Opositsiooni juhil Kaja Kallasel on nüüd suu vett täis. Samal ajal kui ta ise nõuab valitsusliidu juhtidelt vabandusi ja ametitest lahkumisi iga väiksema talle mittesobiva säutsu eest, teeb ta küsimuse peale Eesti kuulumisest Venemaa koosseisu vaid suured silmad.
Kallase fraktsioonikaaslased Riigikogus Ants Laaneots, Urmas Kruuse ja Jüri Jaansoni soovisid panna rahvahääletusele küsimuse Eesti kuulumise kohta Venemaa koosseisus. Nende meelest pidanuks rahvas kevadel selle üle hääletama koos hääletusega abielu mõiste üle. See ettepanek oli peidetud tuhandete teiste hulka.
Praegu vastab Kallas pärimistele ettepaneku motiivide üle, et see juhtus kogemata ja on praeguseks tagasi võetud. Aga see ei tee seda olematuks. Ei tee olematuks seda, et üks selle esitaja on endine Eesti kaitseväe juht Laaneots, kes on vandunud truudust ka Nõukogude relvajõudude ohvitserina. Niisama ei jää märkamatuks seegi, et üheks allakirjutanuks on endine Eesti Vabariigi valitsuse minister – Kruuse.
Reformierakond näitab praeguse silmakirjaliku eitamise ja vastutustundetusega, et nad pole asjata reaalsest võimult eemal. Niisuguse mõtteviisiga, et eesmärk pühendab abinõu, olgu selleks või riigi iseseisvus, pole neil asja valitsusse ega isegi mitte parlamenti.
Kesknädal
juba kajas, et lollus on tagasi võetud, unustame nüüd selle ära. Aga kui konservantidel miski üles pühuti, siis kuu aega takkaotsa ja kindlasti leitakse ka Mardi ja Martini lapsepõlvest midagi, mida Luige Hansu käsul kooritsad, parised, kiislerid ja muu sopp sõnu vahetades tänitab.
naljakas oli lugeda Kaja luulu mingist õigusriigist, kus igasugused lollused olevat lahutamatu koostisosa. Ning et õigus olevat ainult neil, teistel aga mitte.
Kaja laulis pidevalt, et kodukorra seadus lubavat seda aga ei lubavat toda, kuid ta unustas põhimõtte, et riigikogu peab olema teovõimeline. Tõsi on, et kodukorra seadus on sõnastuselt liialt üldine ja ebamäärane, sest selle meisterdamise ajal ei mängitud kõiki vastutegevusi mustalt läbi. Usuti kergemeelselt, et keegi ei hakka Auroora madrust mängima, kuid kui see on juba kellelgi veres, siis ükskord lööb ka säde lõkkele.
Järelikult on praegu viimane aeg koostada selline uus kodukorra seadus, kus oleks kõik vähima pisiasjani paigas. Ei ühtki ebamäärast sätet, mida saaks tellimusel vabalt tõlgendada. Iga säte peab olema asjakohane ja keeleliselt kõigile üheselt arusaadav. Ülev umbluutamine tuleb täielikult välja visata.