Enn Eesmaa, kauaaegne Riigikogu väliskomisjoni liige
Piirileppe küsimuses olen algusest peale olnud realistlikult konstruktiivsel seisukohal. Tavainimese tarkus peaks ju ütlema, et kui naaber on keerukalt isepäine, vaata kõigepealt üle oma aiapostid, latid ja väravad. Piirilepe on kindlasti vajalik nii Eestile, Euroopa Liidule kui NATO-le. See on tähtis loomulikult ka Venemaale, sest reguleerib ja hõlbustab rahvusvahelist suhtlemisreeglistikku.
Olgugi, et piirileping on Eestile oluline eelkõige julgeoleku huvides, ei saa ega tohi seda sõlmida ükskõik mis tingimustel. Oleme ju tänaseni kuidagiviisi hakkama saanud. Nii nagu Jaapangi. Arvan, et arvestada tuleb ka ajafaktorit. Praegu pole see eriliselt soodus, kuid samas, millal see oli viimati? Siiski, Eesti ja Venemaa on äsja välja saatnud diplomaate, meie naaber on välisministeeriumi tasandil reljeefselt kritiseerinud Eesti uut koalitsiooni. Mõistet russofoobne riik on Moskva Eesti suhtes kasutanud sageli.
Piirilepingutel on juba aastatepikkune ajalugu, seda on arutanud mitmete kooslustega koalitsioonid, välisministrid on dokumendid Moskvas isegi alla kirjutanud. Ootamatult aga võttis Venemaa oma allkirja lepingult tagasi, mis on erakordne juhus, sest tegemist oli kahepoolse lepinguga. Mitmepoolseilt on allkirju tagasi võtnud ka USA, mille uus riigipea neist mõningaid uuesti allkirjastada soovib.
Ratifitseerimisega tegelevad riikide parlamendid. Valitsused saavad seda protsessi nõuannete ning erakondliku veenmise kaudu mõningal määral mõjutada. Samas tuleb arvestada otsustavat erinevust, sest valitsuses pole ametlikku opositsiooni, parlamendis aga on ja sageli jõuline. Täna kuuluvad sellesse mitugi kunagist Eesti toimekat ja sõnaosavat välisministrit. Samas olen üpris kindel, et kuigi piirilepingu ratifitseerimine vajab Riigikogu koosseisu kahekolmandikulist toetust, on see tõenäoliselt olemas.
Olen Riigikogus selle protsessi parlamentaarset tasandit näinud ja jõudumööda suunanud algusest peale ning väga lähedalt. Seepärast tean, et Venemaa on igal tasandil keeruline ja puhuti raske vastane. Kunagi oli ju aeg, mil kahe riigi parlamendi esindajad koguni kokku said ja probleeme arutasid. Muide päris adekvaatselt ja toimekalt.
Riigikogus oleme seni lähtunud põhimõttest, et püüame oma Vene kolleegidega edasi liikuda enam-vähem samas tempos. Oleme olnud initsiatiivikad, Venemaa seadusandjate tempo on seni olnud ettevaatlik, et mitte öelda pidurdav. Nad otsekui ootaks lõplikku otsustavust teatud parlamendiväliselt tasandilt. Kui Eesti kõike arvesse võttes tahab valitsuse tasandil nö esimesena avakäigu teha, siis ootan huviga, milline see olla võiks ja mis siis juhtuma hakkab. Hoopis nigelamalt positsioonilt pärast verist sõda ja tohutuid inimkaotusi alustanud Soome on ju mõndagi saavutada suutnud.
Tuleb tunnistada, et vaatamata mõningasele loogikale on Eestit ja Soomet paljudes teemades täna päris raske võrrelda. Suhted Venemaaga on selle nimekirja tipus.