Yana Toom: ärme jäta häid koole, polikliinikuid ja turvatöötajaid ainult rikastele. Vajame astmelist tulumaksu!

Yana Toom

Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse üleskutset vähendada tulumaksu kuni 13–15%, kusjuures anda see tervenisti kohalikele omavalitsustele, pole tõsiselt analüüsida lihtsalt võimalik.

Nagu ütles Šarikov Bulgakovi „Koera südames“, tuleb võtta kõik ja laiali jagada. Mida siin muud saakski öelda? Et meie rahandusminister ei saa aru, mida kujutab endast riigieelarve, ei mõista, et selles riigieelarves tekib tohutu poolemiljardiline auk, ei mõista, et see auk tuleb millegagi täita?

Ma siiski arvan, et vägagi mõistab, lihtsalt varsti on valimised ja tuleb lubada midagi niisugust, et kõik kohe sinu poolt hääletaksid. Maksude langetamine on aga igavene teema; kõik soovivad, et neil oleks kõik ja selleks ei peaks midagi tegema.

Seega näen ma Pentus-Rosimannuse ettepanekus puhast populismi. Kuigi, maksuteemaline debatt on meile loomulikult vajalik. Üksnes alustada tuleks seda millestki muust.

Maksusüsteem on oma olemuselt loodud majandust teenindama ja reguleerima. Selle peamine ülesanne on mitte lasta vabal turul ühiskonda hukutada. Turg võib põhimõtteliselt toetada ka haridust ja meditsiini ja kaitseväge, kuid kui anda selle kõige osas turule vaba voli, siis jäävad head koolid, polikliinikud ja turvatöötajad ainult rikastele.

Niisugune ühiskond ei ole õiglane ega õnnelik, kuid on vaba turu pooldajaid, keda niisugused kaalutlused muretsema ei pane: igaüks enda eest.

Kuid isegi niisugused inimesed mõistavad, et selline ühiskond poleks stabiilne. Maksusüsteem peab oma olemuse poolest kaitsma meid nii rikkuse diktatuuri kui revolutsioonilise vaesuse, nii eliidile kasuliku kui nendevastase populismi eest.

Kuid – ja see ongi siin kõige olulisem – milline maksusüsteem ka poleks, majandusega võrreldes on see teisene. Ütleme nii, et mina toetan tingimusteta astmelist tulumaksu (kui sotsiaalselt õiglasemat), Pentus-Rosimannus ühtlast tulumaksu (ilmselt seepärast, et igaüks olgu enda eest väljas). Kui aga riigis on valdaval enamusel väike palk, ei muuda ükski tulumaksu vorm ega (mõistlik) määr oluliselt olukorda. Riigieelarvesse laekub vaid veidi vähem või rohkem raha. Vahe ei ole suur.

Seepärast tuleb maksudest rääkimist alustada mitte maksudest, vaid riigi majanduslikust strateegiast. Mul on lihtne küsimus: millele kavatseb Eesti teha panuse järgmisel 10, 20, 30 aastal? Maksustatakse tulu, aga kust meil tulu tuleb?

Tüütuseni kulunud reformierakondlik vastus „langetame makse ja ettevõtlus kosub“ ei ole vastuvõetav. Ettevõtlus ei kosu. See juba ei kosunud, sest asi pole üksnes maksudes. Oluline on ka tööjõud, spetsialistid, haridus, elatustase lõppude lõpuks. On riike, kus maksud on kõrgemad kui meil, see-eest on kõik ülejäänu parem.

Maksusüsteemi lihtsus on iseenesest vaid üks tegur paljudest. Ühtlane tulumaks, mida rahandusminister nii väga kaitseb, ei sobi arenenud riigile üldse: see pole paindlik ja on ebaõiglane.

See ei ole juhus, et Euroopa Liidu maades on ühtlane tulumaks üksnes Bulgaarias, Ungaris ja Rumeenias. Veel on Pentus-Rosimannuse propageeritav maks säilinud niisugustes riikides nagu Valgevene, Boliivia, Gruusia, Moldova, Mongoolia, Türkmenistan, Usbekistan…

Kõikides riikides, millest Eesti peaks eeskuju võtma ja saab eeskuju võtta, on tulumaks progressiivne. Ilmselgelt ei ole see põhjuseta nii. Ilmselt on sellise maksu juures midagi niisugust, mis muudab selle ainsana vastuvõetavaks eranditult kõigi maailmamajanduse liidrite jaoks.

On kerge mõista, mis nimelt: progressiivne maks, kui seda õigesti häälestada, jätab rohkem raha vaesematele, kes viivad rikastest tõenäolisemalt selle kohalikku kauplusesse. Astmeline tulumaks soodustab sisenõudluse kasvu. Ja selle tulemusena majanduskasvu.

Ma olen nõus, et meie formaalselt ühtlane, kuid faktiliselt astmeline tulumaks on ebardlik, see pole inimestele eriti mõistetav ja sünnitab kohati ebaõiglust. Meenutan: niisugune ebard tuli ilmale seepärast, et erakond Isamaa lõi omal ajal sõrad vastu ega nõustunud normaalse astmelise maksuga. Selle tulemusena on meil küll varasemast parem süsteem, kuid halvem, kui see võiks olla.

Eesti vajab normaalset, klassikalist, astmelist maksu, mis oleks seejuures rohkem tasakaalustatud: neil, kes saavad äärmisel juhul keskmist palka, peab raha kätte jääma rohkem kui praegu, aga vähemuselt, kes saab ülikõrget tulu, tuleb võtta rohkem maksu – seda nimetatakse kõigis tsiviliseeritud riikides solidaarsuseks.

Miks me ei aruta, millised võiksid olla tulumaksu astmed? Mulje on selline, et Reformierakonna jaoks on juba see teema ise tabu. Aga nii ei peaks olema, majandust ei saa reguleerida dogmadega.

Minu meelest on niisuguse maksu sisseviimine vajalik meede. Just niisamuti on vajalik ka maksusüsteemi täpsem reguleerimine. Meile meeldib maksude osas väga rääkida ettevõtlusest üldse, kuid ettevõtlus pole ju ühesugune.

Näiteks ei peaks reeglid olema ühesugused suurettevõtluse, väikeettevõtluse ja keskmise ettevõtluse jaoks. Põhimõte on siin samasugune nagu astmelisel tulumaksulgi: kes palju teenib, panustab riigieelarvesse rohkem, teine aga, kes vaevu pinnal püsib, saab maksusoodustust. (Ma kordan: niisugust suhtumist nimetatakse solidaarsuseks. See töötab ka riikide tasandil: Saksamaa ja Prantsusmaa, kelle majandus on Euroopa Liidus kõige edukam, toovad ühisesse katlasse palju enam raha kui näiteks Eesti ja siin me sellele millegipärast vastu ei vaidle.)

Miks me ei aruta konkreetseid maksumeetmeid keskmise suurusega ja väikeettevõtluse toetuseks, mis on iga riigi majanduse alus? Vaadakem vähemalt, mida tehakse teistes Euroopa Liidu maades. Sisenõudluse poolt, nagu juba öeldud, saab kohalikke ettevõtteid toetada astmelise tulumaksuga. Kas riik võiks näiteks enda kanda võtta mingi osa sotsiaalmaksust, mida väikeettevõte esimestel tegevusaastatel maksab? Vahest analüüsime seda võimalust, vaadeldes arve?

On ka muid meetodeid maksusüsteemi tundlikumaks häälestamiseks – maailma kogemus on siin tohutu. Ent ma tulen jutu alguse juurde tagasi – ainult maksusüsteemi häälestamine ei anna iseenesest kuigi palju. Maksude kogumiseks on vaja, et oleks, millest neid koguda.

Eesti probleemid on tuntud. Meil ei tekkinudki „Eesti Nokiat“, mis oleks majanduse endaga kaasa tõmmanud. Meil on demograafiaga endiselt kehvasti. Meil on liiga madalad palgad (ja liiga palju rassismi), et immigrandid meie juurde tööle tuleksid. Meie kõrgkoolide vilistlased, kes saavad hariduse kohalike maksumaksjate raha eest, sõidavad liiga tihti tööle teistesse riikidesse, kus palk on kõrgem. Me kaotame spetsialiste, kaotame tööjõudu. Seejuures koormus sotsiaalsüsteemile kasvab – siia kuuluvad nii pensionid kui meditsiin kui hooldekodud.

Ütleme otse, kaua niisugune majandus vastu ei pea. Millega me teenima hakkame? Kust saada riigieelarve tulupool?

Seejuures on meil katastroofiline strateegilise planeerimise puudujääk. Üks näide: ammu oli teada, et Euroopa Liidu roheline kurss ja СО2 kvootide süsteem mõjutavad elektrienergia maksumust, kuid ikkagi ei ehita me lähiaastatel mitte ühtegi suurt elektrijaama, mis võiks alternatiivsetest allikatest energiat saades tarbija olukorda kergendada. Kas seda sai ette näha? Jah. Kuid me olime millegipärast lühinägelikud.

Meie peamine lühinägelikkus on seotud majandusega tervikuna. Me seame üldisi eesmärke, kuid vaja oleks konkreetsust. Tööjõu haridus peab vastama ettevõtluse vajadustele – kuid milliseid haridusvaldkondi on tarvis arendada? Eksporti tuleb suurendada – kuid mille arvel? Kasvama peab teadmistepõhine ettevõtlus – millises teadusvaldkonnas nimelt? Rahvusvahelistumist peab tihendama ja selleks tuleb kaasata välisinvesteeringuid – millega neid ligi tõmmata? Luua soodne kliima uute innovaatiliste start-up ettevõtete sünniks – kuidas täpselt?

„Ettevõtluse jaoks soodsate tingimuste loomine“ on suurepärane loosung, kuid lihtsalt luua tingimusi ning seejärel istuda ja oodata mere ääres rannailma ei ole ilmselgelt piisav. Kui me soovime, et majandus oleks jätkusuutlik, siis on riik kohustatud selle jaoks toetuspunktid leidma. Saksamaal on selleks tööstus, esmajoones autoehitus, Iirimaal farmaatsia, aga Eestis?..

Maksusüsteemist on samuti vaja mõelda, kuid esmajärjekorras tuleb mõelda majanduslikust strateegiast. Ja ühtaegu ka asjadest, mis sellest sõltuvad. Ütleme, kuidas käituda rahvusvahelisel areenil, et see soodustaks majanduse arengut.

Ja see pole mitte põhjus populistlikeks avaldusteks kohalike valimiste eel, vaid ulatuslikuks aruteluks, kuhu on kaasatud lai ring spetsialiste, kusjuures poliitikutel peab selles arutelus olema – igal juhul vähemalt esimesel etapil – valmisolek asuda tähelepaneliku kuulaja, mitte sellise moderaatori rolli, kes suunab diskussiooni oskuslikult talle vajalikku rööpasse, pühkides vaiba alla рoliitiliselt ebamugavad ettepanekud.

Ja niisugune arutelu tuleb läbi viia vähemalt 2023. aasta parlamendivalimiste eel. Mina ei ole majandusteadlane (nagu pole, tuletan meelde, ka meie rahandusminister) ega saa seepärast (nagu, tuletan meelde, ka meie rahandusminister) kõigi probleemide lahendusi välja pakkuda. Kuid poliitikuna ma mõistan, et abstraktsete avalduste ajastu peab lõppema; see on viimane hetk, mil me veel saame vastu võtta konkreetseid otsuseid.

4 kommentaari
  1. Väga 3 nädalat ago
    Reply

    õige! Röövigem ettevõtlikke ja töökaid, neilt on mida võtta ja laiskadele ja lollidele keskbandiitidele jagada. Saame või mälestuse Eesti NSV-st. Jaana teab, tema on sovjett.

  2. robert 3 nädalat ago
    Reply

    Muide tulumaks ENSV oli võrdselt kõigile 10 protsenti Keskerakond on oma programmilise eesmärgi kehtestada astmeline tulumaks unustanud Reformierakond tahaks tulumaksu langetades rikastele ja ilusatele kingitust teha Soomes on astmeline tulumaks ja pole kuulda rikaste hädakisa Astmeline tulumaks meil on Ratase püksis ja selle mehe püksid ju teadagi värisevad Seni veel kolmas positsioon aga varsti ka Eesti 200 seljataga Nii et jõudu langemisel

  3. uskmatu-toomas 2 nädalat ago
    Reply

    Kui teha astmeline siis ka teha astmeline mitte nii nagu seda on siiani tehtud ja püütud astmeliseks nimetada !
    Võim nii magus,et paneb unustama keskerakonna varesemad lubadused ! Jääb ainult Ratasele õnne soovida sellel allakäigutrepil !

  4. Triin 2 nädalat ago
    Reply

    Kuis nii sm. “eriline” olite ju oravagängiga kaelakuti nii EL. i parlamendi ALDE kõikelubatavuse grupis, ainuke, mis rangelt keelatud on rahvuslus ja just väikerahvad, kellest üle sõidetakse nagu tühjast kohast, otse “LOOMULIKULT” ei käi nende põlisrahvastest “paariate” alla suurrahvad, sest nemad sõidavad arvuliselt ja kordades suurema jõhkrusega “kübekestest” üle. Mõnuga “välistasite” rahvuslaste õigust valitseda, kui neid on legaalselt RK. valitud. Nüüd saite kiskjad valitsema ja miks nüüd nurisete, nad peaks ju teile sobima…neil “ühisosa” teie armastatud Kremliga nii VEB-Fondi kui ligi 12 aastat kestnud vene kurjategijate rahapesuga, ega muidu kiiresti lõpetatud koostöö väljamaa juristiga ja sokutatud “oma jope” asja “UURIMA!”. Nii, et see halajutt on teil üdini silmakirjalik.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.