule kaitset ja armastust.

Kui meie ühiskond tervikuna oleks sellise vähemalt näiliselt suhteliselt lihtsa määratlusega nõus, siis oleks ju nii lihtne meil öelda, kes on isa. Isa on see mees (või mis sugu see isa rolli täitja siis ka poleks), kes on omanud jõudu- ja julgust, et võtta üks väike inimene oma kaitse ja hoole alla.

Loomulikult peab selle vande andnu järgima isa-lapse suhte puhtust, mis meie on kuidagi hakanud häirivalt ja lausa šokeerivalt sageli meil teemaks muutuma. Kui tulla nüüd pealkirja juurde tagasi, siis minu kirjeldatud lähenemise puhul on isadepäeval ühiskonnas kindlasti tulevikuski oma kindel ja auväärne koht. Ja veel üks väike tarkus, et iga mees, kes tahab kord olla õnnelik vanaisa, peab julgema olla isa.