Keskkonnaminister algatas riigi uue jäätmekava koostamise

Foto: Keskkonnaministeerium

Keskkonnaminister algatas riigi 2022.–2028. aasta jäätmekava koostamise. Seejuures korraldatakse ka jäätmekava keskkonnamõju strateegiline hindamine, millega selgitatakse välja kava võimalikud soodsad ja mittesoodsaid mõjud majandusele, inimesele ja looduskeskkonnale.

„Uus jäätmekava saab tuginema kõige värskematele jäätmeuuringutele,“ ütles keskkonnaminister Tõnis Mölder. „Tänu sellele annab kava adekvaatse pildi hetkeolukorrast ning ühtlasi kõige paremad tööriistad jäätmemajanduse korrastamiseks.“ Minister rõhutas, et uue jäätmekava koostamise võtmekoht on ekspertide ja huvigruppide kaasamine.

Olgugi, et ametlikult algas kava koostamine täna, on riigi uue jäätmekava koostamise ettevalmistused käinud juba mõnda aega. Näiteks on valminud riigi 2014.–2020. aasta jäätmekava täitmise aruanne ning juba on käimas ka mitmed olulised jäätmevaldkonda puudutavad uuringud, mis jõuavad tulemusteni juba tänavu ning mida saab kasutada riigi uue jäätmekava koostamisel. Praeguseks on valminud juba näiteks mereprügi vähendamise kava ja toidujäätmete tekke vältimise kava.

Eesti 2014.–2020. aasta jäätmekava keskendus jäätmetekke vähendamisele ja jäätmete ringlusse suunamisele, mis peab ka tulevikus olema eelistatuim taaskasutuse viis. Olmejäätmete ringlusse võtt on kindlasti lähiaastate suurim väljakutse, sest 50% suuruse sihttaseme saavutamisest oleme veel kaugel – 2018. aastal oli see 31%. „Põhjuseks võib pidada inimeste vähest teadlikkust jäätmete liigiti kogumisest, selle tegevuse ebamugavat või puudulikku taristut ning kahtlemata ka ebapiisavaid ringlusse võtu võimalusi nii riigis kui ka kogu regioonis,“ nentis keskkonnakorralduse osakonna juhataja Sigrid Soomlais. „Probleem on ka selles, et endiselt lastakse turule tooteid ja pakendeid, mida on väga keeruline või isegi võimatu ringlusesse suunata.“

Uue jäätmekava keskmes hakkab olema ringmajanduse edendamine – kestlik tootmine ja tarbimine, jäätmetekke vältimine, korduskasutuse edendamine ning ohutu materjaliringlus. Selge on see, et jäätmed kuhugi ei kao ning jäätmete käitlemiseks tuleb leida uusi ja innovaatilisi lahendusi, et liikuda suurema ringlussevõtu poole.

Riigikontroll on äsja palunud ka Keskkonnaministeeriumi seisukohta jäätmete sisseveo küsimuses. See teema kajastub ka jäätmekavas, mille kohaselt on oluline eelisjärjekorras käidelda Eestis tekkinud segaolmejäätmeid. Sel põhjusel kontrollitakse riigi tasandil jäätmete sissevedu ja on näiteks seatud ka kokkuleppeline piirang jäätmete sisseveole Iru jäätmepõletusjaama. Uues jäätmekavas ei ole kavatsust seda rõhuasetust muuta ning vajadusel oleme valmis kaaluma ka jäätmete sisseveo lisapiiranguid.

Kindlasti kavatseme jätkata toetuste suunamist ringmajanduse ja jäätmete valdkonda. 2014.–2020. aastal suunati jäätmevaldkonda Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu ligi 29 miljonit eurot. Toetatud on näiteks ohtlike jäätmete kogumist, vanade ehitiste lammutamist ja jäätmejaamade rajamist, samuti tööstusjäätmete ja poolkoksiprügilate järelseiret ja -hooldust ning erinevaid uuringuid. Veel on toetatud nii klaasijäätmete kui ka biojäätmete käitlemise võimekuse parandamist. Lisaks on nn kliimarahast toetatud kohalike omavalitsuste jäätmemajandust. Jäätmekava täitmiseks on planeeritud enam kui 50 miljonit EL fondide rahastust.

1 Kommentaar
  1. Miks 1 aasta ago
    Reply

    Tõnis on äpuminister, kohe selgitan.
    Vähe sellest, et inimene on juba loomult eeskirjadest möödahiilija ega täida mõne seaduseloonu soove, asi on ka jäätmekäitluse põhimõttes. Osa jäätmetest lähevad loodusesse tagasi ega reosta seda kuidagi. Osa ringleb aastasadu ning laguneb alles siis. Nt plast toimib isegi kauem kui raud, sest viimase sööb rooste läbi.
    Kuid sihuke üksiku inimese sundimine jäätmeid eraldama pole arukas sellepärast, et see on 1 pisike koostisosa. Kui 1 teeb vea, on kogu kupatus vigane. Järelikult tuleb ikkagi peale hakata tervikust ehk kokukuhjatud jäätmemäest. Meil on palju töötuid ja loomult prügikolle. Need tuleb jäätmemägedele tööle panna. Et just nemad liigitaks prügi liikidesse, mis ja kuidas lähevad ümbertöötlusesse ja tarbimisse tagasi.
    Kõige ohtlikumad reostajad on plast ja keemilised jäätmed. Viimased tuleb raudselt eraldada ja ünber töödelda. Siis plast. Muud on kolmandajärgulised, neid tuleb töödelda vastavalt võimalusele. Osa põletatakse, osa sulatatakse, osaga täidetakse vajalikke auke ja teetamme. Klaas sulatatakse ümber, see on kõige lihtsam.
    Ei poolda ülisuuri prügimägesid, pigem rohkem ajutisi kohalikke. Ning ka ümbertöötlemistehased peaksid olema piirkondlikud. Ka kohalikud saaks siis tööd. Maksta tuleb selle töö eest nagunii, parem juba otse.
    Osa prügi tagastamise eest saab inimene raha, nt plastpudelid. Kena oleks kui hind oleks suurem, kuid siis on oht, et neid hakataks meile massiliselt sisse vedama Paragauaist ja Taist. Seega peab taara hind olema taluvuse piiril. Ning ka osa plastpudeleid ja klaasanumaid ei saa tagasi anda, pole kleebist peal. Nii nad lähevadki tavaprügi hulka nagu plastkotidki.
    Ma ei pea vajalikuks inimest nöökida plastpakendite hinna tõstmisega, arukam on jäätmed siiski ümber töödelda. Seega isegi plastkoti eest peaks kohalik ostla toojale tasuma nt vastavalt mahule. Kaalu saab salaja ikka suurendada, maht aga selgub pressi all.
    Tõnis lihtsalt ei oska ise ette kujutada jäätmete ringkäiku ega taba ära lihtinimese seisukohalt jäätmeringlust seestpoolt. Sellepärast ta äpu onfi.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.