Enn Eesmaa: olime ajaloo tegijate hulgas

Enn Eesmaa Foto: Enn Eesmaa/Facebook

20. augustil 1991 valgusid Tallinna Pihkva dessantdeviisi mornid üksused peatamaks NSV Liidu haardest vabaks pürgiva Eesti jõulist edenemist vabaduse ja iseseisvuse suunas.

Olin sel päeval „Aktuaalse kaamera“ peatoimetaja ning Soome MTV Baltimaade korrespondent. Toimetus oli erakordseteks sündmusteks valmis, vaid paar inimest jäid tööle tulemata. Meie tegevusi olid eelneva kokkuleppe kohaselt jälgima tulnud mõned ajakirjandust õppivad tudengid. Toimetuse koosolekul teatasin, et kõik naised ja üliõpilased võivad koju minna, sest keegi ei teadnud siis, millise hinnaga olid sõdureid kamandanud ohvitserid valmis liitriigi püsimist tagama. Kõik ju teadsid, mis oli juhtunud Riias ja Vilniuses. Toimetusest viisime jõudumööda välja AK arhiivi, korraldasime nii, et mitte kõik kaamerad ei tulnud õhtuks telemajja, mida võidi leninlikest juhtnööridest lähtuvalt esimeste objektide hulgas rünnata ja vallutada. Koristasime ustelt nimesildid, sahtlitest kõrvaldasime kõik, mis oleks viidanud tubades töötavate inimeste isiklikele andmetele.

Videogruppe võtetele saates panin kõigile südamele olla võimalikult ettevaatlik, sest tankistid võisid nende poole suunatud teleobjektiive pidada laskerelvadeks. Elu lõpuni olen tänulik kõigile, kes sel Eestile nii otsustaval ajal rahvale uudiseid tegid. Loomulikult neilegi, kes vabatahtlikult tulid telemaja oma autodega kaitsma. Meediaasutuste, ennekõike loomulikult Eesti raadio ja ETV ründamine polnud vaid teoreetiline võimalus ja kartus, vaid tõenäoline asjade areng. Mäletan, et tõusime toimetuses tahtmatult iga toekama masinamürina peale, mis telemajale lähenes.

Kriitilisemaid hetki oli välknõupidamine AK koridori liftide juures. Paar automaatidega relvastatud Kodukaitse meest teatasid meile, et tõsise rünnaku korral me otsemaid teadetega eetrisse läheksime, sest nemad peavad telemaja kaitstes vastu mitte rohkem, kui veerand tundi. See oli päev ja aeg, mil lausa füüsiliselt tajusime, kuivõrd rahvale olulist tööd me teeme. Järgmisel päeval rünnati teletorni ja mõneks ajaks Eesti Televisiooni saated koguni katkesid. Neil päevadel tegin Soome MTV kanalile meil toimunud sündmustest vähemalt tosin uudislugu, intervjuud ja kommentaari, mis neil aitas kiiresti muutuvates situatsioonides paremini orienteeruda. Putši õnnetumise korral oleks aga alles jäänud dokumentaalkaadrid sellest ja neist, kes rahva vabaduseideaalide eest lõpuni seisid. Samalaadseid uudislugusid olin soomlastele teinud traagilistest sündmustest Tbilisis, Vilniuses ja Riias.

Augustiputši tähendus oli otsustav nii Baltimaadele, kui kogu Nõukogude Liidule, mis enamikule inimkonnast suure üllatusena jõuliselt astus oma lõpu poole. Huvitav oli hiljem vaadata Ilmar Raagi telefilmi „20 august“, mis omal, dramatiseeringu moel ja näol jäädvustas toonaseid sündmusi. Kõik oli ju tore, kuid vajaka jäi toonaste päevade ja ööde pingetest. Filmi tegid ju inimesed, kellest enamus ise sel päeval telemajas polnud. Nii nemad, kui filmi vaatajadki teadsid, kuidas kõik toimus ja millega see päev lõppes. Filmi parim leid oli alati torisev ja kõiki kritiseeriv teleoperaator, kel vajalikul hetkel, intervjuud tehes polnud videokassetti kaameras. Kohtan samasuguseid kõiketeadjaid sageli ajalehtede elektroonilistes jututubades, kelle panus asjade edendamisse piirdub närvilise lobisemisega. Sellist teleoperaatorit tegelikult meie seas polnud, kõik tegid oma tööd eeskujulikult, lausa kangelaslikult.

Vajalikud uudiste- ja mitmed erisaated jõudsid eetrisse, vaatajateni tõime ka Toompeal toimunud ajaloolise istungi, mil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 20. augusti hilisõhtul kell 23.02 ETV otseülekandes vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest ning avaldas otsustavust meie riigi diplomaatilisi suhteid jätkata. De facto oli Eesti Vabariik taastatud. Me kõik, igaüks meist oli mitte pelgalt ajalooliste sündmuste tunnistajaks ja uudiste kaudu vahendajaks, vaid sõna paljudes tähendustes ajaloo tegijaks. Teinegi kord tahaks seda ülevat tunnet uuesti tunda ning otsustavalt jaatavalt vastata küsimusele – kas me sellist Eestit tahtsime?

20. augustil 1991 ei suutnud vist keegi meist ettegi kujutada ja unistada, kuhu me riigi ja rahvana jõudnud oleme. Heaga harjutakse kiiresti ning riik, nagu Tallinn ei saa ju kunagi päris valmis. Meil kõigil on võimalus ja koguni kohustus selles lõppemata töös ja tegevuses kaasa lüüa ning oma jõukohane panus anda. Just nii, nagu augustis 1991.

3 kommentaari
  1. Olin 9 kuud ago
    Reply

    pihkvalaste rünnaku ajal Tartus. Panin imeks, miks lasti sel soomukite kolonnil nii vabalt liikuda. Oleks ju kohe olnud võimalik teavitada kohalikke, et nt Emajõe sillad põllukive täis vedada. See oleks pidurdanud soomukite liikumist mitu tundi. Tegutsemise asemel vahtisid kõik Tallinna poole, et seal hakatakse vabaks laulma. Tallinn jäi vallutamata vaid tänu Kremli jotade peatäiele. Meie olime sisuliselt kõrvaltvaatajad.

  2. Olulist rolli tankide peatamisest mängis Savisaar. 9 kuud ago
    Reply

    Paljud praegused vabadusvõitlejad istusid varjus. Savisaar astus tankidele vastu. Miks sellest ei räägita?

  3. Jah 7 kuud ago
    Reply

    Savisaar auítas meile vabaduse tuua. Ta on erakordne inimene kes on Eestimaa heaks väga palju teinud.erakordselt aus, tark, hooliv, suure töövõimega inimene. Alatud inimesed korraldasid talle tapatalgud mis meenutasid stalinistlikke kuritegusid.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.