Ma ei kuulanud eile presidendi kõnet. Ei tahtnud vabariigi aastapäeva ära rikkuda. Täna hommikul lehti avades lootsin muidugi, et äkki ma seekord eksisin ja tasus kuulamist. Paraku mitte. See kõne oli kohutav.
Kui selle oleks pidanud Eesti 200 esimees, siis muidugi ei vääriks sõnaseadmine kommentaari. Tegevpoliitikud ikka pöörduvad oma valijate poole ja selgitavad oma päevapoliitilisi seisukohti: näiteks kuidas eelarvet paremini koostada või milline peaks nende arvates Eesti hariduspoliitika olema. Vaikimisi ja sõnaseadmisest antakse tihti ka aimu, kes on „omad“ ja kes „võõrad“. President seda teha ei tohiks. Riigipea peaks kehastama põhiseadust – õiglust ja õigust, kõnelema kõigiga ning jätma päevapoliitika rahule.
Kersti Kaljulaid otsustas pigem käituda kui mingi erakonna esimees, mitte kui Eesti president. Fraasiga „head Eesti inimesed“ pöördus ta hoolikalt ainult teatud laadi etniliste eestlaste poole ja kinnitas neile, et meie luule elab ikka parsil, et ikka ainult vommil sigib suur idee, et kõik meie kultuur on tulnud laudast ja aganikust. Linnad, see on betoon, linnad on parem ära unustada. Ah jaa, Moskvat pole vaja karta, sest liitlastel on suured relvad ja Brüssel on hea. Kõik ülejäänud on võõrad, neile ei jätku ei Eestit ega inimsust, nad on „teistsuguse kultuuri- ja keeletaustaga kaasmaalased“, kellele jäetakse õigus siin viibida siis, kui nad panevad oma lapsed eestikeelsesse kooli ning vannuvad igal hommikul, et NATO on hea.
Eesti Vabariigi presidendilt tahaks rohkem. Tahaks just seda, et pöördumine „head Eesti inimesed“ oleks tõesti pöördumine igaühe poole, igaühe, kes siin elab ja seda maad omaks peab. Seda suhtumist, mida olevat kunagi väljendanud Charles de Gaulle, kui temalt uuriti, kas ta ei karda, et suur kommunistide hulk Prantsusmaal teeb riigi ebastabiilseks: „Loomulikult mitte. Miks ma peaksin? Need on ju prantsuse kommunistid.” Eesti inimesed on samamoodi kõik lihtsalt Eesti inimesed, sõltumata sellest, mida nad arvavad NATOst või rohepöördest, kas nad räägivad kodus eesti või vene keelt või millist hariduspoliitikat õigeks peavad. Presidendi ülesandeks on leida see miski, mis seob Haapsalu pitsiseltsi liikme, Järvakandi klaasitehase töölise, Tallinna Bolti prekaarse autojuhi, Tartu ülikooliprofessori ja „Estonia“ põlevkivikaevanduse kaevuri üheks kogukonnaks.
Kuidas oleks, kui vähemalt vabariigi aastapäeval ei peaks vene emakeelega inimene taas kuulma, et ta pole ikka päris? Kuidas oleks kui ei peaks kuulma taas sotsialismi igandiks kuulutamist (vaatamata sellele, et kapitalismi tekitatud ebavõrdsuse ja ebaõigluse üle ohitakse)? Kas pidupäev võiks olla selline, kus ei loeta moraali, milline õige inimene on ega saadeta teisi nurka häbenema; selline, kus inimesed ei pea loobuma oma presidendi kõne kuulamisest sellepärast, et aimavad, et nagunii nendesugustele jälle lajatatakse?
President Kaljulaid ei ole oma ametisoleku jooksul ära õppinud, mida tähendab nõue päevapoliitikast eemal seista ning olla põhiseaduse garant. Just seesugune suhtumine oleks andnud talle võimaluse meie kultuuri sügavamalt süüvida ning vabariigi aastapäeval leida need õiged sõnad, mis sütitavad natuke patriootlikkust isegi siis, kui päevapoliitika on parasjagu – või viimase kolmekümne aasta jooksul – inimese isikliku elu väga raskeks teinud.
President Kaljulaid valis paraku teise tee, nii nagu ka eilses kõnes, on ta püüdnud õpetada kõigile, kuidas tegelikult tuleks riiki juhtida või tegelikult selle riigi kodanik olla. Võib-olla on meie presidendiks valimise vanusepiir liiga madal? Neljakümnendates eluaastates inimesel on ikka täitmata (poliitilisi) ambitsioone ning nagu viimastel aastatel näha, murendab see presidendi institutsiooni, on heal juhul tüütult kasutu ja halval juhul ohtlik. Võib-olla peaks vanusepiiri tõstma vähemalt viiekümnendale eluaastale?