Andrei Korobeinik: Presidendivalimiste formaat vajab põhjalikku remonti

Andrei Korobeinik, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni aseesimees ja Pärnu linnavolikogu esimees

Eelmised presidendivalimised olid suurtele erakondadele valusaks õppetunniks. Viis aastat tagasi algas kampaania varakult, tugevad kandidaadid sattusid meedia turmtule alla ja langesid üksteise järel rivist. Lõppmängu mäletame kõik. Riigikogu ei suutnud esimesel katsel presidenti valida, valijamehed jäid samuti jänni. Teisel katsel pandi riigikogu ette ainus kandidaat, kes saigi valituks. Nii sai Eesti presidendiks Kersti Kaljulaid.

Kersti Kaljulaidi võit meenutab Austraalia kiiruisutaja Steven Bradbury saavutust 2002. aasta taliolümpial. Steven tõi Austraaliale riigi ajaloo esimese taliolümpia kuldmedali, kuna kõik tema vastased kukkusid enne finišisse jõudmist. Tegusõna „to bradbury“ tähendab nüüd Austraalias „ootamatut edu saavutama“ – ja just selline edu saatis eelmistel presidendivalimistel Kersti Kaljulaidi. Ühe inimese võit on aga kaotus tervele riigile – eelmiste presidendivalimiste tulemus ja selle tulemuseni jõudmine jääb meie poliitilist eliiti kummitama kauaks. Avatud arutelude ja pika presidendikandidaatide kampaania asemel näeme nüüd presidendivalimistel mustade hobuste karja, mis lastakse välja mõni päev enne valimiste päeva. Presidendi institutsioon kaugeneb rahvast veelgi.

Otsevalitud president võib poliitikuid pidada mittekellekski

Viimasel ajal on levinud arvamus, et presidendi otsevalimised võiksid olukorda parandada. Kui presidendi valiks rahvas ise, võiks riigipea maine taas tõusta. Kuid säärasel lähenemisel on ka omad riskid, ja Kersti Kaljulaid illustreeris neid suurepäraselt. Prantsuse kirjanikule Voltaire’le omistatakse (küll ekslikult) ütlust, et isegi kui ta pole sinu seisukohtadega nõus, on ta valmis surema selle nimel, et sul oleks õigus neid välja öelda. Kersti Kaljulaid lähtub diametraalselt vastupidisest doktriinist. Tema maailmas on tema seisukoht ja vale seisukoht.

Loomulikult võivad igal inimesel – ja ka presidendil – olla poliitilised eelistused. Ja näiteks minu poliitilised eelistused kattuvad suuresti Kersti Kaljulaidi omadega. Kuid president peab esindama kõiki riigi elanikke, ka neid, kelle vaated ei ole talle sümpaatsed. Kersti Kaljulaid aga nii ei arvanud. Ja kuigi tema poliitiline mandaat jäi tublisti alla näiteks Jüri Ratase või Mart Helme poliitilisele kaalule, ründas ta neid igal rindel. Poliitikas on selline pime viha kasulik vaid üheks eesmärgiks – see toidab radikaalsete liikumiste tõusu. Eesti pole erand – EKRE reiting on viimase viie aastaga kasvanud pea kolm korda ja oma väärikas roll on selles tänasel Eesti presidendil.

Kuid kujutage ette, et järgmise presidendi mandaat tuleks otsevalimistelt. Selleks on vaja sadu tuhandeid hääli – suurusjärgu (kui mitte kahe suurusjärgu) võrra rohkem, kui peaministriks saamiseks. Sellisele poliitilisele hiiglasele võib peaminister ja ka kõik ülejäänud poliitikud tunduda kääbustena, kellega ei peagi arvestama. Eesti on seda teed juba katsetanud – enne Teist maailmasõda oli Konstantin Päts Eesti jaoks umbes samas rollis nagu Aleksandr Lukašenko (tema parimatel päevadel) Valgevene jaoks. Toona ei lõppenud see Eesti jaoks hästi, kuid küsimus pole isegi selles.

Riigikogule jäägu üks võimalus valida presidenti

Praegune põhiseadus jätab presidendile üsna vähe poliitilist mõjuvõimu. See sobib inimesele, kes saab valituks mõnekümne valijamehe häälega, kuid palju vähem sobib otsevalimistel võidutsenud rahvajuhile. Presidendi otsevalimiste ja tänase Eesti põhiseaduse vahel on kindel ideoloogiline vastuolu, mida saab lahendada vaid põhiseaduse põhjaliku muutmisega. Või siis presidendi otsevalimistest loobumisega.

Ma üldse ei välista, et lähiaastatel võib riigikogu otsustada suuremate muudatuste kasuks ja juba viie aasta pärast valib Eesti presidenti rahvas. Aga ma pole kindel, et just see lähenemine on ainuõige, kuid presidendivalimiste formaat vajab põhjalikku remontimist igal juhul. Kõige lihtsam samm oleks lõpetada pendeldamine riigikogu ja valijameeste kogu vahel. Kui parlament ei suuda esimesel katsel presidendi valida, siis sellega võiks parlamendi roll presidendivalimistel ka lõppeda. Kõik järgmised voorud jääksid valijameestele, umbes nagu konklaavi puhul Rooma paavsti valimistel. Tänane poliitiline ping-pong kahjustab nii parlamendi kui presidendi institutsiooni mainet ja viib selleni, et viimases voorus muutuvad Eesti presidendivalimised jänese väljatõmbamiseks kübarast. Ja me pole ju ometi tsirkuseareenil.

5 kommentaari
  1. Andrjuuhha 2 kuud ago
    Reply

    pole seniajani tabanud, et taoline võimutu poliitiline impotent on meile mittevajalik. Vaja on sellist, kes juhiks valitsust ehk elukorraldust meie liiduvabariigis. Korraldab sageli vajalike elukorralduslike küsimuste aluste valikus rahvahääletusi (veebis on see imelihtne, kiire ja odav, Andjuuhha ise peaks seda suurepäraselt teadma), et valitsus teaks, mida rahvas talt tahab, mitte ei sõltu kliki saunasahkerdamistest.
    Vajame RIIGIVANEMAT! Meid esindaks aga välisminister ehk sobivalt ümbernimetatud välisriigivanem, riigivanem istuks aga kodus ehk oelks 100% olemas. Muidugi tuleb valida ka aseriigivanem, kes riigivanemat vajadusel asendaks.
    Riigivanema valimine peab aga toimuma nii, et kõigepealt tehtaks kandidaatide eluloost ülevaade, et kõik pettused ja sobimatused tuleks päevavalgele.
    Järgneks kehalise võimekuse test. Igasugused paksud, haiged ja sandid kukuks kohe välja. Seejärel vaimse taseme test. See sõeluks omakorda suurema osa kandidaatidest välja.
    Ametipädevuse test selgitaks välja juba tema otsese sobivuse ametisse.
    Kui testid tehtud, lähevad sõelale jäänud kandidaadid rahva ees vastastikulisele kohtumisele, kus nad peavad vastama erinevatele põletavatele küsimustele. Lõpuks saaks rahvas valida juba eelistatumate vahel nii, et igaüks pandaks veebilehel eelistatuse järjekorda, väikseim kohapunktide arv selgitab riigivanema, aseriigivanema ja nende asemikud. Nood asuvad ametisse ametlike väljakukkumisel ajutistena, kuni järgmise valimiseni.
    Kui on rahvahääletatud kindel elukorralduskord, ei saa ka riigivanem omavoliliselt rahva vastu välja astuda, vaid peab ikkagi kõike täitma. Kui ta peaks aga korda rikkuma, kõrvaldab ta ametist rahvakohus, kelle kasutada on ka relvajõud. Loomulikult ei saa ta pärast tagandamist enam poliitikas sõnaõigusega ametis tööd leida.
    Andrjuuhha pakutav on sõnnikuhunniku ilustamine uute roosidega, hunikut ennast aga koristamata.

  2. Tt 2 kuud ago
    Reply

    Valigu Putinit! Mida.on sellel tegelasel asja Eesti Presidendi valimisega.?

  3. uskmatu-toomas 2 kuud ago
    Reply

    Ennem valimisi tuleks,võiks,peaks jne.pärast võidetud valimisi “aga las olla nii kui on” st.ärge loksutage meie konnatiiki sest siin nii rahulik ja hää !
    Kas keegi oskab öelda kas või ühe meie poliitiku kes viimase 10 aasta jooksul ei ole olnud kahepalgeline ja topeltmoraaliga ? Vaata kust otsast tahes aga niisugust ei leidu aga meisterlikke pugejaid on meil küll !

    • mnjah to Uskumatu-Toomas 2 kuud ago

      loomulikult on kahepalgelisi poliitikuid palju, aga paraku on tänase Riigikogu koosseisu juures ju selgelt teada, et selle koosseisuga pole võimalik presidendivalimiste korda muuta, sest hääli pole nii palju. Otsevalimisi tahavad Kesk ja EKRE, teised ei taha. Sotsidele meeldib neid ise määrata, oravatele samuti ja Isamaa on miskipärast ka seda meelt, et rahvas on liiga loll, et ise endale presidenti valida. Samas seesama rahvas valib ju Riigikogusse saadikud…tõsi, mitte küll kõike, osa lohisevad lihtsalt kaasa vastavalt nimekirjadele ja selles meid veel usaldatakse. Alustama peaks hoopis valimisseaduse muutmises ja et Riigikogusse satuks eelkõige need, kes on sinna ka valitud ja alles siis võiks rääkima hakata presidendi otsevalimistest. Võib-olla siis polegi see enam nii päevakorras Minupoolest võiks selle institutsiooni üldse ära kaotada, ei ole vaja neid kulusid koguaeg paisutada ja järjest juurdetulevaid ekspresidente ja nende kaasasid üleval pidada. Peaminstrist täiesti piisab, aga Riigikogusse peaks saama ikkagi need, kes on saanud suurema valijate toetuse ja neid oleks võimalus ka tagasi kutsuda.

  4. Eve 2 kuud ago
    Reply

    Meil ei saa rahvas isegi presidenti valida. Mis demokraatiast me röäägime. Ega valesüüdistuste väljamõtlejad saavad ka demokreetiast valesti ära. topime oma nina teiste riikide siseasjadesse aga meil on omal palju probleeme.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.